6.01 Haavaravi on haava looja ise.

31.12Võta see vaev ja jaluta veidi,
ma ütlesin eile esimest korda su kohta elukaaslane,
ei, mitte korterikaaslane, sõbranna, või midagi muud.
polnud enne just tahtnud nii öelda,

ja nüüd jalutan ma ehituspoes ringi,
ja mõtlen,
milline võik olla meie magamis - ja elutoapõrandad..
millised liistud.

14.12lummus, hirmuäratav õudus,
mis mind tabab,
ma mõtlen, et see on kõigiga nii.
suur kujusus su ees,
iidolsus, fännitsism.

kabuhirm ja lõputu jõud,
mis tagant surub edasi minema,
külje alla pugema.
innustab sõna võtma,
kus ölelda pole midagi.
aga kuidas siis võtta vastu kui ise ei panusta.
saada seda, mis sees kõik kallerduma paneb
ja siis väriseb nagu elevalt hiire ees,
nii suur tunne ainult teadmisest.
mõnest üksikust tabavast lausest hariduse kohta
ja ma laskun su ees.
ma toon salakirjakesi ja lilli
ja ma toon niikaua kuni minu ekstaas
sellest hallist hiirekesest ei vaibu,
toon tänu su teadmistele, su olemasolule.
6.01su eksistentsiaalsuse pühadusele kummardan.
aitäh.

[10.34.3.1.13]

mine putsi fucking värd,
pingete talumatuseni su olemisest,
lihtsalt kao,
mine, mine, mine,
ela oma elu ja sure,
nagunii tuleb selleni jõuda,
lase lahti debiilist pihkusittuja,
haara omadest ja nühkige verele,
vampiirist cocksucker selline,
pista perse punni ja katsu naeratada,
normaalsusteni on veel pikk tee,
a tallalakkujana oled vast palju tunda saanud,
virele omadega kuradile
ja pista püssid laetuna rinnarasku,
vitusta oma vennad ja anaalselt katsu rahulduda,
va muidukeeraja,
fucking värd,

[11.42.2.01.13]

Tüdruk, kes ütles, et tema ei nuta.
Et seda juhtub vaid harva.
Et ta nutab üksinda, peidus.
Tüdrukut, kes nii ütles, on raske vaadata.
Tüdrukut, kelle silmades need kraanid kinni olid. 
Tüdrukut, kelle silmad on valgunud täis pisaraid.
Jaks on otsas nägemast tema kurbust.
Tüdrukut, kes vahetpidamata juba kaks nädalat pisaraid poetab.