[ 17.01.2011.21.55 ]

Ma istun lõug kätepesades,
ma istun, kuid juba unistan jooksmisest.
Ma tean, et kipun jooksma, ma tean et see mul meeldib.
Kas on iroonia, et ma jooksengi mööda elupesasid ?
Põgenend nii faktide, tõdede kuid ka konkurentide eest.
Mu konkurendid staadionil ongi kõik tõed,
mis sündis sel tänaval selle korruse selles toas,
mis juhtus maal, kuidas näisid paistvad need silmad.
See ongi minu jaoks seletamatu,
ma püüan, samas mind ei huvita ja ma tean,
olen teadlik hakkamasaamisest.
Ma olen võitu saanud nii mõneski,
ma ei karda enam mu hammustajaid,
ka elavalt liha röövijaid.
Ma pean vastu ka loobudes meeldivast,
ent isegi põhjust teadmata.
Ma olen juba leppinud kaotama.
Kaotama nii mõndagi, millest ma loobun,
enne kui lahendan.
Ma loobun äkki enne kui üldse midagi lahendada annab ?
Ma kurdan küsimusi,
ma tean, et esitan neid isegi,
aga mul on vähemalt asi tasakaalus.
Endale rohkem, teistele vähem.
Ma mõistan teisi, ja ennast vähem.
Aga teised ?
ma ei esita küsimusi teile,
ma olen harjunud ise mõistama,
kui aga välja ei mõtle, pihta ei saa.
Mis siis ikka saab,
ma olen juba harjunud.
Ma olen harjunud liiga paljuga.
Võtke sabast kinni, või kui mootor harjumust
mind jooksvad jalad viivad hakklihamasinasse.

Läbi hammasrataste. [22.52]

[ 13.01.2011 ]

Ma tunnen jälle puudutust,
ma tunnen äkki vajadust kirjutada ja kohe välja kraapidatunded soolikate alt ja pealt,
ma tunnen kohustust.

Ma tahan lahti saada sest tundest, kuidas millestki nakatun.
Nakatunud olek, ei see pole enam mina, see on lootusetu nakkus kelleltki, mitte minult.

Ma tunnen puudust.

Mul hakkab aevastusest paha, sest vaimsed kreaktuurid mu sees saavad närvivapustuse.
See jõuab mulle pähe, et neil hakkab seal sees kitsas, hakkab ebamugav ja nad tahavad saada välja.

Ma võtan kohe praegu paberi, et see lihtsaöt tükkideks rebida.
Ma sulen silmad ja vaatan üles, sahistan jalgadega asetan käed silmade ette.
Sahistan, kujutan ette, et ma lendan, olen teel paremuse suunas.

Lubate mul alusatada romaani,
lubate mul sellest kirjutada,
tuua teieni see, mitte enneolematu aga enneolematu.
Kord kirjutasin võõrsusega kattunud sõnadest,
nüüd loon balanssi.
Näiteks ei loo ma stigmatsiooni,
ma ei kannata normi all ja hegemoonia ongi see ?
Mul on see peas,
võimul oleva või võimule püüdva sotsiaalse rühma vaimne ja moraalne juhtpositsioon.
Mis on autoriteetne ent positiivne, see on vabatahtlikuna vastu võetud rahva poolt,
inimesed juba võtavad normina seda mis on neile ette söödetud selle rühma poolt..
Kuid mis on autoriteet ?

...

mul on veel palju öelda, vahet ei ole mis on.
untsus on, ma olen hull = mis ?