tahaks kalli, alati tahan..
Lihtsalt ole, naerata, seisa vastu.
Kuula, ela, pea vastu.
Ära mõtle, usalda vaistu.
Ära pane tähele,
tunneta .. APPI

MIS TOIMUB ? Oeh,

Mind taaskord valdab see tunne,
kus kirja panen tähed et avaldada mõtted.
Ma nüüd vist meenutan hulle,
see pole esimene kord kui nii must mõtled.
Ütle jaa või ei eriti ei loe,
piiksu või krääksu, tee mis tahad.
Mind võta kui raamatut ja lihtsalt loe.
Ma sooviks seda, sest tunnen end tundmatuna, kuid see pole see mida tahad.

Viskab vist kopa ette, sul ei mul.
Asi on käpas, oskan olla Mental.
Vajan vist abi, kust ma alustan ?
Ütelda on palju, milleks ma pean kasutama sõnu ?
Lihtsalt mõista,mõista,mõista....

Ta naeratab nagu päike,
vihastada ta ei oska, kuid tast ei puudu äike.

Mida ma teen, oma kohta ei leia.
Kasvõi karjuks nüüd kõrist,
Halleluuja.

Väsinud sinust, väsinud temast,
väsinud keskkonnast, väsinud maailmast.

Kivivise.

Paljakäsi voolin, et keegi minust hooliks.
Oma elu aina paremaks, et ei peetaks mind halvemaks.
Ma pean vastu nüüd, kuid ei kanna ma rüüd.
Ära sõnu mu õnne, avan su paela köögipõllel.
Ma pole pealetükkiv, mu areng on hakkiv.
Sa mind mõista püüa, kui ma appi hüüan.
Ma pole kõikvõimas, kuid tihti end võitmas leian.
Endiselt ma voolin, et keegi minust hooliks.
Ma püüan nii väga, ma ei kasuta väge.
Ma sõbralikult palun, ole mu sõber, ma ei hala.
Sind ma tõesti vajan, kas sa ei kuule mu kaja +
Kas end tõestama pean, et mitte olle üksinda seal ?
Enam ei mäni rolli, kui meenutan lolli.
See luule lõppeb kehvalt, sellest olenematta saabub võit nii vahvalt.
Ma mõistan sa ei hooli, muidu ei pilluks sa nooli.
Mind vaid haavata tahad, mu ended on halvad.
Ma ei kurda enam sulle, sa ei avalda muljet.
Lase kuul endale pähe, ma ei taha sind näha.
Sa rikkusid fantaasia, mine surmaga kaasa.
End ma enam muuta ei püüa, ka appi ei hüüa.
Sa panid mind pettuma, ära hakka nüüd sekkuma.
Paljakäsi ma ei vooli, ma taha et sa must hooliks.
Kao mu mõtteist, oled muutnud üht-teist.
Lähen eluga edasi ega vaata tagasi.
Olen edukas ning sinust sai proosa menukas.

Aitäh

Ajaloo tunni inspiratsioon, kuid ma pole rahul, viimasel ajal ei kuku hästi välja need mu luuled.. :/
Justkui Mures.

Täpselt selline tuju on,
et puistaks südant kellelegi.
Aga milleks?

Mul kergem hakkaks,
ning ekstaasi ma satuks.
Ma pilluksin sõnu,
ja jutuga nakataks.
Kas pole see mitte parim,
kui avatud olla,
näidata tundeid
ning paika panna riim.
Ehk iga kord ei õnnestu,
olen aus ja otsekohene,
ei viska pastakat,
ma ei ole mannetu.
Nüüd ma tahaks,
sõnadega rabada,
olla see kõik,
tähelepanu ei paneks pahaks.
Kuid jutustada kõigest,
ja nüüd..
Tekib raskusi või jaa ?
Rääkida tõde, vale või õigesti?

Tekib vist kalduvus,
ma kaon,
sosistan sulle kõrva
ja sisistan ka.
Eip, see pole masendus,

Jah, peale tuli tujutus.
BYE MY LOVE!

Sessioon, pisuhänd ja intergreerumine,
ma ei tea nende sõnade tähendust.
Ma mõtlen ja konsentreerun,
ei ma ei tunne teadmist ega ligilähedust.

Need pole ainsad mida ma ei tea,
küll see välja tuleb ja silmad ette teeb,
kui tühi võib olla üks inimpea,
ma loodan et kustudad oma mälu, mind targaks teed.

Nüüd igakord kui mind näed,
uus arvamust minust mul endale avaldub,
ma avan sulle peopesa, avan käed,
taaskord kohtud minuga, tarkus kahvatub.