Kõik mu tunded on kui puder ja kapsad,
üsna kindel, et üheskoos ei suuda olla me taltsad,
kas ja mis, kuidas, kus .. See mäng.
Millest räägin?
Anna mulle köis, siin on üks kena mänd.
Vaevat nii rumal, kuid rumal siiski.
Ei mõtle mida ütlen, kuid ütlen siiski.
Pane nüüd need pallid veerema,
las lahti läheb elupingo, Tere ema.
Mis toob meile õnn, kas see üldse eksisteerib?
Kui sündisin, kes mind üldse elavaks registreeris ?
Luba mul, et kui olemas või mitte,
sina oled ja jääd, ka siis kui kaon siis sina mitte.
Maailma jääks vaid suur tühi auk.
Sest sina oled juba nr. 1 oled suur osa mu maailmast, kui kaod...

korras pauk.

Näed sa seda pilti, kus värvid puuduvad,
puudub kõik kõla ja puuduvad kõik mis nii reaalsed tunduvad.
See ei ole lihtne, su esinev naeratus hoiab maailma koos.
Ole tõsine ja maailm laguneb suures hoos.
Millest kõigest ma suud paotada võiksin,
kui vaid ei riivaks tundeid ning kõike tohiksin.
Üsna paljud on öeldud, veel rohkem on ees.
Loodan, et olen mees, saan öeldud mis vaja.
Olen esimene, kellena ma ütlen..
Kes ees see mees.
Kuuled vaid mu ees ära läinud kaja.
Kõik puder ja kapsad.
Elust läbi kapsan,
Teen, mis tahan
Ei.
Pole mõtet, puhas nosense,
ära pane pahaks.
Kõik on segi.
Kuid, mis siis üldse Enelin elu jooksul tegi ?
HOLA.
NALI.
elu on ees

---------------------------------------------
Tegelt üsna tihti olen mõelnud, kui ( seda sõna siia ma ei tea sobivat ) oleks teha lihtsalt ühel tavalisel päeval enesetapp, täiesti ootamatult, täiesti arusaamatult.
Ma ei ütle, et keegi nagunii ei mõista, sest kõik mõistavad.
Aga nüüd, kus on see level kõige kõrgemal ja olukord kõige hullem, kus ma endaga rahul ei ole, siis ma mõtlesin et head aega enelin. Mitte head aega, vaid head aega. Ma ei muuda end, ma muudan end. Vahet ei ole, me muutume koguaeg, mõned asjad tuleb varem või hiljem konksu otsa panna, ma hiljem ehk korjan üles. Eks paistab kumba pidi parem on.
Kui ma enam ei lollita, kui ma mõtlen mida ütlen, on see siis tõesti tuhat etem kui olla selline nagu ma praegu olen. Ma pole siis ju mina ise, ma ei saaks seda rahuldust, ma ei saaks kurjustavaid, tüdinendu pilke, kuid mis ma saan ?. vaevalt ma kõigile lemmikuks saan, lemmik on eriline, ma pole tavaline kui olen mina ise, rahunegem. Vaevalt mulle rohkem naeratusi langeb, sest ma pole enam see kes oleksin olnud,
Mis Toimps ?
...

Tulid mõtted,
mõtlematta tuli ohe,
mõtlesin mida mõtlesin,
ei öelnud, et mida mõtlesin olid sina.

Sind mõelnud,
mõelnud mida mõelnud,
kui oleksin seda öelnud,
vaid suursugust armastust tõdenud.

Justkui ilusaim laul, mis on veel kirjutamatta,
soovin kirja panna oma mõtted mis veel väljendamatta.
Et mind sa ei lummaks, tuleks sind ära peita, kinni katta.
Kuid su arua, mis saab su meelsaimast lõhnast mille eest võiksin tappa ?

