sure raisk,
mine muffi,
ma uputan tundeid kuulates muusikat,
ma uputan tunde lükates salvrätikuteisse tundeid.
Kas kardan.

on's sel mõtet.

Ma ei mõistnud inimesi, kes rääkisid armastusest hullumisest. Ma ei mõistnud neid, kõige lihtsamas mõttes.
Aga, mis takistaks mind nüüd enam hullumisest ?

[ 21.59.26.02.2011 ]

[ 12.00.25.02.2011 ]

See on )nagu( vaikus,
me oleme vaikuse sõdurid.
Me oleme julged ja kartus on paadunud meile võõrasteisse.
Pidime ju olema julged, et jõuda siia.
Kas siis nüüd enam lubatakse lärmata, lüüa käega, trummeldada,
hirmust vappuda, väriseda haavalehena mikrofoni luues maavärina efekti.
Kas sa kardad, kardad helisid, meelodia tumme toone,
oled mu vaikus ja vaikuseks jääd.
Luba kutsuda vaikusejüngriks,
kuis nii eeskätt juhatad liidernäona vägesid.
Minu kartuseväetid niidikogud, organimsi moodustavad lupja lõhkuvad parasiitsed väikesed kartuseväetid.
Ritta nagu vabariigi aastapäevaks kogunenud sõdurid vabaduse väljakul, edasi, kaks paremale ja välja juhatatud rongkäik.
Saame hästi hakkama.
Vaikuses, kaduma, saadad asumisele väikesed sõdursalgad, kes tegelikult nii nõrgad,
koos üheskoos vaid elamiseks, püsima jäämiseks.
Mu seest juhatad välja kõik need jõuliselt tumedaks värvitud näod, kes nii kahvatud maalinguteta.
Pole enam põhjust otsida rütme, mille saatel saata tundeid.
Pole vähimatki eeldust haarata kaasa piraatlusega lauluviise, mis vastuseid annaksid, mis kaitset pakuksid.
Pole põhjust.
On vaikus.
Oled mu vaikuse jünger, mu uus maailmavaade, mu kurdistav heli, metal, mille järgi ainult üksikud elada oskavad.

Minu lummus.

[21.37.20.02.2011]
Mis ma ütlen,
kuidas su jutt kõlab.
Kuidas kuulen su häält telefonis,
kuidas mõistan läbi veebi.
Kui tavaliselt ümber ehitatu kokku variseb,
ennast käest laskma on halvustav, nõrkust näitav väide.
Siis otse vastupidi ma end käest lasin,
mu sees on raudloss, raudne ehitis.
Ma ei tunne ei sooja ega külma,
kuid mul on kõle olla.
Nii raske, et selle kaalu all ma varisen kokku.
Ma olen end käest lasknud.
On olla vastikult raske.

[ 12.15.19.02.2011 ]

Aga mul on külm,
mul on koledalt külm,
ootamas sind ma ei haaragi tekki,
ma ei taha seda soojust,
ma ootan, ootan sind.

Sest, kui mina pean pausi, maailm peakski pausi pidama.
Aga mailm ei peatu, oo, ei peatu ja ära seda oota ka.
No näed siis, vot seline on maailm. Aeg - ajalt pöörleb,
tihtipeale keerleb, oo keerleb. No näed siis, maailm harva kaob.
Lunastusetud, saanuks mõtted, saaksid kõik tuuleviilud,
kirde - kirehood, saaks kõik oo nägemist, me näeme veel.
No näed siis, kui hea võib olla kadu. Unelema kutsun tagasi,
tule tagasi, lähme tekkide alla, kaome sulekihtidesse.
Tule, oo armas, mul unes silitamatuks, poolikuks jäi põse hellus.
Tule mu juurde, tule veidikene varem. Suled soojendamist, mina sõrmede liuet,
sinu sõrmede uinus - uimet toovat, vajame.
Minu ümber sõltuvuse mull, mitte enam ainult mina.
Karjuvad su järele mu enam täitumatum põranda tuba, su enese riided, su enese süda,
ja minu oma, mida mina ootan sinuga.
Sinu hamba - harigi.
Kõla lase tuppa voolata enda järel, lase tulla sisse.
Kohmitsus, su külmade huulte rabenematus, ootamatus su mõttemaailma rahus -lainetuselt tormiks alt tuska, minek, oo ootamatuses.
Kitarrikeeled unistustes me ühistes unenägudes libisevad tegelikkuses asuma mööda puusi, mööda kulumatuid teid kehadel.
Lähme veereme.
Mis ma öelda püüan - ära küsi.
Kuuleme, mida loodus hüüab, mida jumal meile loonud on, miks on nõnda paika pandud seadused.
Õpime vanaisade tarkusi, õpime selgeks kiireimad sokikudumisviisid ja vardaklõbina saatel saadama teel üksteist.
Milles ma räägin - püüdke, palun, minule aru pähe panna.
Pole ainuke siin maailmas, maailm on suur.
Maailma eest peitu ei saa, maailm ei ole lihtne kaduma.
Kui aga hommik on käes, kus tunded ütlevad, ütleme me ei hommikule.
Laseme lahti vee, laseme lähemale teineteist, sulenud silmad.
Lihtsalt asume teele, sammume ühes maailmaga, sest oo armas maailm, see ei peatu.

