12.12.23.01.13

you never say goodbye.
you leave without kisses.
when i arrive, you don´t bother to awake,
when i leave, you don´t bother to awake,
but i do, i do.
the only thing i didn´t  do,
was to miss you whenever we go apart
apart from eachother whereever we go.
and whatever we do.
we do it apart from the greatest will.
But we promised, to be the best we can,
oh i will, i will.
so much about it, so less is left
we are how we are,
we still want to be,
better than the rest.
so much about it, so less is left
this is how we see it,
it is just a beginning,
prepare ourselves,
we are going to get through this.
this is homewar where home survives.


sa paned mind pettuma,
kordi järjest,
sa elad hoopis teises ilmas ,
teises maailmas.

[19.18.22.01.13]

You aint drowning, drowning.
Sa otsid väljapääsu,
leiad end absurdist,
üldsus puudub.
Eksistents oled ainult sina.
Üks ainuke valge värv,
ja absurd.
Suur ninameeste täringumäng
ja kõik ongi kadunud kui tuhka tina.
Vahest sulanuna,
vahest mitte.
See on võtmekeeramise kõlks,
sa kas kuuled või mitte.
Pääs või mitte.
Iga pintsel ühtmoodi jälge ei jäta.
Aga vahel sa tahadki, et nii oleks.
Kas nii või jaa.
Sa enne ei jäta.
Kompad ulmeraamatutes
ja tikteerid erinevaid maailmu.
Mis siis on reaalsus,
ja mille ise välja mõtled?
Kohe üldse ei taha tunda tähti
kui valmis oled kirjutanud raamatud.
Sõnad tahad unustada ja vaikusega kõik matta,
kui sa oled pidanud lõputuid vestlusi.
Kui sa oled korraga kusagil kinni.
Ja pääsu ei näe.
Otsid ja kompad ikka veel.
Aga võti ei tööta,
suletud iga uks justkui löödud kinni.
Sul pole relva, et endalt elu võtta.
Ja uputad kõik sõnadesse.
Kirjutad üles elu siinpool
ja elu sealpool mittemidagit. 
Ja unustad korraga kõik kirjutatu tähenduse,
sest sa tahtsid sellest lahti saada,
ja see uppus mateeriasse,
sõnadesse.
Seda enam ei ole.
Tähendust enam ei ole.
Lased lahti
ja täitud ebaolulisega.
Mõte kaob enesesse,
kust see ükskord jälle välja kirjutatakse.
Aga mitte veel.
Alles siis kui on mahti.
Kui kõike on juba liiga palju,
et oluline on ebaoluline
ja vastupidi niisamuti.
Sa oled kinni.
Sünnist surmani luku taga.
Ja sa otsid väljapääsu.
Aga seda ei ole.
Kõik eksitab,
mis sa arvad, et on,
ei ole enam.
See kaob kui sa suled silmad.
Mängib sinuga silmalaugude taga.
Sina tahad ka mängida,
ent mitte pimesi.
Sa avad silmad,
kõik on valge.
Eksistents oled ainult sina.
Kõikjal üks ja seesama valge värv,
ja absurd.

[12.00.17.01.13]

Ma tahan su lähedust, see joovastab mind.
Tahaks ise olla mikrofon, mis su huultele nii lähedal on,
et puudub vaid mõte suudluse reaalsusest.
Sest ma näen kuidas sa laulad,
intiimsust ja suhet kahe vahel.
Teie vahele jäävad vaid hingetõmbed. 
Ja nii kuulen või näen juba jälle üht küsimust,
miks sa vaatad mind nagu armunu?
Võibolla sellepärast, et ma ei tea?
Et su lähedus toidab ja täidab tühimikud?