[10.20.30.11.12]

Mulle täiega meeldib talv ja tuisk ja lumi..
Aga ma peaks end vist põlema panema.
Hakkaks soojem?
Igas mõttes.

Aga kohati on see enesetapp ja enesetapp on keelatud mõningais kohtades seadusega, mõningais kohtades religioosselt. Enesetapp on enesepiin. Ja enesepiin lõikab ära minu ja minu liini. Nagu ka siis kui joon klistiiri või nuusutan lihtsalt liimi. Mina lahkun minast ja kõik on hoopis teistmoodi. Kuid kuidas saavutada teistmoodist kui enest mitte piinata. Kuhu pean suunama silmad ja mida nägema. Kas räägin üldse õigetest meeltest, mida kasutama peab? Üldse mitte kedagi ei taha elu elades segada kuid vahel nagunii ikka nii juhtub ma tean. Mis ma siis tegema pean? Pean süütama ise enda.

Ilus leek.
Juhhei.

[14.37.29.11.12]

Tobeduse tipp.
Aju veab alt.
Emotsioonid.
On või mitte?
Hästi palju tobedust.
Mõtted, mis ajaga moodustuvad.
Jutuvestjatelt, kaaslastelt hoogu saavad.
Ussid ja vandaalid.
Haisevad sandaalid.
Südame kriminaalid.
Lootuse kraanid.
Käääks.
Keegi keeras kinni.
Nii, kus on kaart.
Ma sammun radapidi.
Kus oli see pood.
Kust saan uue hoo.
Mitte ei kuku ninali.
Ja olen õppinud edaspidi.
Rääkidagi saan loo.
Ma ja sina kuulad.
Kui kannatada suudad.
Enne meelt ei muuda.
Muinast lugu  haukad tunda.
Tobeduse kulda.
Mõistuse kadu.
Käääks.
See on kõik, mis sa teed.
Kui sedagi veel.
Ainult tobedust.
Ja tobedust.
Ja tobedust.
Ja tobedust.
Juhhei.

[17.11.20.11.2012]

Ma tahan võtta savi ja sulle külla tulla.

[10.26.16.11.12]


Mu tunnen, et mu õlad on hullult laiad.
Laiemad kui nad tegelikult on.
Ja mu sõber klassi ees meenutab teist sõpra.
Sõpra, kes on kaugel.
" Mida rohkem sa teed, seda rohkem sa jõuad."
Sa ei pruugi kunagi teada kuna sind miski häirima hakkab.
Ole lihtsalt sina ise.

