katriin ütleb:
kas sul käsu peale tulevad luuletused?
Enelin [missioon PINK] ütleb:
on sul soovi ?
katriin ütleb:
mhmh
Enelin [missioon PINK] ütleb:
Ma kuulan teid.
katriin ütleb:
joruta siis
Enelin [missioon PINK] ütleb:
Kohe ja ükskõik millest või ?
katriin ütleb:
mhmh


Ma ei taha kirja panna siia koledat, sest seda kõike juba leidub, siin, seal.
Ma ju ei näe neid helbeid, ma ei kuule nende luuleid, ma ei näe, siin on halb, ümbert on kadunud ka kõik head.
Ma näed koledaid puid ja ühistranspordi liine, tühja ilma, musta akent ja masinaid tänaval mis siin urkas valmistavad juba kohutavat piina.
Ma tahan minna tagasi koju,
ma tahan minna sinna, kus ei ole mu ümber pimedust.
Ma ei korda enam seda mida ma tahan, ma ei räägi enam sellest, mis siin on sest, see on iga hetk, see iga hetk on järgmiseks hetkeks mnevik.
Ma lähen koju, poen teki sisse ja kaon soju.
Soju on soe, on soe, on soe.

Keegi siin mõtleb olevikust, mis tuleb siia minevikust.
See saab tulevikuks ja ometigi peaks olema ammu kaduvikust.
Tunneb see keegi midagi, midagi mis on kurbade meelest.
Need meeled nendest kurbadest on nende meeste keelest.
Keeled ütlesid palju, ent ei öelnud tõtt,
näitasid oma oskust, joosta vastu puu tüve,
Nad ei saa enam hingata, hõkk-hõkk.
Ja nii, nad otsutavad, mis vahet on neil,
kes ei näe seda mida mina,
Kes ei tunne seda mida mina.
Nad otsustavad hakata hingama ja nad ütlevad:
Pole sugugi ükskõik, pole sugugi savi.
Aga hakake ükskord mõistma, või lasen või tina.
Ning jooksen edasi ühes tuulest viidud, maha kantud peas.
Vastu puud, kus takistuseks ei ole verd tilkuv nina.
See on hulkur ja kadunud mõttelõng, see on Just For Now - Imogen Heap.

[ 15.42.28.12.2010 ]

Ma kriiskaks, ma lõõbiks
Ma kiljuks, ma sipleks.
Äkki põhjendan ära enese
Sipelguse, mille taga su
Purpur-oranzluse päevaliblika viis.
Süstid ennetusetust, sa kulminatsioonitsed,
Sa tabad raskelt vägevaid hetki, hoolitsed.
Sa tood mu üle piirist, kus
Aseme leiab pelgus.
Ja-jah, just see nimelt on
See viis.
Sinu kooliprii tiiva all elav päeva-
Liblikast eluilus kiil.
Sina oled seesamune, lemmik
Moosi saia viil. Mu magusus
Päevas ja õhtuses kumas.
Tuule tõkend, mu päikesekiirte lõkend.
Hubasus toas ja viisijupp mu kõrvus.
Väikene pilv ja väikene päike.
Ma tunnetan sind, ent miks on
Kinni sinus ka minu pilk, mu armas?


Sinu Leopold

[ ca14.12.2010.20.15 ]

Read käima pealt

Sina oled Naeru pakendaja

Vere paksendaja

Armas lõkerdaja

Meeletu nihkverdaja

Kallis naksataja

Soe kallistaja

Söögiisu hävitaja

Vahva hiiretipsutaja

Keelega nina puudutaja

Minu kõrva paitaja

Jube kärme luuletaja

Silence

[ katriin 27.12.2010 ]

Ma mõtlen, kui hubaselt palju ma tahaksin saata mööda,
millest mööda joosta,
mida riivata,
mida otsida seljtagant,
millele ei miskit öelda,
ja millel on samamoodi otsiv pilk näos kui neil kelle käest olen lasknud.
Oma isekuses ma jään otsitavaks, minust otsitakse vastuseid, mida ma ei anna.
Ma vaikin ja tahan vaikida nii kaua kui ma suudan, ent miski mind ei takista.
Ma olen suuteline, kuid see oleks mul kõigest kõige altvedamine,
niisama lihtsalt tummaks ei peeta, just see on see, kellega tuleks sul minuga aega jagades need mööduvad tunnid veeta.

Ma tahan öelda, et see on kõik, kuid ammust aega tuhat tükki rivis kannab nime lõik, mis mu seest on raamatutesse välja kirjutamata.
Ma tunnen ja tajun, elavhõbedasse enam kui suure meelevalduste joaga meelitustest, suurest rõõmust kui vajuks.
Andke võimalusi, et ..

HAHA , margo ütles, et meie Katriina sai aastaseks, aasta on möödas nüüd võis nime ka panna. Oo sünnipäevalaps Katriina, Oo kohvimasin . :D

ma tahan jagada, ma tahangi luua need kuradi samad eliksiirid ja süstida need kapslitesse, ma tahan et sa oskaksid võtta, ma tahan, et julgusematust, julgematust* ei eksisteeriks.
Ma kirjutan, kui mõtted ei jõua trükitud, sest nad kaovad lainesageduselt, kuna mu pilk on suunatud mujale, kõik mugavused on mürgitatud.
Ma võiks jätkata aga ammu tegin algust juba lõpuga, mu emale kirjutatud plaat saab ka uuesti kõrvetatud, mis sest et mängib, siin on segadus, seega. aitab, tere, said tuttavaks, tegu ongi haigelt igava lõpuga.

[ nüüd mõtlen, mis mõttega ma kirjutan, kui midagi nagunii kunagi aru vist ei saada.. nii ma ise ka, siiani vist ainult petan ennast. ]

Käes on jõulud, mille ma juba käest lasin,
mööda lastud tunnid, need tunnid jõulumeeleoluga.
Tunne olust kui jõuludest, et jõulud on ammu olnud.
Kõik on otsas, otsas, otsas.
Ometigi jäänud neli tundi, tunnid mis veedetud saavad igatsedes, et oh kui ometigi..