Tahan ja ei taha, kui sind ma ei saa, mõtted lähevad rappa.
Kui sa kuulda mind ei taha, päästab vaid see kui mu mõtted matta.
Kuid ütlen vaid head, ütlen mida mõtlen, väljendusega kas jään ma hätta ?
Kui jään, siis sõnad viskan ritta ja peale viskan mätta.

Kuid sinuga mu tunded on ilmselged, ka siis kui ilm pole selge,
Oled minuga kas ilmsi või reaalselt, see aeg on helge.
Kui vaid minuga oleksid, poleks vaja piirata aja telge,
kuid sa pole, ning aega sinu jaoks pean vist röövima, on mu tahe selge ?

Maski panen pähe, teen mis ma saan, ning saan teha mida tahan, sinu nimel.
Et ületada piirid ja joosta, määrin klistiiri ning skeeme koostan, mida teen,on üks uhke tirel...

Jätk ? Jah jäi poolikuks.

Täiesti uskumatu tunne,
kui seda hoida võin tunde.
Ilma käest panematta,
ma seda nuusutan,
harjumatult kaua olen normaalselt hingamatta,
su lõhna sisse tõmban, pluusinööpe õrnalt puudutan.

Kopsudesse tunnen su auru sisenevat,
hoiaks hinge kinni, et sind mitte välja lasta.
Pean end kontrollima, kui jätkata tahta.
Paistab, et sust lahti ei saa, sinu järgi ma haigestuvat.

Miks vaid sinu pluusi ja lõhnaga nii on ?
Kas armunud olen ?Sinusse / su lõhna ?
Kui, siis lõhna, sest armastan sind nagunii,
kuigi pole armunud, ega ole südames, oled vajalik,
sest oled veres.
Nagu üks tosin doosi, mind jätkuvalt elus hoiad,
Veidi ilma ja juba tunnen puudust, vajan sind,
olen sõltuvuses, su järele hull ?

Kui sind siin, enam ei näe,
Otsib, et kaitsta sind minu tiib,
Ma mõtlen nii palju, kui sind siin ei ole,
kas tõestab see, et juures olles, mul segi lööd pea,
Selgusi püüan luua, kuid ei sinuga ega sinuta mu pea just hea ei ole.

Kõik see teema tundub minu peas aina korduvat.
Mõeldud mõtted tulevad üha uuesti ja uuesti kõne alla.
Ma ei küsi: ,, Mis pean tegema ? '' , sest ka see oleks repeating.
Kuid Jah siiski, Minu Maailm, sinu jaoks keeruline tunduvat.

Räägime
Endast ju kõnelenud olen, mu halvimat palet peaksid ka teadma.
Ära varja end, ma veel ei tunne sind, kuid ei anna alla.
Mina unistan, räägin mõtteist, tean et sa ei unista, rääkidagi ei julge.
Kuidas pean käituma ? nuppe vajutama, juhtmed seadma ?
Räägime
Ära alusta keerutamist, lase keelel liuelda, jutustada.
Ma ei keela kõneleda päevast, kuid ometi inimlikult sul olema peaks tunded.
Püüan vaikida, sul mõelda ja kõneleda lasta, ei taha edasi unistada
sest muidu avaksin suu, hingeelust räägiks, kuid Jah, sinu kord Unistada.
Ma Palun.

Kõik asjad, mis sa ütled, ütled et kõiki asju, ei tasu kuulata,
kuid kui tõesti ei kuule, sa end ka ei korda,
luba nüüd mul su mõtetes, lausetes tuulata.
Sa oled keeruline, ütled, ei mõtle, ei ütle, mida mõtled.
Ei luba mul kuulata mida ütled, lase mind vähemalt kuulata mida ei ütle.

Tule mu juurde
ja ole mu jaoks olemas.
Ära küsi kas meeldid mul.
Hammustan huulde.
Ma ei tahaks ju sind
ma ei oleks ju sinuga ega sinu jaoks
kui tarvis tõestan.
Et sulle tuksub mu rind.

