Kuu pealt seistes nüüd näha võid,
vaid igavusest siin ma riimi sean.
Ma tunnistan seda, varjata pole põhjust,
riimidki mul nii sarnased tunduvad.
Miskit viga mu peas, kurikaga lõid?
kõik nii sarnane tundub, olema nii peab ?
Veel kirjutada plaanisin mõningaist asjust,
mis pikemat aega peas mul undavad.

Kuid pöörates tähelepanu, kallale asuks,

.. piiks, piiks,

Mis nässu läinud see metsa poole kaldu, ma enam ei jaksa kõverdada.
Amadeus.

Istun kahe meetri kaugusel telekastist,
istun maas rätsepistmes.
Kaarte käes pole ühesti mastist,
krõpse mai söö dipi kastmes.
Tee mu ees on mustast purust,
pult lebab eest on puhta plastist.
Voolitud olen, kui vahakujuks,
inspiratsiooni said vist mcm-st.
Mtv-s tantsushow sai otsa,
tee mu ees veel jahtub üha enam.
Väljastasin lusika, metallist osa,
tee nii püsib, kuumeb, kenam.
Mesi mu teelt see lauale asetus,
meenus mulle kõlakastist Jonas Brothers.
Suursune eile, kadunud masendus,
end valmistan vaimult, muidu needs some tohters.
Plaani pold teha, väikesviisi riimi,
blogi ma alustasin, elust ja enesest.
Kas tundub ainult, või lahti olen liimist,
Kinga sain tunda, peksa, põhjustatud Helenast.
Eriti erakordelt viisilt ma kirjutan,
stiililt ma eitea, kaotasin kompassi.
Algusest pean alustama ? Stiili vist harjutan.
Ehk ma eksin, kuid ära tõrgsalt passi.
Televusserisse paigutas end real world,
aeg see lendab, teed joon kui morssi.
Mõttes mind tüdruk korda 2 möönab,
tee on jahtunud, meenutan Jorssi ?

13 August 2009

Kepardile

Mõtted ma kaotasin,
kuid ma ei heida pead.
Sind endiselt endale ihaldan.
Ma ütleks tuhat sõna,
et väljendada end.
Sõnu leida on raskem
kui viljatera künast.
Kohtuda sinuga homme
mekkida su huult
me ei teeks muud kui
vaid ignoreeriksime tuult.
Otsekohesust korjan põõsalt
Vale. Korjata ma armastaks kuid sinnani ma ei jõua,
Ehk õpetad?
Tundes kõiki su lilli
ka mürgiseid teisi
sa mu eksiteele viid.
Ma pole ju lill,
veel vähem sinu oma.
Lilli sa omad mina
olen nõges, Piimanõges.
Sa räägid ja justkui
unistad kõrvetusest
Kuid kas siiski lilled su sisemust peegeldavad?
Laps küll ütleks et nõges on lill,
õied ju on ehk loeb ka minu
lapsemeelsus.
Võiksin olla su lill.
Aega veeta su silmapaariga
ma hetkel vajan vist enam.
Sa ära varja end prillitoosi sisuga
sa näid nii hellam.
Silitust kuditust su
kätelt igatsen
kuid kas oli see siiski sinu
maailma läbi liigutatud käsi?
Ning mõtlen ma promillivaba kodukanti.
Seni on vast puudu
tuld sest ajast,
ma muidu ei ohiks,
ma muidu ei kahetseks.
Improvisatsiooni pean tajuma
su embusest ei eralduks.
Ma igatsen sind,
kuid ma vaid vist mõtlen nii.
Äkki ei igatsegi ja mõtlen
lihtsalt hullusest su peale.
Pole ju unustatud need korrad
kus segaseks mind tembeldati.
Kuid kirjuta mulle laul
või filmi mulle kaader, et näeksin ma meid.
Panna püüaks tähele.
Tema ju teab,
kuid püüan ka mina.
Siluks kõik mullikesed sel kilel,
lõpus laseks alla kui liugmäelt
mis libe ka libestitta
ning avastaks siis
et lõppu ei tulegi.
Kõigest oli on ja jääb üks sidrun.