Mind saadavad unustatud jõe sõnasabased kalksed.

Ma leian venna tujutsemas, kui käest panen ta toodud jäätise, kuna angiin minu kurgus on tulitsemas.

Sõna loomine, loomine, loomine.

Sillad.. ja sind ma enda juurde jälle toon.
Ehitan sillad saarte vahele, ühendan mandriga ja panen lennud liinidele.
Leiutan kapslites müüdava valguskiiruse ja panen täpse hinna.

Sooviksin 532x3 krooni.
Mul on see ju olemas, aga ma ei saa seda soovitu peale kulutada.
Peaksin tuba koristama, sooviksin magada, sest ma olen haige, angiin sa vana päts.

Ma tahan suga piparkooke teha.
Tahan 1 juulil blogisse kirjutada.
Ma olengi olevikus.

Jaak Joala - Minu südames sa elad.
Ohhjaa.
24 detsember 20.27

lubage mul end kõnetada,
lubage lõpetada.
viige lõpuni mu lubage
ja muusse ilma ka lubage.

lubage mulle lonks vett,

Veiderdus kaks

ma näen kuidas mu kõht tuksub sest mu kõht on paljas,
ma mõtlesin miks mu käsi nõndakse on, ma kuulen sookurge.
ma tahusin kivile tahu millest väljaloetav on kirg nii haljas,
mis ütlemata sul jätsin eile, oli kui arg-kirglikult sirutan käed ja pahvatan,
sest neid tundeid mu sees on nüüd hulgem.

ära küsi mult selle veiderduse kohta,
küsi midagi lihtsamat, või ära küsi üldse, vaiki.
[21:18:30] Enelin: sest, kui ütlesin, et elan tulevikus, on me all rohtla,
rohelus on pehme ja ma ei taha sest rääkida, ma ise nüüd vaikin.


[17.12.2010.21:18:39]

Enelin: SEST MULLE MEELDIB NIIII

...

6.38.27.11.2010

Ma ei tea, kas on õige aeg.
Ma ei tea. Kas ma üldse tajun midagi ?

Kas mul on päe kinni jäänud see kõik?
On see tasuv vaev ?

Aga päriselt ? Või tegelikult ?
Sealt kostub muusikat.
Mida nad üldse mõtlevad, kellega nad arvestavad, keda nad nävad ?

maybe ich tahan ich to sehe meh.

Oled, on kõik korras ?

...

19.15.10.10.10

You're amazing.

22.19.2.10.2010

Sa täidad mu tunnetega,
sa paned mu mõtlema,
mõtlema üle kõigest,
võitlema kõigest väest tunnetega.

Meenutad mulle irdumist,
meelitad pilti silme ette ketrama,
ketrama häid mälestusi,
vatrama mälestusi enne irdumist.

Hõõrud tahtmatult õnnelikkust,
määrid soola haavadele,
haavadele kohutavalt sügavale,
taamale sügavele rikkuma õnnelikkust.

21.38.12.09.2010

Kas karjuma peaksin ma rõõmust,
et igatsuse taban ma endast leituna.
Taas peal on inspiratsioon,
nii kauge oli see "feeling" kui käimas polnud kool.
Ohhjee minus taastatud armas õige positsioon.
Jah naeratus kujunes suule,
sellest kaheküme kolmest minutist,
esimesest kooliaura sõõmust,
ning oi enam end tunne abituna..

Kui kena, kui kena.
Aeg enda harjumust, mis kadund olnud,
lihvida.
Kätte jõudnud just seesama õige aeg hea.

Võiksin tunde jääda kirjutama, ent kätt pean hoidma,
veel ees mitu tundi, kus kirjutada vaja.
Jah taas selles hoones, koolimajas , õige hakkab koitma,
kõik mis 3 kuud kirja panemata, kirja panna tundub vajaka.

Näe lihtsalt ilus välja, sellest piisab.
Lihtsalt näe ilus välja, sellest piisab.
Hea välimus on võtmesõna.
Auch.

Ärge, tõus ja hommikupaiste tuli suure unega,
kino, mis läbis suletud pilku,
lasin kesta igaviku mõnuga.
Harjumatu, nägemus, et rutiin kasvab,
tuleb peale kui päikesetõus,
ma olin üksi, maja täis tühjust,
olin üksik hing, rahu ja vaikus õhus.
Välja pesast, täis energiat,
seletatav ebaharilikkus - võtta tuli kohv ja joint.
Maitsetubakas tõmmatud trepil, väikesel majal,
mees ees seal istub kruus pruuniga käes,
vaniljekaste kooreks ja olemas on valgendajata lahendatud point.
Valmis kõrval käes on käärid,
lõpetamaks sigareti elu jäädes peaaegu vahele kahele persoonile,
kelle tõttu ma olen siin ilmas ?
Aega möödus, mis möödus, alla 1 kahekümneneljandiku ööpäevast,
sammunud nüüd edasi, päev polnud raisata,
tõus nägi valgust alles lõunal, avatud kardinad, et näha ilma.
Liigutama detaile, korrastama ruumi laudas, Kus elan?,
kuid sätin kui räsiksin raisakotkast.
Möödunud ämbri ja veega aeg tohutu, asjad kätte - käest ära,
voodi alla paigutatud viimane kast.
Unustatud labidatäied söödavast, kõht ei anna tunda, selgus- Endiselt elus.
Kogu mu saatkond on hingetu, ent häälisev, mind saadab muusika,
pika aja peale, arusaamatult, mind valdavad värinad,
kirpudele surmav maavärin, tohutu katastroof mida ma ise ei mõista.
Täis pumbatud teed mis omakorda täis pumbatud jääd, Teesika..
Jah just see jõuab mu pähe, see on mõju, tulemus ja kokkuvõte.
Mul hakkab halb, magu võtab mis võtta annab, kätte ei miskit,
ei ole enam kaaskonda, ei ole saatjaid, mind kummitab kära.
Lahkuge must, jätke mind, vajan vaid ise-end.
Lootusetu, ma ei võta midagi ette, sest kõik on stabiilne,
oksele ajav,
tehtamaks ja lõpuleviimiseks korraldan võimaliku,
et saaks sest "Pluss"-missioon.
Mulle jõuavad järgi segased hingetud, hullud hääled,
ent ma põgenen edasi, ei lase end häirida,
kuid oh jumal nõnda suurelt on see närvidele pidev särts,
pidev tilk pealakke ja surm igavikuliselt.
Miski hingeline saabus, pöörasin pilku,
karvased sääred ja tagasihoidmatu karje läbi saatjaskonna massi kõlamas.
Ma polnud enam üksi, ent missioongi lõpetatud,
"lase leebet mu lähedusest, tegemist on!.", sitavares.
On leitud ka aeg kus rahu tülitada, lärmis lõhkuda see imeline vaikus.
Kiirem tähekombinatsioonide vahetus ja lahkumine, mina veel seisan.
Pilgud saatsid uksest välja füüsise mis varjas hinge, mis täielikult ebatäiuslikus vares.
Lasin saabuda rahul, lõpetasin alustatu ja tulin välja kapslist.
Võtan välja ja panen näitusele kõik mis harilikult peidan,
ning ei olegi rekvisiite, mis pilgudki tapab, kõik ongi korras.
Mu mõttealgatusest, väikesest detailist eilses maailmapäevas sai "Pluss"-missioon.
Minu nimi ongi edukus.
Lõppema peab kunagi ka maavärin, loodusvingerpuss ei saa jääda võidule.
Otsima pean hakkama miskit, mis tavaline vanahärras,
leidma pean toite, valgu ja rasva, eks muugi mis tavapärane rapsis.
No tere sahver ja saiapäts, ei enam tuju pole miskit põskegi pista,
kui harjunud kerge valuga, südame all ja soolestiku kohal.
Ei, nüüd aitab.
Aeg öelda tere sellele, mis nii meeldiv,
ent kurjus kuis vihatud.
Lõpetame selle mängu, tuleme reaalsusesse ja ütleme seda,
kõht on ju tühi ja kell on palju,
mõtted on ju kogutud ning päevgi elatud.
Kõik on nii uskumatult meeliülendav.

