[16.42.4.4.12]

Tunnid lähevad nii aeglaselt
aga ma ju tean, et aeg on välja mõeldud mõiste.
Iga piiks mu telefonist köidab enam tähelepanu kui see väärt on.
Iga kord panen lootusesurmas kinni äratuskella
või avan sõnumi kelleltki teiselt.
Ja ma kuulan juba hommikust saati ühte playlisti.
Ühegi laulu sõnad ei sööbi läbi mõtetest sinu pihta.
Hoian aga selja sirgu ja seisan mehiselt.
Või magan maha tunde siiski telefon kõrvaääres.
Ma ootan.
Ma isegi ei tea mida ma ootan.

[1.06.11]

Ma vaatan taevast ja pilvi,

ma ei kuule mängivat raadiot.

Ma mõtlen algusele ja mõtlen kestvale lärmile.

Maailmale ja meie rahule,

mõtlen kestvale vaikusele.

Kõige alguse lõpule ja kestvale eluarmastusele.

Sest, et ei tasu karta, sest, et on kiirusepiirangud tartu maanteel

ja kaitseinglid ajutiselt hõivatud elutarkuse ammutamisega.

On hakkamasaamise mõtisklused ja vastupidavuse keemiakatsed,

üleskuumutamine ja suitsukate kellegipoole.

Aga ütle ikka, ütle maailmale, et ma olen teel tagasi,

ma olen teel koju.

Ütle maailmale, et ka siis kui ei kõla lemmiklaul,

ma naeratusega ütlen, et ma tulen sinu juurde.

Ma tulen koju, sest mu süda on sinu juures,

sinu koht paremas vatsakeses.

Ärme karda, ärme karda,

kiirusepiirangud on ajutised, ma tõttan või läbi tulemüüri,

ma tulen koju.

Hubasus mind su juures toidab, su käed mu seljal,

su hingatud õhk toidab mu lilli, su puudutus sütitab maagia,

mis kadus kui kaotasin koha maailmas.

Sa oled mu kodu, ma tahan tulla koju.

Sa oled mu pikim kodutee, sa oled lemmik jooksurada.

Korv lohutustega, mu alternatiiv šokolaadile.

Juustusai? Moosisai?

Ületatud kiirus,

igatsetud siirus, mu limiteerimata intiimsus,

lolluste legmitiivsus.

Asteroidne sõltuvus, mu maailmamõistatus.

Lutsukivi sulpsatus.

Vaieldamatu kiusatus.

(millele kusjuures vastu saan vaid tänu teadmistele, hilisemale rahuldusele, rahulolu tundele)

[10.11.11]

ma ei taha ära minna.

Täna sinuta ma olla ei, ei taha.

viskame end kohe põrandale ja keeldume sammumast.

tantsuks keerutame kõik unustamist väärt pahed,

vahetame need nimetute tunnete vastu,

laseme kaja ka siis tuppa ja lausumata laskume teineteise unelmate taskuteisse.

enne kui ärkame unest sööme veel armastusepuu vilju, keelatud või mitte,

aga me sööme.

Ja täna kahekesi, ka siis kui oleme üks ühes ja teine teises kujutlusvõimes,

või kas või siis ka mitte.

oleme koos, vaimselt ja füüsiliselt, oleme tamme jõud ja nõuklirin raskeks muutuvate õunte all.