Meeldiv
klomp kurgus ja see mõtetevada,
otsi ning tule, näed, ilus-uus on ees see rada,
tasapisi, kivikesi nihutamata
ükski ingel ei jää kiigutamata,
tuulest saadetud me teel on lilleõied,
meetöölistelt suu magusaks, magusapõied,
silmad, mis näinud lillesorte, roosattuhandet,
ütle nüüd sina, üht-teist, nii head või kolmandat.
väärtusekimp küllusest kingi pilvedele,
sadagu alla meile vaid jääd, meile, külmadele.
see soojus maapõuest kukutagu kuumemaile tuhkratriinule
sest ilmas on vaja rohelust, vaikust ja minu naeratust sinule.
Jess.

Taaskord käes see aeg, kus kätte sain klaviatuuri
vaid selleks enda tunnete väljendamiseks just siinsamas ekraani taga.
Ei pelgalt varja, et otse arvutisse trükin ja selle masinaga siin
ma jagan mida arvan.
Mida ma arvan sinust, jah sinust kelle tõttu ma nüüd higistan näppe.
Mõtlen vaid kuidas ilusaimal moel panna kirja see intutsioon selles mõttes.
Kas nüüd öelda otse kui seegi enam üldse võimalik on.
Vaat kui pikk algus ah aitab keerutamisest.

Ma vaatan sind tunde.
Kui tundub mähin sind teki sisse.
Mul endal on jahe, toon teed.
Tee loob mul aura, selle üleloomuliku tunde.
Mul ei saa sust küllalt.
Sinu juurest ma ei lahku.
Kui tuleb uni, viskun su kõrvale.
Ma pikutan, ent silmi ei sule.
Mul ei saa sust küllalt.

Kui vaid sa ise ei väsiks, sind suudleks öö läbi,
hommikust õhtuni.
Ma ei tüdineks.
Sest iga kokkupuude sinu näojoontega minus külvab midagi millega enne sind kokku puutunud ei olnud.
Need puuted su ninalt, põskedelt ja kätelt viivad mu ekstaasi kui väikese lapse.
Panevad mu naeratama nii et põsed väsivad ja nii nagu ma muidu kunagi ei naerata.
Teadmata mis tunne on lennata sinu puudutused läbivad kogu mu keha just nagu läbiks ma linnutiivul korraga tohutuid vahemaid.
See ei pruugi paista, kuid kui vaid siise sa näeksid. Segasem kui Coca-cola reklaam.

KÕIK MIS ON KOGUNENUD, ei ühti ajaga!

Ava silmad ära mõtle ela öös
läbi elu tõtta.
Ava suu ära lausu, ela öös
oota päikese tõusu.
Lahku pukilt sul elu ei võeta,
sa piinle ses aurusaunas,
tasatargu vaiki, oma haavu väeta.
Vaid sinu nimi kordub, suures jutupaunas,
su üle nüüd naerdakse.

Mis toimub mu silmas
kus sitta vaid näen
ei miskit muud siin põlglikus ilmas.
Tõesta mulle kätta, ei mind huvita
saan ise ja üksi siin hakkama
ka olles ilma viimasegi kruvita..
Otsa saada võiks see päev
oma kohal Rahulas omal pehmel voodil
unistan et laman juba. Imeilusat undki näen.

Tulevast tulevikust lihtsalt
lahkuvale lihtminevikule suure
soomusrüüga suu-sõratõvele
sülitan lähen läbi lähenevast
labürindist lülisid liitmata
lülitun eluiga lühendavast ilmast.
Hüvastiiiiii!

Pohhuismi laine, mis tabab korvpallina rõngast ent sisse ei lähe, sind tapab, sest elu on ohverdus.
Kindlapeale väljaminek tule õpeta mu lapsi võtma vastu tulevik, tule sind seevastu surma saadan.
Eneseohverduse viljatu tulem, kann mis su pükstes mu mänguasi, kann mu täiskasvanulikku lapsepõlve.
Keemiline side abielupaari vahel, palk mis neid ühendab ei mädane, palk teineteise kannatuste eest - armastus.
Lõputu virin viiulijõhvilt, mandleid purustav jõud ja ribadeks käristab mantleid, kas kuuled seda ilu ?

EELNEVAST ON RAAMAT OLEMAS.
LIISILE KINKISIN, NUNNU!