Ei ma sind ära tänada suuda,
kallis ja veel kallim Fantaasia. Mwuah.

[30.08.10.18.48]

Ma keedan siin juba läbi hautatud mõtteid,
triivin kuldsesse paleesse, väldin muljutud luiteid.
Sind veel endiselt püüan väljutada peast,
saad üle ja minna edasi, mõelda nii ükskõikselt,
et miski pole halvast kõik on heast.

Kõik need mõtted mis sinuni kajavad,
detsibellides mis kuulmatus tees end edasi ajavad,
niivõrd juuksekarva halliks ajavad, lausmõtetused.
Keelevääratus mis eluks ajaks paiste tekitas,
elab kaasa meis igavesti, kui unustamatud kõnelused.

Sind igatsen, ent ma ei ütle, ei näita nõrkust,
kuid kuidas saan vastu panna, kui oled korraga nii hea ja saatan, millelegi millest õhkab hõrkust.
Ei ma ei maini kuivõrd totter on kõik mis taamal,
ma lihtsalt ei näe selle ilu, sest ilus on sinus kinni,
sa oled siin ja sina pole taamal.

Jah ma sõnelen,
pean vestlus ise-endaga.
Ma põlen,
vestlus sinust, kas sa ei luksugi?
Kas ei tõde fakte millele vastu sa ei saa?
Kõik tunded. Palun. Soovidepurskkaevu, Mulksaki!
Mis ma soovisin, see oli rahu ja tunded, see olid sina.
Kuid tingimusteta, kes sa kohale tuled.
Ei miskit muud kui neiu totakas ja püstdramaatikakuninganna.
Anna Ometi alla.

Ma mõtlen ja mõtlemine teeb kõik hullemaks,
ma näen ja nägemine pööras kõik pahupidi.
Kaotasin taju olla ent taas rajale end sikutan,
kaotasin tunde olla üle tunnetest ja kõik muutus hullemaks.
Püüan vaigistada sundlevaid emotsioone,
püüan taastada mineviku mis kõik muutis.
Edasi rügan ja väldin kõike mis puutub sinusse,
vahete vahel eksin, näen hallutsinatsioone.

Kuid tänane polnud see,
sa kõndisid mulle vastu ja su näos puudus oskus olla.
Ka sinu jaoks oli see ebameeldiv,
kuid mina kõnetasin mina eirasin pilku, ma omasin oskust olla.

Tulevikku ma ei maini, see tuleb nagunii.
Minevik on läinud mis enam meenutada.
Oleviku loon ma sellise kuidas oskan,
minevik-tulevik käigu põrgu, pole vajadust meenutada.

Mida tahta ei oska ma öelda,
mida teen seda käigupealt sest mõtlemine pole täna minu jaoks.
Kohati tahan sind nii väga, kohati absoluutselt.
Kohati teen kõik et unustada, kuid kui palju oleks siiski mul öelda.
See pole üldse mitte läbi, on ju tunda veel,
sinul on see mis on mul ja meil on igatsus, sa tõded.
Oleks mul vaid oskus, näha et mul see on, on mida vajan,
oleks sul vaime võime seda mõista, mida me vajaks veel..

Kõik mu lootused on koolialgusel,
kui takistamatu jõud meid kokku toob.
Äkki siis on kõik taas hästi,

taas hästi.

Ta ütleb nii mannetuid sõnu mis rikastatud süstitava vaimuhaiguse tilgakestega mis kristalliseeruvad saades pihta nende sõnade kui nooltega.
Mu ümber on vaid kristallimeri sest salvest pillutud kuulidena ta sõnad vaid mind tabavad nii võikalt et otsin varuväljapääsu väljas kust näha vaid sissepääs, otse põrgukuumusesse.
Ma hoidun kuumusest sest vaid jahutust talun, kui mu kuumusesse tirib olla võib külmast sinna minna hea kuid ei kunagi lõpptulemusena.

