[15.17.2.1.15]

õpin inimesi tundma
vahel aksepteerima ennem kui neid tundagi annab
töö on alles protsessis aga su hinge ma aksepteerin
kas alati teod räägivad inimesest endast, ei
aga ma tean kes sa oled
sest ma ei tea kunagi mida sa teha või öelda võid, kus sa oled.
ma tean, et sa ei ole keegi, sest sa oled kõik
ma ei anna sulle nime,
ma kannan sind taskus ja aegajalt vaatan, mis sa seal teed.

[1.33.2.1.15]

ma igatsen sinu silmi ja sinu naeratust
sinu õlgu ja kergelt nõksuvalt kõnnakut
kuidas sina lõhnad
kuidas on sinul sinu kreemid ja protseduurid
kuidas sina öösel hingad ja hoiad
mida sina kannad, mida teised ei kanna
"suudle mind nagu sa mõtleksid seda päriselt"
kuidas sinul pole mind vaja
kuidas minul pole sind vaja
kuidas sa tahad minuga olla ja
kui raske tundub õhk kui sind ei ole
läbi filtri lasen hingetõmbeid
ja läbi mitme kihi lennutan mõtteid
on nii häid olemisi, on igatsusi, on mitmeid
me ei tahtnud teineteist
ma ei tahtnud sind
nüüd ma igatsen ja sina mind

[1.14.2.1.15]

olen mina su kaotanud
või kadusid ise ettekavatsetult

oled sa kunagi minuni üldse jõunud

või oli mäng see, illusioon

sa paned mind igatsema midagi mida mul olnud ei olegi
mida ma vist ette ei kujuta

mis mind jalgeile utsitab
elu elama upitab
armastama innustab

sa tõid usu minuni tagasi
tõid nõrkuse tõid jõu tõid pagasi

ja siis tahtsid sa kaduda