[ 23.04.23.01.2011 ]

Ma olen tagasi siin, sest mu käitumine on seletamatu.
Ma teen miskit ja mu silmad käivad ringi,
justkui otsiksin midagi.
Ma tean, et mind otsivad pilgud, ma tunnen hingelähedust.
Ma leian muigeid ja bipolaarseid jooni näolt.
Ma kiikan siia-sinna, ma põgenen.
Ma käin teises toas, ma veedan aega mujal.
Mu maailm on kergelt kadunud, mu pisikud rändavad ringi.
Kõõlun uste vahel, piilun tänavale,
panen kokku kooliasjad nagu tegin seda kunagi,
puhtalt eputamise eesmärgil.
Kukkusin puu otsast alla, öösel kõndisin vastu kappi.
Ma proovisin selti leida Ibsenist, Nukumajast ja näidenditekstist.
Mind panevad silma kissitama hääled siin toas,
aga ma ei jää üksi.
Mitte veel, ma ei usalda ennast.
Mismoodi küll. Lihtsalt kuku ära.
Jää magama, aga ei.
Eilegi, muusika tõmbab mind siia-sinna.
Unedemaa jääb kaugele.

Aitabe, Aidabe?!!!!

[ 21.21.23.01.2011 ]
Ma pole kuri,
mul ei lähe halvasti.
Musi-musi.

Astudes nüüd reaalsusesse, mul on okei kõik, ja normaalselt läheb ka.
Põgenen jälle, kõige ja kõike ja kõige eest.


[ 21.15.23.01.2011 ]
Vahest nüüd ongi see moment,
jälle käes? Või mitte,
või unustatud tunne, või meelega oma soodu saadetud?
Mu kuradi pea on täis kuradi mõtteid,
ma saadan päeva mööda valetades endale
ja valetades teistele jah mul läheb hästi,
kuidas muidu peaks,
ütlen, et saan aru küll mis toimub,
mingid valed kraanid on lahti keeratud,
kuid kuskilt kopterilt loobitakse ikkagi venelaste poolt,
allapoole see kuue tuhande jala kõrguselt, põrguline lehm.
Ainult ühe ainsa vaenlaste laeva allasaaduks, saaduseks sitastele allveeloomadele.
Kakukääbikutele.

[ 20.01.2011.00.24 ]

Ma vaatan peeglisse ja mõtlen, et seda pilku sa ei olegi veel näinud,
Ma armastan neid silmi, tagaigatsetud ja punaseks maalitud silmi.
Ma vaatan otsa ise-endale, oskaks ma selliseid silmi endale vaid joonistada.
See on omaette kunst, see on minu ilu.
ja ma mõtlen, et ma ei võta su salli täna kaelast ära.
ma jätan kaela ja kastan ööpimeduses nutukastmesse, et hommikul niiske mind värskeks teeks,
tunde nutnud, ma ilmselt vajan seda siis
Ma mõtlen, kuis minust monstrum on saanud, kuidas ma selliseks kasvasin,
mis mu ema valesti tegi, kuidas teen mina lähedastele haiget ja nemad veel enam minule.
Kuis on süüdi mu õde, et mul pole perekonda.
Ma tahaks oma vanema venna õlga, millel nutta,
ma tahaks, et see oleks siin ja et see kuulaks,
AKSEPTEERIKS,
ei diskrimineeriks, oleks mulle eluvajalikuks veeniks,
suureks sillaks, mu vanematele leeriks.
Ma tahaks, et kõik oleks korras,
ma tahaks, et maailm ei jõuaks nii kiiresti minuni
ja ma tahan, et ma poleks näidanud seda pilti mis minus on.
teadlikuna näitlikuna avaldan kunstiteoseid enda dimensioonist,
kuid valus on ikka kui kangutama tullakse,
küsimusi esitatakse,
riski ja kodarate vahele saiapuru pudistatakse.
parajalt praetud, äärmiselt terav.

ma olen seda kogu aeg teinud, olen kogu aeg olnud,
ent saatuslik viga on saatuslik viga.
Mind hämmastama pani, kuis jaksatakse,
ning mulle esitatud loogilised küsimused nii lihtsalt seletatavadki on.
Ent sõna ma ei saa, ent vast ei soovigi.
Või nõustajat, või spetsialisti.
oo, ära nüüd ära kohku, kas esitame valesid küsimusi.
Oo, ei. mis küsimused küsimusteks, te elavalt rebite südant.
kergeltviisi nähtavale tuleb, polegi vastuseid olemas,
pole usaldust, pole tõde.
On mina ja minu õde, või õigemini oli ?
Kõik on minevik, ja kõik on ühtlasti kõik.
Ma ei eira raame, kuid kas saaksingi, neid ei eksisteeri.
ma elan nii kuis soovin, kuid soovin seda jagada.
see pole raske, mind mõista ja karta ei tasu,
kõik sõnad mil tunned kaalu, on sulg
ja kõik on lihtne.
Ma võtan nii, et teen asjad lihtsaks,
kui raskeks läheb, treenin ja kasvatan massi,
pole kedagi, kes ütleks, et ma hakkama ei saa.
Need sõnad kuluvad.
Aga ei iial ei mädane.
Minu sõnad.