Naasnud kaugusest mis võrreldamatu liivakastist välja mõõdetava kaugushüppe mõõduga.
See tunne nähes liivatera mis vahemaid ületanud, toonud koju võidu tuli kegelt lennult.
Sest lend oli ajas tundmatus tagasi, kuid üllatusmoment sai kuldse trooni pärijaks parimal istekohal, punasel sametil.
Suurelt oodanud seda aega, ent teadmatuses olnud suure šoki osaline polnud osalejaks osanud määratletult saada.
Veel tünniga varugu aega kogu punt me mees, et kohale jõuaks pähe nii kuis piletiga reis austraaliast või turteltuvi lend otse igavasse surma, ma ei olegi enam üksinda.
Ent kui kauaks?
Veel mul silmapiiril kükitamas konnake väike prints kes ootab suudlust, sest tol ööl pärnu linnas see andmata jäi.
Kuid liialt tahab suudlust, see trotsi silme ette kui benji hüpe kohustulikuna loob.
Tugev iseloom on kuningas, me kiusatust vajame et vastupandamatuks muutuks tahe saada mis kättesaamatu sest lihtsus ei ole lahe see on pededele.
Headus ei tekita põnevust, headus lihtsalt on.. On Pededele.

Tema rõvedalt pikselised rinnad
tema ulmelised, vigastavad hinnad.
Ta praksuvad paigutatud kubemegloobused,
masendusest talvitunud ekertsioonimoodused.
Mängu roundi topless neid,
süstitagu surnuks too tore neid.
Krohvikatte alune banaanistunud betoon,
kuhu jättis ta süütuse, kus mu šetoon.

See mõnus maja mis ehitati..
See hing mis sisse pandi...
Vaimuema sünnitus, VAIM.

Istume, istume..
Ma jälgin pikkamisi kõiki samme, kuid ma tähelepanu ei pööra.
Pole mõtet pead murda, naiste tingimused neid keegi ei mööna.
Hoida püüan tasakaalu, üksiku pulgana kogu linnuparve tasakaaluks.
Ma enam ei tagane, kuid samme ka ei paiguta, lihtsalt mõttemoraaliks.

[23.04.12.07.10]

Kaheksasada pisarat tunnis saab mööda lastud see tung kus välja elada end saaks ka nii kuis mind ei sunni tagant mõtteviis, vaid sugutung.
Ei tee miskit välja ja väldin soolamaike suhu toovaid pilke et näha maailma vikerkaarevärvi pintslitõmbel elavaid, naeratavaid suid.
Lilled kingin elavaile vaid armastuse märgiks see tähendab kõigile, sest ilm on ainult ja ei miskit muud kui ilus, istub hästi kõigile.
Alustades üheksast liikudes edasi üheksakümmend sektorit minimaalset, ma saavutan kõlgutamatu stabiilsuse ent vabalt vehin üle silla veetlevate jalgadega.
Tulistjalu viivu veiditades lehvan käega ja tänan südamest. Kallutan linnukombel kes täheldanud roomavat laipa pead ja järsku mõistan kõike.
Saadan aplausiga üles jumalikele tänuavalduse ja juukselakiga postiljonile vastu pead otse kui pesapalliviskega virutan. Karjun viisakusest: " Ettevaatust, Ahoi! " ja selja pöörates tiibadega vibutan.
Uue asupaiga leiutan võtan kätte ja asun elama kujutades ette pilti kui mahajäetud saare ainus ellujäänu. Mis saab edasi eks see tulevikus näha jääb.

Kolime saarele sauna.
10.50.19.06.10

Justkui võõrutusravi?
Ei. Jah.
Mine vittu söö krabi, oli ju võimalus?
Ei. Jah.
Mine putsi ärka mälus, vaidled vastu ?
Ei. Jah.
Tõmba oksa upu liimi krematooriumi satuxid ?
Ei. Jah.
Põrgu katlaisse kusevingu haista, vänge peetrus tule soldatit paita!

Maiusta aga on vilu see vikerkaar.
Lõppu ei paista a pole see pillerkaar.
Ää mett sa saku pole sa miski staar.
Veidi exi ja asupaik on Leningrad.
Ä meelt heida kuid sitta sa saad.
Võtt rivvi ja kartjum seljoonõi adios su seljast.
Piitsaga looda aint hella pikki perset paljast.
Vaat et triipkood ei kao sul paikselt kolbalt.
Still watch out, me mast on soldat!

Tunnetad meid veergupidi?
Ei. Jah.
Mine taste' mu vanaisa higi.
Va tolbajaan, sind ütle et kotib ?
Ei. Jah.
Nihhuijaa teeme selgeks sotid.
Trumm on pulkapidi pees ?
Ei. Jah.
Kuradi tropp ole üks kord mees.
Said öeldud sõnad?
Ei. Jah.
Huiiatki said, kui vaid mõned.
Miska saab nüüd edasi?
Ei. Jah.
Mingem hoidgem pedesi.
Oled sa nõus?
Ei. Jah.
Läheb alla mäkketõus.

Kuupäevaks juuni'10

Ma saan lapsepõlvetrauma väärastunud vormi, kui väidad sul on reuma või muu põhjus et anda korvi, ma kukun pea lõhki, puhtalt kogemata, et mitte näidata olen masendunud läbi ja lõhki, haiget teeks, sind huvitab kuid vabandust palumatta.
Ma joonistan, kuid ma ei joonista sulle, sa seda palusid ka pildil oled sina kuid soolaveet vaid kurgus kurista, et kaotada oksemaitse mille tõmbasid suhu toppides näpud kurku et end näljutada kaotamaks kaalu ma ei otsi kaitset.
Teve päev juba vaid mõtteis oled, sind ignoreerida tahan kuid soliidsus me intiimsus
lähedus läivad peast läbi see on igatsus mis paneb mind kirjutama et mõnedki mõtted elimineerida, kus on mu pohlad, kus korv ja miks sa hoolivuslistis ei põrunud läbi ?
Täidan purgi täpselt ma ei valeta tuhande viiesaja kümne sõnaga, korduvad sõnad on headus ilu ja armastus, tegu on erineval taustal sõnadega, end miks ma seda tegin ? Panin purgile peale sobiva ilusa salvrätiku ja kummipaela.

Ma ei ütle enam midagi, sest ma olen liiga hea, mitte sina vaid mina. Ometigi oled sina just niisama meeletult hea.

