[17.08.30.09.2012]

su puudus tekitab igatsuse kodu järele,
su sõnatus kajab mu mõistusetuses,
ning ma mõtlen, et ühel päeval tahan istuda suga maha,
tahan juua teed ja rääkida jutte, mida nii ammu suga jaganud ei ole,
ma tahan, et mööda läinud teed tuleksid tagasi me jalge alla,
ja ma tahan, et mu kadunud hingepai laekasse naaseks.
sest oli kord sõber, kes oli ka siis kui teda ei olnud,
nüüd on see sõber kellegi teise sõber,
ja ei tea ma sugugi, mida teha tuleks, sest sõbrast ilma jääda pole just kaunis hea.

[17.52.28.09.2012]

Ma laotan üle su keha kuumi suudlusi sel ajal kui sa tegelikult magad.
Või üle su kuuma keha suudlusi, sel ajal kui näed õndsat und?
Ja üks hetk jälle avastan su. Peale kordi avastamisi.
Ribadeks suudeldud, mis teeks veel, enam teha pole midagi.
Riietetuks, kangastetuks voolava vee alla suudeldud.
Otsast otsani armastatud, üle ei jää midagi.
Kõik kordub ja korduvalt sa kaotad tundmuse oma huulte üle,
sest ei ole seda, mis millegiga sai millekski muuks.
Üksik huulepaar pole see, mis on kaks koos.
Ja aeg lendab, vaieldamatult oleme täies hoos.

[11.01.18.09.2012]

Mul ei ole julgust.
Ma tahaksin olla julge
Aga selleks tuleb mulle julgus ulatada.
Võti, et sõnu paotada. 

[11.16.12.09.2012]

Ma vaatan oma kätt ja ma tahan nutta.
Ma räägin telefonis emaga ja ma tahan nutta.
Ma kuulan klaverimängusoolot ja ma tahan nutta.
Ma kujutan ette oma silmi peegelpildis ja ma tahan nutta.
Ma oletan end diivanile ja ma tahan nutta.
Ma tõmbun kägarasse ja ma tahan nutta.
Ma hellistan oma põski ja ma tahan nutta.
Ma haaran enesest ja ma tahan nutta.
Ma hoian end tihedalt põimununa ja ma tahan nutta.
Ma voolan laiali ja ma tahan nutta.
Ma löön rusikaga madratsisse ja ma tahan nutta.

Ma tahan tugevat haaret ja mitte nutta.
Võibolla on see kindlustunne, mis mind räsib.
Üsna nõrk teine.
Nõrk nagu kassipoeg ja üldse mitte selline..
mis seisaks ise oma jalgeil,
mu kindlustunne on vastsündinud hirvepoeg.
Väriseb oma jalgeil.
Praegu on see hetk, kus peabki mind kõvasti hoidma.
Võite teha katseid mind katki kallistada. 
Sõnu lausumata armastada.

[10.51.12.09.2012]

Minu sees on rahutus.
Teist ööd järjest.
Rahu ainult rahu, ma tahan.
See on astroloogiline abimees.
Teda uskuda tuleb.
Ta räägib tõde.
Ta on hea.
Kuid aeg on ka selline.
Viirused ja haigused.
Mentaalsus tuleb füüsiselt.
Keha võitleb.
Ja vaim on haaratud.
Ja mina olen rahutu.

[13.21.11.09.2012]

Ma mullitan.
Ma söön küpsist.
Ma muudan asendit.
Ma kirjutan.
Ma jonnin.

Ma nägin öösel halba und ja mu aju ei ole harjunud vastu võtma mida sunnitakse.
Ma tahan palju teha inglise keeles aga kõrvalkabinetist tahab mind tappa keemia.
Ma avan korduvalt faile, mis mind edasi viiksid kuid ma pean jälle asendit muutma.
Mul ei ole täna mullitajat kaasas ja küllap ma ei tohikski mullitajaga siin mängida.
Niisiis hakkan ma jonnima ja mu jonn väljendub ilmselgelt kirjutades.
Ma nõuan lohutust ja sellega peab hakkama saama küpsis.

Ma nägin halba und ja kuna mulle meeldib küpsist süüa siis ma söön seda.
Küpsisepakk vedeleb ülikoolimaja viienda korruse koridori põrandal.
Mina olen ka nagu küpsisepakk, täna vedelen viiendal korrusel.
Kunagi varem siin käinud ma ei ole.
Aga nagu küpsised saavad otsa pean olema mina ka üks hetk asjalik.
Nagu asjalikult seeduvad küpsised minu sees.
Ma lähen õige pea ja räägin kuulsa filosoofi Nietzsche asjus juttu.
.. kui saaksin mina ka suu lahti ja midagi tarka öeldud.
Mul on veel plaane täna peale Nietzsche.
Näiteks kui saab otsa küpsisepaki sisu siis on selle sisu minu sees.
Minu sees on siis palju head ja palju heaga saan peale hakata palju head.
Ja just seda ma täna teengi kui küpsisepakk on lohutanud mu meele, sest öösel nägin ma und päris halba.
Just siis ma saangi hakata peale tegemisega palju head,
sest küpsisepakk enam ülikoolimaja viienda korruse  koridoris maas ei vedele, ega minagi.
Küpsisepaki sisu teeb head ja küpsised on üldse head.
Ja kui mina söön küpsist olen mina ka hea.
Koos küpsistega on maailm parem ja me teeme koos palju head.