Mein Herz erfriert, verdammt, Du fehlst mir.
Aber..
Ich wart' auf Dich!
Ma vanduda ei tahtnud, need sõnadki on laenatud.
Pole minu sõnad, aga miks ma need kirjutasin.
Oled kaugel, kui on külm, ja vastupidi.
Ma vannun.
Nüüd vahetan kaalu ja leian kaaluvabaduse.
Teen kombeliselt lihtsaks, teen ilusaks.

Jutt kellest, sa ei tea.
Aimad, loodad,
üks soov, mis me ütleme.
Naudi päeva.

kaks lugu, mis me räägime.
tüdrukud kõnnivad.

kolm sõna, mis me sõname.
******** ** **** ** ****.

Aga sa tead seda, ma ei ütle seda.
Sa ei kuule seda,
lummavalt kildudeks tambitud.
Imeliselt pilvede vahele vorbitud.
Seelikupalistus,
kuldne kallistus.

Üks päev, sõbrapäev.
Ma mõtlen endiselt, et mis see on mis ma teen.
Mis on nii lihtne, kuid võtta annab igati.
Mõtlen, et kas ma võin teha väikest kingitust,
kas ma võin kinkida midagi, mis võimeline tegema on igat päeva eriliseks.
Kas tänane päev väärib eriliseks tegemist ?
Miks on tänane erinev teistest?
Kas selle pärast, et paika ongi pandud üks päev kus keegi ei unustaks,
kes kord juba unustanud on,
oma inimesi meenutada ?

Kas ma võin sulle kirjutada sõbrapäevaks kirja.
Kas ma tahan sulle kirjutada sõbrapäevaks kirja.

Mis on siis lõpuks see õige asi milleni ma äki veel jõudnud ei ole.
Mõtlen, et ei ütle, et see päev on kallimale, mu valentiinale, valenitinile pühendatud.
See päev mu inimestele mu k..

chalice:

.. minu vanematele
ja inimestele kes on ühendatud
see on pühendatud kes
tunnevad
et see on neile pühendatud
otse kontrollkeskusest
kasutamata ütleja hääle
privileege
pühendatud kõigega mis mu's on
niipalju kui palju tähendab
kõige kõrval
üks inimene
räägin sest nii hakkab kergem
..
tänan võimaluse eest näidata
mis meelel
südamel kirjas
toorelt ausalt kui vaja kirjutan
verega alla
see jääb rahvale
mitte ei lähe mehega hauda
teenin oma inimesi
ja ei tee erandit
ütlen veelkord minu inimesed
ja ma ei unustanud mitte kedagi
mitte kedagi
..
jubam88dasunustatud
nad on kõigest syngest yle
argipäeva mured rõhuvalt
ümber
nende omavahelisi suhteid
tegelt ei mõjuta yldse
või ma eksin siin? on minu ja
teiste elud segi läinud?
kui päriselt ongi teisiti
parem et siis kõik oleks mängult
kuigi on igal ühel enda asjad
ajada
on nad k6ik selles osa
moodustades rahva
nad on minu inimesed
ja mina olen nende oma
lähen vooluga kaasa
..
kui süda on suur
siis on vahemaad väiksed
head sõbrad
võibolla mujal ongi parem
seikle aga ära jää võõrax
koos koos koos
koos vallandame tolguseid
koos palkame spetsialistid
kuid keegi ei tee meie eest
otsuseid
kui puruks kisti verstapostid
ei lõika keegi läbi meie juuri
tean kes ma olen
kui mäletan kes ma olin
elan mitte aint ei võta ruumi!
isegi kui tuul rannaliivalt
uhtus jäljed
inimene ükskõik kui suur kui
väke
jäjelt kukkund jäjel
on inimene üks kuhu lähed
ja sa võid ju liigitada neid
nagu muusikat tema nahavärvi
vaimu tema religiooni
rikkust tema hariduse
misiganes mille järgi
sa võid unustada maa
jättes selle nime ainult
uppund laevale
sa võid õelda et maa
mis elab ja hingab tegelt
kuulub pangale
a kui kuskil raamatus on see
rida
või keegi ytleb laulab
ja ei hoia ainult endale
et mõtleb nii nagu ka sina
seda teeks
iga päev näen mis koht on
maailm
tihti millised võivad olla teised
on ikka pris suur õnn
et nemad on minul
tahan et nad teaks et mina
olen nendel
et nad on...
-
Minu inimestele..