I feel like i need a hug,
i don't make it loud if i don't get any.
I drink whole tea hot from my favorite mug,
and i think about hug anyway.

When i think about hug i of about you,
i woult be pleased with smile and stroke.
But i'm alone and i hystericly scream hello ?!
Can't hear any answers and still and so on i feel broke.

Meeldiv
klomp kurgus ja see mõtetevada,
otsi ning tule, näed, ilus-uus on ees see rada,
tasapisi, kivikesi nihutamata
ükski ingel ei jää kiigutamata,
tuulest saadetud me teel on lilleõied,
meetöölistelt suu magusaks, magusapõied,
silmad, mis näinud lillesorte, roosattuhandet,
ütle nüüd sina, üht-teist, nii head või kolmandat.
väärtusekimp küllusest kingi pilvedele,
sadagu alla meile vaid jääd, meile, külmadele.
see soojus maapõuest kukutagu kuumemaile tuhkratriinule
sest ilmas on vaja rohelust, vaikust ja minu naeratust sinule.
Jess.

Taaskord käes see aeg, kus kätte sain klaviatuuri
vaid selleks enda tunnete väljendamiseks just siinsamas ekraani taga.
Ei pelgalt varja, et otse arvutisse trükin ja selle masinaga siin
ma jagan mida arvan.
Mida ma arvan sinust, jah sinust kelle tõttu ma nüüd higistan näppe.
Mõtlen vaid kuidas ilusaimal moel panna kirja see intutsioon selles mõttes.
Kas nüüd öelda otse kui seegi enam üldse võimalik on.
Vaat kui pikk algus ah aitab keerutamisest.

Ma vaatan sind tunde.
Kui tundub mähin sind teki sisse.
Mul endal on jahe, toon teed.
Tee loob mul aura, selle üleloomuliku tunde.
Mul ei saa sust küllalt.
Sinu juurest ma ei lahku.
Kui tuleb uni, viskun su kõrvale.
Ma pikutan, ent silmi ei sule.
Mul ei saa sust küllalt.

Kui vaid sa ise ei väsiks, sind suudleks öö läbi,
hommikust õhtuni.
Ma ei tüdineks.
Sest iga kokkupuude sinu näojoontega minus külvab midagi millega enne sind kokku puutunud ei olnud.
Need puuted su ninalt, põskedelt ja kätelt viivad mu ekstaasi kui väikese lapse.
Panevad mu naeratama nii et põsed väsivad ja nii nagu ma muidu kunagi ei naerata.
Teadmata mis tunne on lennata sinu puudutused läbivad kogu mu keha just nagu läbiks ma linnutiivul korraga tohutuid vahemaid.
See ei pruugi paista, kuid kui vaid siise sa näeksid. Segasem kui Coca-cola reklaam.

KÕIK MIS ON KOGUNENUD, ei ühti ajaga!

Ava silmad ära mõtle ela öös
läbi elu tõtta.
Ava suu ära lausu, ela öös
oota päikese tõusu.
Lahku pukilt sul elu ei võeta,
sa piinle ses aurusaunas,
tasatargu vaiki, oma haavu väeta.
Vaid sinu nimi kordub, suures jutupaunas,
su üle nüüd naerdakse.

Mis toimub mu silmas
kus sitta vaid näen
ei miskit muud siin põlglikus ilmas.
Tõesta mulle kätta, ei mind huvita
saan ise ja üksi siin hakkama
ka olles ilma viimasegi kruvita..
Otsa saada võiks see päev
oma kohal Rahulas omal pehmel voodil
unistan et laman juba. Imeilusat undki näen.

Tulevast tulevikust lihtsalt
lahkuvale lihtminevikule suure
soomusrüüga suu-sõratõvele
sülitan lähen läbi lähenevast
labürindist lülisid liitmata
lülitun eluiga lühendavast ilmast.
Hüvastiiiiii!

Pohhuismi laine, mis tabab korvpallina rõngast ent sisse ei lähe, sind tapab, sest elu on ohverdus.
Kindlapeale väljaminek tule õpeta mu lapsi võtma vastu tulevik, tule sind seevastu surma saadan.
Eneseohverduse viljatu tulem, kann mis su pükstes mu mänguasi, kann mu täiskasvanulikku lapsepõlve.
Keemiline side abielupaari vahel, palk mis neid ühendab ei mädane, palk teineteise kannatuste eest - armastus.
Lõputu virin viiulijõhvilt, mandleid purustav jõud ja ribadeks käristab mantleid, kas kuuled seda ilu ?

EELNEVAST ON RAAMAT OLEMAS.
LIISILE KINKISIN, NUNNU!

Kell: 20.29
Kp: 08.03.10
Np: esmaspäev
Asukoht: Liisi place

Ma langetasin täna vaid ühe pisara.
Kuid selle kaal oli tuhat.
Tuhat pisikesena näivat tonni soola.
Millest veega saan lahuse ja üheainsa pisara.

Mitte millestki loon kõik.
Nii palju halba suudan välja mõelda.
Panna hinge sööbima, hinge haavama.
Kui kaua nii jätkan, siis see ongi juba kõik.

Kui nüüd lisada need pisarad.
Kokku valada oma südamega.
Sool on mürgine ja ulmeliselt piinarikas.
Selle peale ma unustan pisarad.

Ei leia enam mõtet just eriti suurt.
Milleks ma ulun kuu poole, kui kõik mis üldse olemas.
On seljataga.
Kuu mis mu pilgus, pole mitte vähemat, mida leiduks nii suurt.

Ma pööran ümber ja unustan end.
Kukutan kõik halva ja sulen silmad.
Leian endas muinasmaa ja seninägematu rahulduse.
Ma olen taas leidnud end.

Maailmas tuleb pilve tagant välja päike.
Suured naeratused katavad maismaad.
Ning veel suuremad õnne emotsioonid vallutavad laineid.
Igas elatud päevas mind nüüd saatnud on päike.

Mõtlen, et sind armastan
kuid tunded on keerulised,
võtan peast kinni,
püüan selgust saada.

