[13.58.26.2.14]

Epiloog [21.58.12.2.14]-le. 

See hetk kui sa tunned, et sa tahad istuda, sest enese hingealleed mööda kõndimine ei ole lihtne ja sinu seljatagant pink alt ära tõmmatakse. See on vajalik ja see tuleb. Sest alles siis sa saad aru, et sa jaksad edasi kõndida.

[21.06.23.2.14]

And then.. And then for a millisecond i´m back on that floor.
That somebody, so close to me it´s eating my nerve cells.
And i decide to give it away. Here you are. Take it all.
The moment when i decide to share my parts with you, take it all, cherish or crumble.
Our lips touch and the evening takes it´s turn.
We´re gone. Elsewhere from anybody.
Away in silence. Only two of us.

Elu keedetud mõru ingveritee
oma kurbuses ühel hommikul
teda tagasihoidlikult kõnetas
palus kahte lusikat mett.

Samal sekundil teda külastas
tuhat taskut täitmata soove,
kes kõik oma harduses hõikasid
nöörid katkesid - marionett.

Ja ta avas vaikuse värava
jättis riided ja hirmud koju.
Veidi liialt tuttava pilgu
leidis surnud poetessi portrees.

Ja ta loovutas kõik oma raha
neile kes paljajalu,
katsus keelega jäätunud laternaposti
ja soperdas porises vees.

Ja ta külastas vanaema
ja suples täiskuises liivas,
tegi trammis võõrale lapsele pai,
kelle naeratusest sai mägi.

Tema paljaste varvaste vahelt
tikkus tunnete samblikku läbi.
Ta jooksis alla pihlakapuid
hüüdis armastan tundmata häbi.

Ta meenutas valusaid hetki,
oma vaenlasi nende eest tänas,
keset tänavaid laulis ja nuttis,
sõi kõik kommid korraga ära.

Ta põletas sigareti
sellel hommikul vihmasajus.
Kõik küünlad ta süütas suitsuga siis
ja korraga ära puhus.

Männijuurele viimaks ta istus,
pakkus vanale männile teed.
See oli ta esmane jalutuskäik
mööda enda hinge alleed...
mööda enda hinge alleed...
mööda enda hinge alleed...

- Indigolapsed.