Ma saan lapsepõlvetrauma väärastunud vormi, kui väidad sul on reuma või muu põhjus et anda korvi, ma kukun pea lõhki, puhtalt kogemata, et mitte näidata olen masendunud läbi ja lõhki, haiget teeks, sind huvitab kuid vabandust palumatta.
Ma joonistan, kuid ma ei joonista sulle, sa seda palusid ka pildil oled sina kuid soolaveet vaid kurgus kurista, et kaotada oksemaitse mille tõmbasid suhu toppides näpud kurku et end näljutada kaotamaks kaalu ma ei otsi kaitset.
Teve päev juba vaid mõtteis oled, sind ignoreerida tahan kuid soliidsus me intiimsus
lähedus läivad peast läbi see on igatsus mis paneb mind kirjutama et mõnedki mõtted elimineerida, kus on mu pohlad, kus korv ja miks sa hoolivuslistis ei põrunud läbi ?
Täidan purgi täpselt ma ei valeta tuhande viiesaja kümne sõnaga, korduvad sõnad on headus ilu ja armastus, tegu on erineval taustal sõnadega, end miks ma seda tegin ? Panin purgile peale sobiva ilusa salvrätiku ja kummipaela.
Ma ei ütle enam midagi, sest ma olen liiga hea, mitte sina vaid mina. Ometigi oled sina just niisama meeletult hea.