Ats, ma mõtlen su peale.
Tule vaata, mul on kass.
Ja mul on tõepoolest õppejõud, üks mees, üks sõber.
Pikk ja just oleks nagu kleenuke, ainult, et hall.
Vanust üks mitu korda rohkem, aga muidu täitsa mees,
ei miskit pidi või öelda, et mats.
Eile kirjutasin need read, sest loengus tuli mõte.
Atsi küll pole, kuid äkki ongi just tema, see kes ta on,
minu ees, minu sees - ma mõtlen, mis  mõttes.
Kui päris kaugel on Ats, kes palju teeb,
Kas keegi tõi mehe, mis matsi, ta nimi on Andres,
Siia, et oleks justkui keegi, kes oleks Ats, Minu ees.
Mõte mõtteks lohutas mind.
Emps on öelnud, et kui keegi lahkub, siis kusagil olla vaja ikka on edasi.
Tegelikult kaugele minna neil üldse ei ole, on valves, on olemas.
On lihtsalt veidi teises võtmes, on võtnud teise kuju.
Ent sõber on olemas, kuid väga kaugele läinud ja üldse pole näinud.
Kas siis pool kohta su olemisest mu autoistmetel kuju, see Andres, võtab?
Et kui inimesel on ette nähtud ümberringi kohad, mis täita tuleb sobivaga.
Just nagu kalapüügi mängus, kus iga kala püüaks õnge.
Kala igaüks seda sobitab, et õng suhu püütaks.
Kas võin ma siis mõelda, et inimene elu sõidab läbi näiteks autoga.
Autos kohad mitmed veel, egas inimene üksi läe, Läeb koos sõpradega,
läeb koos kallimatega, läeb koos vaenlasega, läeb koos õpetajaga.
Et kui sel kohal, sõber Tartu poole sõitis, mis tagasiteest sai?
Eile siis nägin, et ka õppejõud on sõber, meenutab üht meest, kes kaugele jäi.
Sõitsin mina tagasi, ent pool kohta tühi, nüüd nii kaua pole näinud.
Kas te sarnasus mu meelevallas võtab subjektiivse koha.
Kas täidab selle puuduse, mida keha ei tunne ja silm ei näe.
Keha ei tunne ja silm ei näe, et Ats, kes palju teeb, see palju jõuab.
Mis see füüsis palju mängib. Mängib, mis ta mängib.
ka vaimusilmas ette enam kujutada ei oska.
Mis teeb see mees, kes kaugele jäi kui miskit ei kuule ja juba muu saadan kuule.
Vahepeal jube kõle on, vot siis sõitaks Tartu küll, imestaks ja edvistaks,
pika peale kohaneks ja seal inimesi kõnetaks.
Oh, tere tartu, kuidas inimesi hoiad? Kas käituvad hästi?
Kuidas Kaia, kuidas Ats, kuidas Angela ja teised?
Teeme nüüd vahetust, sa hoia minu meelt ja vaid korraks laena inimesi.
Pilgu peale viskan ja siis annan tagai.
Ehk peaks minagi nõnda tegema, kes palju teeb see palju jõuab.
Siiani palju ju jõudnud nagu poleks.
Ja ma kunagi ei teadnud, et mind miski häirima hakkab.
Ma pean olema mina ise ja kord tee tartu ette võtma,
kõledusest vahetust tegema te ülikoolilinnaga.
Ei peaks tundma miskit laiaõlgsust, lihtsalt vaatama tulema.
Piparkooke tooma? ja üle teid vaatama.

[18.09.12.11.2012]

Ma jalutan linna,
ainult, et üle silla lähen trammiga.
Karske õhk ja heitgaasid segunevad.
Õhk on korraga vänge ja külm.
Kibedus surub end ninasõõrmetest sisse.
Samm sammu järelt, puusad veavad jalgu edasi.
Mäest üles, kinomajast mööda,
ja tuttav nägu tuleb vastu.
Kesklinna nägu.
Embame.
Oo, kesklinn toida mind, anna aineid, mida õlad käsi liigutama
ja ainult neid õigeid aineid haarama ei ulata.
Ma ei küündi muuni kui antidepressantideni.
Tsükkel sunnib hormoonid lakke ja uuesti maapõhja.
Hädavaevu tunnen end ära.
Minu mina jäi vist harjumusest voodi.
Harjumatu, õhk tundub nii väga vänge.
Ma püüan sukelduda.
Linn tahab mind uputada,
ma lähen siis vabatahtlikult.
Ehk Näeme veel.

[13.54.12.11.2012]

Ma tahan teha lihtsaid asju,
ma tahan hängida.
Istuda sõpradega pargis või asfaldil,
kiigutada õlgu muusikasse.
Swingida ja raamatuid lugeda.
Õues olemisest öösiti sügavalt magada.
Minna koju söögipausile,
või taskuraha eest poest võimalikult toitvat osta,
võimalikult odavalt.
Vahel minna välja alles hästi öösel.
Ja mõnikord tulla koju hiljem kui lubasin.
Kanda kaasas pudelit, mida võimalikes kohtades täita,
sest liiga tihti janu kustutab pudeli sisu
ja pudel muudkui tühjeneb.
Käia ainult korra kellelgi külas.
Võtmaks või andmaks vaid üht-teist.
Päeva jooksul läbides hästi palju teid.
Pargi, kõnni, trolli, - rattateid.
Jõudes päeva lugematute sihtpunktideni.
Võtta plaanivabalt ette midagi ootamatut.
Elada see päev õhtusse vabana.
Ja õhtul, klappidest või telefonist muusikat kuulates koju jalutada.
Lasta jalutuskäigul settida päev
ja voodilinade vahel uue päeva seikluseks und näha.

