[16.12.2019.13.59]

me ei suhtle
ja sa vajad aega
oled avatud
oled suletud
triivid mõtete kumas
ometi, et tegin diili, et sind enam ei torgi
kui mõtetesse eksid siis alla ei vannu
ja karjud
ent vaikid
justkui oleks meile veel homne antud
et siis ehk jaksad ja kõneled
aga kas on?
igatsen taga hetke, mil vaaad mul otsa
vaikuse kanjonile kaja annad ja
siiras lembes tõde kohtad
et õhk on kerge
tule
kohtume 

[22.10.19.21.54]

Kus leidub õhku hingamiseks,

vastuseid küsimustele

ja su nägu igatsuse hülgamiseks?

Kuidas tean sind oodata või edasi minna

kui su hingetõmbed nii kaugel on,

 ja mõtted, ma ei tea, kas mujal,

et ühele lehele astuda ja mõlemad teada.

Nüüd on nii või teisiti.

Aga kuis siis jääb kui ootan

ja kui ei ootagi siis parata ikka ei saa,

et keegi teine su kohale ei pretendeeri.

Ma ütlesin sulle ise ka.

Aga mis sa ise mõtled?  

Tean, tean, pole midagi teha

aga midagi võiks ikkagi ju teha,

teada, oodata, minna lasta.

Mis ma suga peale hakkan? 

 

 

TÄHESÄRA
Vladislav Koržets 

Kui pöörad vahel taeva poole pilgu,
mis sest et huupi, ja mis sest, et harva -
siis sinu silmis taevatähti vilgub
ja sinu silmad on siis taevakarva.

Kui vaatad aina üles taeva sisse,
nii kõrgele kui ulatuvad silmad,
siis tuleb taevas sinu silmadesse
ning oled ise täheke siin ilmas.

Mis oli enne ja mis tuleb pärast,
see kõik on kaugel-kaugel-kaugel ära.
On ilmaruum, on vilkuv tähesära,
ja oled sina, teadmata, mispärast.

Ja tõuseb kõrge tähekaar su ette...
See taevatare, sinisärav värav-
See tähevärav, mille taha ära
me läheme, kui aeg on jõudnud kätte.

Sa pöörad vahel taeva poole pilgu.
Ei teagi, miks - on vahel lihtsalt tarvis.
Ja sinu silmis tähesära vilgub
ja sinu silmad on siis taeva värvi.