õpetaja on klassi ees tumm,
küsimuse peale, kas enam suhelda pole soov, ütleb, et ei taha.
Ta suu on kramplikult suletud.
Seisab tummana ja otsib klassis istuvatelt silmadelt midagi.
Uurib ja puurib.
Kas oma protestantliku käitumisega, meid vaikima sunnib.
Ta kuulebki meid vaid vaevu.
Kõik saab tahvlile kirja ja pea kurt-tumma õpetajale vastab samane klass.
Keegi ei kuule, sest kuulda midagi ei ole.
Vaikus, mõned lehitsevad ja see kole kriidi kriipiv kõiki kõnetav toon.
Meid suleti võrku.
Me oleme enda eest kitsikuses.
Õpetaja ootab austust. Autoriteetsena,
klõbistab klassi ees klaviatuuri.
Kujutlegem, mis pilt on tal ekraanil,
et kellega ta suhtleb, kui suhtleb.
Miks ta end välja lõikas,
meist ?
Kas unetud ööd viivad maailma ignoreerimiseni?
Mida üldse siit maailmast oodata?
See ootamatu vaikus on hea.
Las olla.
Vaikus.