Olen teadlik,
äkki tahangi palju,
miks ma teadlikult julgen välja saata suust need sõnad,
tähekombinatsioonid, mis ütleda võivad ja väljendavadki kui suured on mu soovid.
Ma soovin, ma soovin ja soovima jäängi,
sest ma suurelt unistada ei julge, jooksen vastu seina,
sosistan automaatidesse ja kaotan pea tajus.
Satun elama sinna, kus haiget saanud olen palju.
Ma ei taha, ma ei taha, seda kannatada palju, seda suursugust valu.

Unistused, unistused, mu päevakajaline teema, ma seda ära ei vaheta.
Veel teenin ja teeningi oma eluaseme välja.
Sonin unenäod täis värve, karjun lambakarjustele kaugetele maadele suurimaid soove,
kõik nooled saadetud vibudest saadan läbi õuna, ma päästan printsesse,
omas mustas keebis ja aukudes silmkattega ma vehin mõõgaga,
lasen valla rapuntsli kuldkihara voolus kuldtriibuliste maamesilastega,
mulle tõesti meeldib, nagu näha võid mujal, teha elust pilt,
mis on ilusam kui postkaart, pidada elus rolle nii vähepalju kui saab,
teen kõik nii .. täpselt nii, olen isekus.

Ilgelt paljudele asjadele aga mitte unistustele, ma ei julge, ma ütlen Ei.
Ma pole kirjanik, ka siis kui selleks saada tahan, ma samas olen kõik olen ka seesama kirjapulka hoidev nikotiinist värisev halliks kuivanud mees.
Olen maamuna ja roheline draakontuvi, olen Helena silmapliiats ja Elo koolutaja.
Lasen inspireerida meeltest, lasen hoida kinni enesel tundest, kuis kirja pandud said kergelt nii söövitavad sõnad.
Hoian kinni unistusest, sellest samast kui sõnast, mitte kui vaikimisi kuulatud hinge kosutus, kostus, korduv koputus.

Lood on justkuit eilsed, on täpselt needsamad. Me lood on eilsed.
Aga ma ei tahagi kuulsaks saada, seda taluda on veel raskem, maailm niigi tiirleb,
hugo bossi lõhnast peadpööritav odav odelkolonn, mis muu on õhk mu ümber,
peadpööritav, minu pead- pead- pööritav maailm.
Kuid nüüd siis küsimus, kas näete mind veaga mida tunnistan või kuulangi teisi poparstise ja nendele sarnanen, sest terve foorum ju ainult korrutab,
ta teab kes olen,
tema teab, teabki- teab, kellega on tegu.

oo mu võõras keel, ütle, mis on muusika, mis on , on see odav muusika.

[ 22.59.05.02.2011 ]

sinu käte vahel oma looja tõdemuse luugid ma suleks,
soojuse tõmbaks endasse su ihult iga hilgetõmbega,
kukun une pealt olekusse täiesti teadvusetusse,
ma langen ja langen liblikate tiivasirutuse hõlmeisse,
läbi kellasektorite saadan tunde, minuteid, sekundeid,
millal iganes lähiajavöönis tulevas aja eest, ette põgeneks,
mööda nöojooni tõmban ühe ainsa juti oma enese sõrmevibutusega,
soove kuulan ja neid looma meelitan, te armsuses lubate, lasete,
ma teid ära hellitada.. kas, mis?
köokreemiseid meeli hõrgult värelema löön, ahjuõunamaitsed teil taas toon palgeile.
ilust loon uue mõiste, maalin piltkujutise ja teen matemaatilise ruutvõrratuse,
et mis siis on see, mis meid nii kõrgel, pingeliinil elavana hoiab.
on's see arulagedus või muu a tähega sõna.
on's see minu mõttelend, mis kardan sul kaugeks jääb või te imeline julgus,
on's see fantaasia, me küsimusmärk