Hea tahan olla,
et sooviksid minu juurde tulla
su seltskond on hea
süles hoiaksin meeleldi su pea


Mida pean ütlema,
mida pean tegema,
et ma võiksin teada
et ei soovi hea aega
tunnen just nii
et ilma võin sust jääda
sest sa pole sina ise?

Kuula mu hääli
tunneta mu tooni
ja taju mind
kui käe ulatan käeni
ja kingin ühe mooni
mis on selle kõige hind?

kas tühipaljas viitsimatus
eluloost välja vilistatud
ära võta mind nii,
pole silmis sul pind
tuksub endiselt mu rind.

elan endiselt unistuse najal
et püsiksin su rajal
ära lahku selt teelt
ära muuda mu suhtes oma üleloomulikku meelt

proovin teha palju saan,
et olla veel parem

Jah.

Ma olen sul parim, ent olla tahan parem,
sest ilma sust jääda nii lihtne
eksida võin korra, kuid olla püüan targem
me suhe olgu tihke,
võta ja jäta mind endale,
teist sedahead omanikku ei leiaks ma endale
ära lase mul karta, olla hea võin ka kartuseta
nagu hea on mul manusteta,
ütle et hoolid, ära lase mul vaid tunnetseda
mind juba tead, mu süda, tunned seda ?
palun vasta samaga
elu armas ei taha ühte heita temaga
ilma sinuta sel hetkel
saan hakkama küll,
oma elu raskeimal retkel
kordan veel et ära mind jäta
ei küll satu ma hätta
kuid elule peale viskad masenduse mätta
ma ütlen et mõistan
saan aru, ei kurjusta
see on tõsi kuid hingeelu
mis teale ma hakkan,
endiselt inimene, mitte mingisugune lelu.
anna andeks kui mind purunenuna näed
ära süüdista end, kui vaid taaskord sa lubaksid
ühendaksin me käed
olen sulle hea, et sina väärid seda
kasuta mind ära ma väärin seda,
miskit ei tee sa valesti
ma ei ütleks nagunii mis on üle su lastis
sina kui laev, mu kruiisipaat
hoolin nii palju et ei kõiguta taat
sina oled mu maailm
kuid mu maailm on kurb
sest olla võin hea kuid see ei lõplik
sa parem ole tõtlik
sest kaua ma ei pruugi jaksata
kui sust lahkun, oleMN nii harjund
et kahetsusest sa maksad ka.
parem ole hea, sest seda sa oled alati
kui oled ka hea mind näed ulpimas alasti.

Mis siin kõik toimub,
mis toimub mu peas
kuis minust sa hoidud
kui vaid sinust ma teaks..

Vesi läheb keema, ma vaatan seda pealt, ma ei muuda mitte midagi, see pole teema minu jaoks.
Saaste keset torulat, ummistused igapäevaelus, ma ei muuda mitte midagi, see pole teema minu jaoks.
Mudalaviinid,
.. mul ei lähe hästi. VISTNALI.

Kõik, mis ma ütlen, ütlen valesti ?
Kuulen sõnu enda pihta, armas ja armas.
Mida teen üldse õieti, kui kõik läheb valesti ?
Ülekõige ju püüan hoopis sinu suust seda kuulda.
" Oled armas. "
Alguses kui ehk meeldisin, kuulsin seda tihti.
Kas just seda, kuid komplimenti kindlasti.
Nüüd kui sõneled, ootan vaid, neid sõnu nii tihti.
Enam kauemat aega, peale vaidluste ei kohta.
Läheb hästi, edaspidi kindlasti.
Me püsime koos, pole nõrgad me võrgutused.
Läbi kivilise põllu, paljajalu ka sopa seest.
Tõesti, ei ole vaid räpased me võrgutused.
Ka ilusam pool leidub, vähemalt minus.
Läbiotsimisel, end leiad minu seest.
Kõikvõimaliku püüan anda, olla nii hea kui saab.
Ma ei soovi halba, kui nii ka juhtub, küll kõik saab korda.
Kui korda ei saa, mis siis saab ?
Ma ei heiduta pead, sest endiselt ju püüan.
Alati, alati ajan asjad korda.

.just nagu seened otse leningradist.
.saabumas mu tuju, krambimassist.
.kuhu kadus kerge värin.
.püsimatult edasi pärin.
.rinnakorvisuurust maini
.ümbermõõt on kuni taini.
.lõpmata kaunis nihhuijaa.
.vaiki mu tuvi eemale peleta.
.oakorvist hernekaunad.
.persetäis kõik on maunad.
.ole vait, keeruta.
.hinga seerumitta.
.külmavärina tsirroos.
.okastraat ja mandlimoos.
.kirikukeldri raudkangi mäda.
.hallitus kõnes OH HÄDA.
.tiblaseeliku traageldus.
.orjademaaneegerlus.
.lihunikupoja tütre veis.
.otse põrgutulle mendi reis.
.kirsimanna koolitarvetel.
.kusevärvid sitahangedel.
.tropismikrunn su ema suul.
.arvamuse eksimus sul pole suur.
.kohtueelse istuchilli konflikt.
.haardel remote, elulõpp click-click.
.tibukeraamiline pissuaar.
.olgem viks jalgel kaunitar.
.oposism su oksekotis.
.kukkus ära ei kõigest lontis.
.huligaansuskamraad.
.kitkumata hanepraad.
.hukule minev peata kari.
.siniseid mõrvu plaan terve sari.
.kasi ära kadus mära.
.liivakastist kõva kära.
.kollanokalisuse täistrossilisus.
.ämlikuline kõveräkisus.
.tolbajasuse kompuuter.
PUTSI KÜLL, PANE TÖÖLE OMA RUUTER

Nii palju ma mõtlen, kui väga sind tahan.
Nii palju ma kõhklen, kui väga mind pelgad.
Tihti..
Märguanded..
Tuhk või taevalik.
Tee enne taevalikku inglistumist või tee pärast surma,
pärast krematooriumi.
Ütle parem kohe, uudishimu sai täidetud,
ja piisab kah adios.
Või ütle, et midagi pole lahti ning mõtle seda.
Näita end, ning ära killusta, tee parem ruttu,
ma ei kannata.
Saan aru, et pole enam parim,
kui oled valmis juba halvasti ütlema.
Kuid kui tõesti mind enam ei eelista,
sa ei pea mind enda juurde kutsuma.
Sa ei pea mu kõrval magama,
anna selged vihjed või ütle,
saaksid rahu...
Kuid ilma millegitta mu enese mõtted,
mulle pähe ei mahu.
Ole konkreetne.
Mul on külm ja ma ei näe sind..