Nii saamatu sa paistad
tekitanud tuhandeid tundeid mu sees.
Iga õhtu mind paitad,
kui olen öö üleval, ei tunne väsimust eneses.
Sa täidad mu rahuga
ning täidetud saad pilguga.
Sind ära ma ostaksin,
Kas lubaksid ?
Kõigest väest ma sinu eest hoolitseks,
ei annaks ma ära ega kohitseks.
Jää nüüd minuga, sest tahan olla sinu.
Tunda su keha, jagada voodilinu.
Ära pane kätt ette, sa tead et ei saa ilma.
Ära kiusa, vabatahtlikult lähen teise ilma.
Tule nüüd, ole nüüd, jää nüüd.

Kallistame.

Öö võinuks olla pikem

Mis on ? sa küsisid,
ent kohe vastata ma ei osanud.
Ära süüdista, et valetasin,
kohe vastata ma ei osanud.
Ütlesin, et olen magamatta,
oh ei, väsimust vist niiväga ei tunnegi.
Neid öid, aegu .. Kahtlematta,
millegi vastu ei vahetaks.
Aga mis siis on ? Ootad vastust.
Kohe ütlen oma mõtte- öö võinuks olla pikem,
pooleli jäi söömine, tahtsin ju maiustust.
Öö võinuks olla pikem.
Mitte, et magada oleksin saanud,
ma puhkust oleks leidnud su silmadest.
Ei ütle, et olen neist sõltuvuses,

olen kõigest su silmadest,
sisse võetud,

jälgija paadunud.

Neid jälgiksin tunde,
sest
ma puhkust, headus, rahu
leian sinu silmadest.
Tuletan meelde, et ei taht vastust võlgu jääda,
Ma ütlesin oma vastuse, kuid mida ma mõtlesin ?
Jah,
Miks ei võinuks öö kestma jääda ?
Ma saanuks puhanud su silmadest,
Kuid ei, öö võinuks olla pikem.

Kujuta ette, et heliseb ilusaima kõlaga tuulekell,
TING-TONG, pole enam see mida sa kuuled,
SEE HELI POLE REAALNE, mõttes sul veel voolimisel,
SEE HELI ON VEEL OLEMATU, sest see on tuhat korda parem,
SEE HELI POLE REAALNE, sa nagu sulad, just kui millegi heaga puutuvad kokku huuled.
SEE HELI VEEL ON OLEMATU.

Kuid kujut anüüd ette, et näed ilusaimat pilti looduses,
TUULEKOHIN, pole enam see mida sa näed,,
SEE PILT POLE REAALNE, nii ettenägematu, mõeldamatu,
SEE PILT VEEL ON OLEMATU, millestki nii ilusast pole sa varem unistanudki.
SEE PILT POLE REAALNE, kui seda lõpuks ette kujutad,
on see lihtsalt unustamatu,
piltmälust kustutamatu.
SEE PILT VEEL ON OLEMATU.

Need Helid ja Need Pildid, neid endiselt veel ei kuule, ei näe.
Kuid luba juhatada, ma ulatan ju käe.
Kujuta nüüd ette, et vahet sa ei leia.
Elad reaalsuses, ebareaalsuses elad.
Su ümber kõik on kui Muinasjutt,
rohkelt õites aasad ning pikniku linal istub kuum kutt.
Sa kuuled nüüd neid tuulekelli,
silmi paitvalt, näed neid imelisi vaateid, pilte helli.

Õpi unistama.

Armastus, ma võiksin teada selle mõistet.
Ma tunnen justkui oleks see minu sees ja ümber.
Peaaegu nagu sulada võiksin, kui kuulen su hõiget.
Mind fantaasiatega täidab su hääletämber.

Ma tahaks kirja panna need tunded, mis mind valdavad.
Kuid lood on , tõesti on keerulised.
Ma ei Oska kirjeldada, väljendada ega avaldada.
Mida ma teen ?

Appi, miski ei tule mul välja,
oled mul segi ajanud pea,
kas ma eksin ? teed sa nalja ?
ei , on see armastus ? ma ei tea.