- need on kõigest sõnad

Sest, kui mina pean pausi, maailm peakski pausi pidama.
Aga mailm ei peatu, oo, ei peatu ja ära seda oota ka.
No näed siis, vot seline on maailm. Aeg - ajalt pöörleb,
tihtipeale keerleb, oo keerleb. No näed siis, maailm harva kaob.
Lunastusetud, saanuks mõtted, saaksid kõik tuuleviilud,
kirde - kirehood, saaks kõik oo nägemist, me näeme veel.
No näed siis, kui hea võib olla kadu. Unelema kutsun tagasi,
tule tagasi, lähme tekkide alla, kaome sulekihtidesse.
Tule, oo armas, mul unes silitamatuks, poolikuks jäi põse hellus.
Tule mu juurde, tule veidikene varem. Suled soojendamist, mina sõrmede liuet,
sinu sõrmede uinus - uimet toovat, vajame.
Minu ümber sõltuvuse mull, mitte enam ainult mina.
Karjuvad su järele mu enam täitumatum põranda tuba, su enese riided, su enese süda,
ja minu oma, mida mina ootan sinuga.
Sinu hamba - harigi.
Kõla lase tuppa voolata enda järel, lase tulla sisse.
Kohmitsus, su külmade huulte rabenematus, ootamatus su mõttemaailma rahus -lainetuselt tormiks alt tuska, minek, oo ootamatuses.
Kitarrikeeled unistustes me ühistes unenägudes libisevad tegelikkuses asuma mööda puusi, mööda kulumatuid teid kehadel.
Lähme veereme.
Mis ma öelda püüan - ära küsi.
Kuuleme, mida loodus hüüab, mida jumal meile loonud on, miks on nõnda paika pandud seadused.
Õpime vanaisade tarkusi, õpime selgeks kiireimad sokikudumisviisid ja vardaklõbina saatel saadama teel üksteist.
Milles ma räägin - püüdke, palun, minule aru pähe panna.
Pole ainuke siin maailmas, maailm on suur.
Maailma eest peitu ei saa, maailm ei ole lihtne kaduma.
Kui aga hommik on käes, kus tunded ütlevad, ütleme me ei hommikule.
Laseme lahti vee, laseme lähemale teineteist, sulenud silmad.
Lihtsalt asume teele, sammume ühes maailmaga, sest oo armas maailm, see ei peatu.