Kõik mu tunded on kui puder ja kapsad,
üsna kindel, et üheskoos ei suuda olla me taltsad,
kas ja mis, kuidas, kus .. See mäng.
Millest räägin?
Anna mulle köis, siin on üks kena mänd.
Vaevat nii rumal, kuid rumal siiski.
Ei mõtle mida ütlen, kuid ütlen siiski.
Pane nüüd need pallid veerema,
las lahti läheb elupingo, Tere ema.
Mis toob meile õnn, kas see üldse eksisteerib?
Kui sündisin, kes mind üldse elavaks registreeris ?
Luba mul, et kui olemas või mitte,
sina oled ja jääd, ka siis kui kaon siis sina mitte.
Maailma jääks vaid suur tühi auk.
Sest sina oled juba nr. 1 oled suur osa mu maailmast, kui kaod...

korras pauk.

Näed sa seda pilti, kus värvid puuduvad,
puudub kõik kõla ja puuduvad kõik mis nii reaalsed tunduvad.
See ei ole lihtne, su esinev naeratus hoiab maailma koos.
Ole tõsine ja maailm laguneb suures hoos.
Millest kõigest ma suud paotada võiksin,
kui vaid ei riivaks tundeid ning kõike tohiksin.
Üsna paljud on öeldud, veel rohkem on ees.
Loodan, et olen mees, saan öeldud mis vaja.
Olen esimene, kellena ma ütlen..
Kes ees see mees.
Kuuled vaid mu ees ära läinud kaja.
Kõik puder ja kapsad.
Elust läbi kapsan,
Teen, mis tahan
Ei.
Pole mõtet, puhas nosense,
ära pane pahaks.
Kõik on segi.
Kuid, mis siis üldse Enelin elu jooksul tegi ?
HOLA.
NALI.
elu on ees

---------------------------------------------
Tegelt üsna tihti olen mõelnud, kui ( seda sõna siia ma ei tea sobivat ) oleks teha lihtsalt ühel tavalisel päeval enesetapp, täiesti ootamatult, täiesti arusaamatult.
Ma ei ütle, et keegi nagunii ei mõista, sest kõik mõistavad.
Aga nüüd, kus on see level kõige kõrgemal ja olukord kõige hullem, kus ma endaga rahul ei ole, siis ma mõtlesin et head aega enelin. Mitte head aega, vaid head aega. Ma ei muuda end, ma muudan end. Vahet ei ole, me muutume koguaeg, mõned asjad tuleb varem või hiljem konksu otsa panna, ma hiljem ehk korjan üles. Eks paistab kumba pidi parem on.
Kui ma enam ei lollita, kui ma mõtlen mida ütlen, on see siis tõesti tuhat etem kui olla selline nagu ma praegu olen. Ma pole siis ju mina ise, ma ei saaks seda rahuldust, ma ei saaks kurjustavaid, tüdinendu pilke, kuid mis ma saan ?. vaevalt ma kõigile lemmikuks saan, lemmik on eriline, ma pole tavaline kui olen mina ise, rahunegem. Vaevalt mulle rohkem naeratusi langeb, sest ma pole enam see kes oleksin olnud,
Mis Toimps ?
...

Tulid mõtted,
mõtlematta tuli ohe,
mõtlesin mida mõtlesin,
ei öelnud, et mida mõtlesin olid sina.

Sind mõelnud,
mõelnud mida mõelnud,
kui oleksin seda öelnud,
vaid suursugust armastust tõdenud.

Justkui ilusaim laul, mis on veel kirjutamatta,
soovin kirja panna oma mõtted mis veel väljendamatta.
Et mind sa ei lummaks, tuleks sind ära peita, kinni katta.
Kuid su arua, mis saab su meelsaimast lõhnast mille eest võiksin tappa ?

Tahan ja ei taha, kui sind ma ei saa, mõtted lähevad rappa.
Kui sa kuulda mind ei taha, päästab vaid see kui mu mõtted matta.
Kuid ütlen vaid head, ütlen mida mõtlen, väljendusega kas jään ma hätta ?
Kui jään, siis sõnad viskan ritta ja peale viskan mätta.

Kuid sinuga mu tunded on ilmselged, ka siis kui ilm pole selge,
Oled minuga kas ilmsi või reaalselt, see aeg on helge.
Kui vaid minuga oleksid, poleks vaja piirata aja telge,
kuid sa pole, ning aega sinu jaoks pean vist röövima, on mu tahe selge ?

Maski panen pähe, teen mis ma saan, ning saan teha mida tahan, sinu nimel.
Et ületada piirid ja joosta, määrin klistiiri ning skeeme koostan, mida teen,on üks uhke tirel...

Jätk ? Jah jäi poolikuks.

Täiesti uskumatu tunne,
kui seda hoida võin tunde.
Ilma käest panematta,
ma seda nuusutan,
harjumatult kaua olen normaalselt hingamatta,
su lõhna sisse tõmban, pluusinööpe õrnalt puudutan.

Kopsudesse tunnen su auru sisenevat,
hoiaks hinge kinni, et sind mitte välja lasta.
Pean end kontrollima, kui jätkata tahta.
Paistab, et sust lahti ei saa, sinu järgi ma haigestuvat.

Miks vaid sinu pluusi ja lõhnaga nii on ?
Kas armunud olen ?Sinusse / su lõhna ?
Kui, siis lõhna, sest armastan sind nagunii,
kuigi pole armunud, ega ole südames, oled vajalik,
sest oled veres.
Nagu üks tosin doosi, mind jätkuvalt elus hoiad,
Veidi ilma ja juba tunnen puudust, vajan sind,
olen sõltuvuses, su järele hull ?

