Kaheksasada pisarat tunnis saab mööda lastud see tung kus välja elada end saaks ka nii kuis mind ei sunni tagant mõtteviis, vaid sugutung.
Ei tee miskit välja ja väldin soolamaike suhu toovaid pilke et näha maailma vikerkaarevärvi pintslitõmbel elavaid, naeratavaid suid.
Lilled kingin elavaile vaid armastuse märgiks see tähendab kõigile, sest ilm on ainult ja ei miskit muud kui ilus, istub hästi kõigile.
Alustades üheksast liikudes edasi üheksakümmend sektorit minimaalset, ma saavutan kõlgutamatu stabiilsuse ent vabalt vehin üle silla veetlevate jalgadega.
Tulistjalu viivu veiditades lehvan käega ja tänan südamest. Kallutan linnukombel kes täheldanud roomavat laipa pead ja järsku mõistan kõike.
Saadan aplausiga üles jumalikele tänuavalduse ja juukselakiga postiljonile vastu pead otse kui pesapalliviskega virutan. Karjun viisakusest: " Ettevaatust, Ahoi! " ja selja pöörates tiibadega vibutan.
Uue asupaiga leiutan võtan kätte ja asun elama kujutades ette pilti kui mahajäetud saare ainus ellujäänu. Mis saab edasi eks see tulevikus näha jääb.

Kolime saarele sauna.
10.50.19.06.10

Justkui võõrutusravi?
Ei. Jah.
Mine vittu söö krabi, oli ju võimalus?
Ei. Jah.
Mine putsi ärka mälus, vaidled vastu ?
Ei. Jah.
Tõmba oksa upu liimi krematooriumi satuxid ?
Ei. Jah.
Põrgu katlaisse kusevingu haista, vänge peetrus tule soldatit paita!

Maiusta aga on vilu see vikerkaar.
Lõppu ei paista a pole see pillerkaar.
Ää mett sa saku pole sa miski staar.
Veidi exi ja asupaik on Leningrad.
Ä meelt heida kuid sitta sa saad.
Võtt rivvi ja kartjum seljoonõi adios su seljast.
Piitsaga looda aint hella pikki perset paljast.
Vaat et triipkood ei kao sul paikselt kolbalt.
Still watch out, me mast on soldat!

Tunnetad meid veergupidi?
Ei. Jah.
Mine taste' mu vanaisa higi.
Va tolbajaan, sind ütle et kotib ?
Ei. Jah.
Nihhuijaa teeme selgeks sotid.
Trumm on pulkapidi pees ?
Ei. Jah.
Kuradi tropp ole üks kord mees.
Said öeldud sõnad?
Ei. Jah.
Huiiatki said, kui vaid mõned.
Miska saab nüüd edasi?
Ei. Jah.
Mingem hoidgem pedesi.
Oled sa nõus?
Ei. Jah.
Läheb alla mäkketõus.

Kuupäevaks juuni'10

Ma saan lapsepõlvetrauma väärastunud vormi, kui väidad sul on reuma või muu põhjus et anda korvi, ma kukun pea lõhki, puhtalt kogemata, et mitte näidata olen masendunud läbi ja lõhki, haiget teeks, sind huvitab kuid vabandust palumatta.
Ma joonistan, kuid ma ei joonista sulle, sa seda palusid ka pildil oled sina kuid soolaveet vaid kurgus kurista, et kaotada oksemaitse mille tõmbasid suhu toppides näpud kurku et end näljutada kaotamaks kaalu ma ei otsi kaitset.
Teve päev juba vaid mõtteis oled, sind ignoreerida tahan kuid soliidsus me intiimsus
lähedus läivad peast läbi see on igatsus mis paneb mind kirjutama et mõnedki mõtted elimineerida, kus on mu pohlad, kus korv ja miks sa hoolivuslistis ei põrunud läbi ?
Täidan purgi täpselt ma ei valeta tuhande viiesaja kümne sõnaga, korduvad sõnad on headus ilu ja armastus, tegu on erineval taustal sõnadega, end miks ma seda tegin ? Panin purgile peale sobiva ilusa salvrätiku ja kummipaela.

Ma ei ütle enam midagi, sest ma olen liiga hea, mitte sina vaid mina. Ometigi oled sina just niisama meeletult hea.