[11.38.25.05.2011]

Ma nutan.
Vaimselt, nutan füüsiliselt.
Lahinal ja sosinal.
Kas mind kuulda saadaks või et elusaladus mind ei reedaks.
Ma ei tea, on raske, on keeruline.
On elu vaimu piinatund.
Ma püüan mõelda, püüan üle olla.
Raskus mu kohal tahab lämmatada,
aga ma võtan eeskuju ja enam ei nuta ka Helena sõnade peale.
Lohutuse peale, mis räägib kuidas kõik saavad hakkama.
Hakkama saada. Jah, aga teised just nimelt teised.
Mitte ühtegi Enelini.
Kohati mõtlen, et milleks mulle praegu see.
Kas see meeldib mulle, see on jälle üks kogemus.
Kogemus annab elule mõtte. Annab tee edasi.
Aga milleks mulle see, kui ma ei tea seda teed edasi.
Kuhu ma järgmiseks astun.
Ämbrisse või jalavanni.
Kust ma tean, milline otsus on õige.
Ei ole ainult muret võimega langetada otsus.
See on proosa mis ma kirjutan aga milleks.
Kas on võimalik tahta, et tahta. Mitte tahta..
Milleks.
Mul ei ole raske, nanomeeter põleb lõhki aga mina jalutan rohelistele niitudele.
Natukene ainult veel, natukene veel.
Natukene teed ja rahu ütleb, mis ma teen.

Mu käsi on valus, on valus meelega.

[20.13]

[09.05.2011.23.25]

naeratus,
naeratus,
naeratus,
ma tahan istuda suga kontsertsaalis kus on keset lava üks klaver,
lugu kulgeda võiks niisamuti kui pingiread ühest seinast teise,
looklevalt, vanad retromaitselised rohelised pingid, mida katab vana kalev,
seljas kangased siidkerged õhtukleidid ja saal on rand,
ühest muulast teiseni viib merepealne jalgrada,
mida mööda astuda võib igaühe achilleuse kand
ja päike ikka veel silitab naeratusele vastuseks su sääremarju,
täidab põselohud soojusega ja paneb silmad kihama.
Lugu mööda jalgrada kulgeb liivateradelt kaugemale ja lähedamale,
sammud seatud igaühele on ette juba enne eha saabumist,
sest ehast koiduni ei ole vaid üürike aeg, on aeg veidikene pikem.
Tuleb õhtukülm,
selga sametsäärtega poollahtised kingad ja valged heegelkleidid,
vana uppunud palgi peal on taldikutel marjakoogilõigud,
ootavad söömist, maistmist ja palukeste jagamist.
Liiva peal siblivad sipelgad.
Aeg liigub, seda näitab kaduv valgus ja saabuv pimedus,
saabuv päike seljatagant ja kaduvad õhkõrnad pilvepiirid.
Videvikust saab taas valgusküllus ja külg külje kõrval kord saabub hommik.
Rannalt uhutuks saab sõnum armastusest kuid olevik jääb.
Armastus samamoodi, ent õhku,
suul naeratus.

[09.05.2011.22.22]

Mulle meeldivad ühehilbu olekud,
meeldib joosta ja tegelikult nina nokkida.
Meeldib chillida üks näpp ninas
ja olla muidu kohal poole protsendiga.
Olla lihtsalt poole kohaga.
Väga suurt intressimäära ma ei vaja
oled sees paar musi, no talletan nende kaja
ja lasen linti kui vaja.
Ma olen ühehilbu neiu ja muidu on
tegelikult neid preilisid niisama ka vaadata hea.

Aga oh ei, ma pühendun sulle,
pühendun kogu ühendatud jõuna sulle ja lootuses leian
mõttevada vaikselt ootamas, mil on kord et liiguks edasi rööpühenduses
adenosiinmullikeste jada.
ootuses seisan ja vaatan, et kord oligi üsna mitu paar kuud tagasi
jah ma värisen jah ma värisen
huuled värelevad ma tahan ja venelaslikkuses slaaviverd särisen,
su käte vahel mitu paar kuud tagasi kui vahel see oli,