[15.29.5.11.2012]

Saladused erutavad mind.
Saladused on hirmust salajased.
Sa võid teada, et mõningasugused saladused on vahel keelatud.
Kuid ka keelatud saladus on saladus ja keegi teada ei pruugi, et miskit keelatut sul salajas on.
Kui saladus ei ole keelatud või saladuse selgumisel vahet ei ole, ei ole see saladus sinu kõige väärtuslikum peidetud müstika.
Kui tuleb välja vähemväärtuslik mõte või tegu ei olegi kaotus nii suur kui kaotus lihtsalt miskit jätta.
Vähe teine lugu on väheke väärtuslikumaga.
See paneb kaalule palju ja mürgimaitse nii keelele kui meelele saab pritsujõu kohut, mille kutse annab avastaja.
Saladus on riskantne hoida, kuid hirm riski ees pole õigustatud olema suurem hirmust saladus ära anda.
Niiet ma ei ütle kellelegi, et sa kuulsaks popstaariks saada tahad, muidugi kui ütleks nii, et keegi nagunii ei usu, pole hullu ju midagi.
Saladus tuli välja kuid kohus polnud piisavalt tähelepanelik.
Kusjuures tähelepanelikkusega tulevadki justnimelt need saladused välja.
Riskantsed saladused.

[15.45.3.11.2012]

Juba jälle noVember.
Siin on külm.
Ja kodutunnet ei ole.
Aga üksi on Hea.
Noo, koer on ka muidugi.
Ma ei jaksa õHtut ära oodata.
Nii külm on.
Värisen.
Käed on külmad.
Naine kriiskab laulda.
Hoiab soojas.
Koolitöö.
Sooja?!

[9.57.2.11.2012]


Vahel ma liialdan. 

Ma ei tahtnud kunagi sulle haiget teha.

Ja ma olen tahtnud sellest mitmeid kordi juttu teha. 

Kuid reaktsioon kirjale, mille sa kirjutasid.

Sa pole kunagi selle võimalikkust ette kujutanud. 

Nii kirjutan ma lootuses, et ehk loed sa mu blogi. Veel.

Kui mingigi piisk su olemusest mind ei vihka.

Et kõik, mis sa arvasid olevat, ei olnud päris nii.

Mitte kordki ei olnud mul ükskõik.

Kuid kirjaga sa võtsid mult sõnad suust.

Ma pole veel toibunud.

Sest ma ei saanudki päris täpselt aru, mis juhtus. 

Ma katsusin teha nägu, et kõik on korras. 

Et, juhtunud ei olnud midagi, sest ma ei olnudki tegelikult nii palju muutunud.

Kuid minule jäi minu arvamus ja sinule sinu. 

Kord olingi ma one in six billion, kuid sa läksid.

Sa tulid. Su silmad näitasid sulle midagi muud kui see tegelikult oli. 

Ma ei olnud tookord see, kes alla oli andnud. 

Ma ei olnud see, kes oodata ei jaksanud.

Ma ei olnud see, kes sind tagasi ei oodanud.

Ootasin. 

Kuid sa tulid ja sul tekkis arvamus.

Sa arvasid, ent ei teadnud. 

Jagasid arvamust, mis kohutas.

Ma ehmatasin, ma ei mõistnud, ma süüdistasin.

Ja aeg läks edasi, nagu see ära sõnatud sai. 

"Mul on ükskõik. Ma ei hooli."

See pole endiselt nii. 

Ma otsin aeg-ajalt üles su blogi.

Ja ma mõtlen tihti hommikusele Balti Jaamale.

Venemaale, mullitajatele, kommidele.

Su kodule, üllatustele, su emale, sushile.

Ja Friidale, Vau. Jõulukuusele.

Äkki saab nüüd teisiti. 

Lähme edasi sealt, kus pooleli jäime.

Ma olen seda lootust hellitanud.

Kui sa mulle kogemata helistasid.

Kui me tänava peal kokku satume. 

Kui ma kujutan ette naermist ja musta puudlit,

mis, vabandust, aga sinuta ei ole sama.

Ma igatsen tihti inimesi, kellest ilma olen jäänud, ma ei taha enam nii. 

Kui teisiti ei saa siis anna mulle veendumus, et sel ei ole mõtet, 

et sa ei tule tagasi ja see ei õigusta end.