[7.49.15.09.2011]

Ma jõuan järeldusele peale järeldust.
Räägin palju kui jõuan harjuda ja juba kardan ilma jääda.
Satun joovastusse kui tunnen olemasolu.
Usaldus, mu hinge peegeldus.
Pai mulle endale.
Ma jõuan tulemusteni enne tulemusi.
Jooksen etterutates et saavutada millest kardan ilma jääda.
Eksin hetkeseisunditesse end ära tundmata.
Eksitus, ma tunnen kaotust enne saavutust.
Mu peegel on tahmane ja sellele pai teha on ebameeldiv.
Keegi ei taha nii..

[14.09.2011]

Ma tunnen, et ma kardan.
Hirmsalt kardan.
See on see sama tunne.
Ma ei julge teha ühtegi liigutust.
Ma ei julge astuda ühtegi sammu.
Tahan, et kõik oleks õigesti.
Tahan mitte karta, et ma olen otsutanud valesti.
Ma paratamatult mõtlen välja asju,
mõtlen, et see kõik millega riskinud olen.
On oma riski saavutamas.
Kõik kaldub suurema kaotuse poole.
Elus võidud ja elus kaotused.
Kas see on nüüd üks suurem jälle ?


Mitte ükski muusika ei parada mu tuju.
Mitte millegagi ei taha kokku ma puutuda.
Kas ma tahan minna ja selja pöörata ?


Ja nii ma nõrgestan oma immunsussüsteemi.
kirjutan kätele sõnu pahadusest ja paindlikkusest,
väljalõikamistest ja lõppkokkuvõtte armastusest.
Kõige mittevajalikkusest.
Ma joonistan oma kätele käärid.

19.00-20.00 14.09.2011

Ma ei taha magada.

Ma ei maga.

Ma ei taha rääkida.

Ma ei räägi.

Ma ei taha ja ma tahan.

Ma valetan, ma teen haiget.

Ma pole see kelleks mind peate, või siiski?

Kes mind teab, mina ei tea.

Magama ma ei lähe, magama mind ei sunnita.

Mööduvad tunnid, mind valdab raskelt häiritud ükskõiksus.

Ebaõnnestumise küpsus taimeril, oo alla ei anna.

Te ei mõista, ma ei mõista.

Keegi ei vaja miskit.

Ma olen väsinud.

[2.01.10.08.2011]