Ärge, tõus ja hommikupaiste tuli suure unega,
kino, mis läbis suletud pilku,
lasin kesta igaviku mõnuga.
Harjumatu, nägemus, et rutiin kasvab,
tuleb peale kui päikesetõus,
ma olin üksi, maja täis tühjust,
olin üksik hing, rahu ja vaikus õhus.
Välja pesast, täis energiat,
seletatav ebaharilikkus - võtta tuli kohv ja joint.
Maitsetubakas tõmmatud trepil, väikesel majal,
mees ees seal istub kruus pruuniga käes,
vaniljekaste kooreks ja olemas on valgendajata lahendatud point.
Valmis kõrval käes on käärid,
lõpetamaks sigareti elu jäädes peaaegu vahele kahele persoonile,
kelle tõttu ma olen siin ilmas ?
Aega möödus, mis möödus, alla 1 kahekümneneljandiku ööpäevast,
sammunud nüüd edasi, päev polnud raisata,
tõus nägi valgust alles lõunal, avatud kardinad, et näha ilma.
Liigutama detaile, korrastama ruumi laudas, Kus elan?,
kuid sätin kui räsiksin raisakotkast.
Möödunud ämbri ja veega aeg tohutu, asjad kätte - käest ära,
voodi alla paigutatud viimane kast.
Unustatud labidatäied söödavast, kõht ei anna tunda, selgus- Endiselt elus.
Kogu mu saatkond on hingetu, ent häälisev, mind saadab muusika,
pika aja peale, arusaamatult, mind valdavad värinad,
kirpudele surmav maavärin, tohutu katastroof mida ma ise ei mõista.
Täis pumbatud teed mis omakorda täis pumbatud jääd, Teesika..
Jah just see jõuab mu pähe, see on mõju, tulemus ja kokkuvõte.
Mul hakkab halb, magu võtab mis võtta annab, kätte ei miskit,
ei ole enam kaaskonda, ei ole saatjaid, mind kummitab kära.
Lahkuge must, jätke mind, vajan vaid ise-end.
Lootusetu, ma ei võta midagi ette, sest kõik on stabiilne,
oksele ajav,
tehtamaks ja lõpuleviimiseks korraldan võimaliku,
et saaks sest "Pluss"-missioon.
Mulle jõuavad järgi segased hingetud, hullud hääled,
ent ma põgenen edasi, ei lase end häirida,
kuid oh jumal nõnda suurelt on see närvidele pidev särts,
pidev tilk pealakke ja surm igavikuliselt.
Miski hingeline saabus, pöörasin pilku,
karvased sääred ja tagasihoidmatu karje läbi saatjaskonna massi kõlamas.
Ma polnud enam üksi, ent missioongi lõpetatud,
"lase leebet mu lähedusest, tegemist on!.", sitavares.
On leitud ka aeg kus rahu tülitada, lärmis lõhkuda see imeline vaikus.
Kiirem tähekombinatsioonide vahetus ja lahkumine, mina veel seisan.
Pilgud saatsid uksest välja füüsise mis varjas hinge, mis täielikult ebatäiuslikus vares.
Lasin saabuda rahul, lõpetasin alustatu ja tulin välja kapslist.
Võtan välja ja panen näitusele kõik mis harilikult peidan,
ning ei olegi rekvisiite, mis pilgudki tapab, kõik ongi korras.
Mu mõttealgatusest, väikesest detailist eilses maailmapäevas sai "Pluss"-missioon.
Minu nimi ongi edukus.
Lõppema peab kunagi ka maavärin, loodusvingerpuss ei saa jääda võidule.
Otsima pean hakkama miskit, mis tavaline vanahärras,
leidma pean toite, valgu ja rasva, eks muugi mis tavapärane rapsis.
No tere sahver ja saiapäts, ei enam tuju pole miskit põskegi pista,
kui harjunud kerge valuga, südame all ja soolestiku kohal.
Ei, nüüd aitab.
Aeg öelda tere sellele, mis nii meeldiv,
ent kurjus kuis vihatud.
Lõpetame selle mängu, tuleme reaalsusesse ja ütleme seda,
kõht on ju tühi ja kell on palju,
mõtted on ju kogutud ning päevgi elatud.
Kõik on nii uskumatult meeliülendav.

Ei ma sind ära tänada suuda,
kallis ja veel kallim Fantaasia. Mwuah.

[30.08.10.18.48]

Ma keedan siin juba läbi hautatud mõtteid,
triivin kuldsesse paleesse, väldin muljutud luiteid.
Sind veel endiselt püüan väljutada peast,
saad üle ja minna edasi, mõelda nii ükskõikselt,
et miski pole halvast kõik on heast.

Kõik need mõtted mis sinuni kajavad,
detsibellides mis kuulmatus tees end edasi ajavad,
niivõrd juuksekarva halliks ajavad, lausmõtetused.
Keelevääratus mis eluks ajaks paiste tekitas,
elab kaasa meis igavesti, kui unustamatud kõnelused.

Sind igatsen, ent ma ei ütle, ei näita nõrkust,
kuid kuidas saan vastu panna, kui oled korraga nii hea ja saatan, millelegi millest õhkab hõrkust.
Ei ma ei maini kuivõrd totter on kõik mis taamal,
ma lihtsalt ei näe selle ilu, sest ilus on sinus kinni,
sa oled siin ja sina pole taamal.

Jah ma sõnelen,
pean vestlus ise-endaga.
Ma põlen,
vestlus sinust, kas sa ei luksugi?
Kas ei tõde fakte millele vastu sa ei saa?
Kõik tunded. Palun. Soovidepurskkaevu, Mulksaki!
Mis ma soovisin, see oli rahu ja tunded, see olid sina.
Kuid tingimusteta, kes sa kohale tuled.
Ei miskit muud kui neiu totakas ja püstdramaatikakuninganna.
Anna Ometi alla.