Kui sind siin, enam ei näe,
Otsib, et kaitsta sind minu tiib,
Ma mõtlen nii palju, kui sind siin ei ole,
kas tõestab see, et juures olles, mul segi lööd pea,
Selgusi püüan luua, kuid ei sinuga ega sinuta mu pea just hea ei ole.

Kõik see teema tundub minu peas aina korduvat.
Mõeldud mõtted tulevad üha uuesti ja uuesti kõne alla.
Ma ei küsi: ,, Mis pean tegema ? '' , sest ka see oleks repeating.
Kuid Jah siiski, Minu Maailm, sinu jaoks keeruline tunduvat.

Räägime
Endast ju kõnelenud olen, mu halvimat palet peaksid ka teadma.
Ära varja end, ma veel ei tunne sind, kuid ei anna alla.
Mina unistan, räägin mõtteist, tean et sa ei unista, rääkidagi ei julge.
Kuidas pean käituma ? nuppe vajutama, juhtmed seadma ?
Räägime
Ära alusta keerutamist, lase keelel liuelda, jutustada.
Ma ei keela kõneleda päevast, kuid ometi inimlikult sul olema peaks tunded.
Püüan vaikida, sul mõelda ja kõneleda lasta, ei taha edasi unistada
sest muidu avaksin suu, hingeelust räägiks, kuid Jah, sinu kord Unistada.
Ma Palun.

Kõik asjad, mis sa ütled, ütled et kõiki asju, ei tasu kuulata,
kuid kui tõesti ei kuule, sa end ka ei korda,
luba nüüd mul su mõtetes, lausetes tuulata.
Sa oled keeruline, ütled, ei mõtle, ei ütle, mida mõtled.
Ei luba mul kuulata mida ütled, lase mind vähemalt kuulata mida ei ütle.

Tule mu juurde
ja ole mu jaoks olemas.
Ära küsi kas meeldid mul.
Hammustan huulde.
Ma ei tahaks ju sind
ma ei oleks ju sinuga ega sinu jaoks
kui tarvis tõestan.
Et sulle tuksub mu rind.

Nii saamatu sa paistad
tekitanud tuhandeid tundeid mu sees.
Iga õhtu mind paitad,
kui olen öö üleval, ei tunne väsimust eneses.
Sa täidad mu rahuga
ning täidetud saad pilguga.
Sind ära ma ostaksin,
Kas lubaksid ?
Kõigest väest ma sinu eest hoolitseks,
ei annaks ma ära ega kohitseks.
Jää nüüd minuga, sest tahan olla sinu.
Tunda su keha, jagada voodilinu.
Ära pane kätt ette, sa tead et ei saa ilma.
Ära kiusa, vabatahtlikult lähen teise ilma.
Tule nüüd, ole nüüd, jää nüüd.

Kallistame.

Öö võinuks olla pikem

Mis on ? sa küsisid,
ent kohe vastata ma ei osanud.
Ära süüdista, et valetasin,
kohe vastata ma ei osanud.
Ütlesin, et olen magamatta,
oh ei, väsimust vist niiväga ei tunnegi.
Neid öid, aegu .. Kahtlematta,
millegi vastu ei vahetaks.
Aga mis siis on ? Ootad vastust.
Kohe ütlen oma mõtte- öö võinuks olla pikem,
pooleli jäi söömine, tahtsin ju maiustust.
Öö võinuks olla pikem.
Mitte, et magada oleksin saanud,
ma puhkust oleks leidnud su silmadest.
Ei ütle, et olen neist sõltuvuses,

olen kõigest su silmadest,
sisse võetud,

jälgija paadunud.

Neid jälgiksin tunde,
sest
ma puhkust, headus, rahu
leian sinu silmadest.
Tuletan meelde, et ei taht vastust võlgu jääda,
Ma ütlesin oma vastuse, kuid mida ma mõtlesin ?
Jah,
Miks ei võinuks öö kestma jääda ?
Ma saanuks puhanud su silmadest,
Kuid ei, öö võinuks olla pikem.

Kujuta ette, et heliseb ilusaima kõlaga tuulekell,
TING-TONG, pole enam see mida sa kuuled,
SEE HELI POLE REAALNE, mõttes sul veel voolimisel,
SEE HELI ON VEEL OLEMATU, sest see on tuhat korda parem,
SEE HELI POLE REAALNE, sa nagu sulad, just kui millegi heaga puutuvad kokku huuled.
SEE HELI VEEL ON OLEMATU.

Kuid kujut anüüd ette, et näed ilusaimat pilti looduses,
TUULEKOHIN, pole enam see mida sa näed,,
SEE PILT POLE REAALNE, nii ettenägematu, mõeldamatu,
SEE PILT VEEL ON OLEMATU, millestki nii ilusast pole sa varem unistanudki.
SEE PILT POLE REAALNE, kui seda lõpuks ette kujutad,
on see lihtsalt unustamatu,
piltmälust kustutamatu.
SEE PILT VEEL ON OLEMATU.

Need Helid ja Need Pildid, neid endiselt veel ei kuule, ei näe.
Kuid luba juhatada, ma ulatan ju käe.
Kujuta nüüd ette, et vahet sa ei leia.
Elad reaalsuses, ebareaalsuses elad.
Su ümber kõik on kui Muinasjutt,
rohkelt õites aasad ning pikniku linal istub kuum kutt.
Sa kuuled nüüd neid tuulekelli,
silmi paitvalt, näed neid imelisi vaateid, pilte helli.

Õpi unistama.

Armastus, ma võiksin teada selle mõistet.
Ma tunnen justkui oleks see minu sees ja ümber.
Peaaegu nagu sulada võiksin, kui kuulen su hõiget.
Mind fantaasiatega täidab su hääletämber.

Ma tahaks kirja panna need tunded, mis mind valdavad.
Kuid lood on , tõesti on keerulised.
Ma ei Oska kirjeldada, väljendada ega avaldada.
Mida ma teen ?

Appi, miski ei tule mul välja,
oled mul segi ajanud pea,
kas ma eksin ? teed sa nalja ?
ei , on see armastus ? ma ei tea.