KÕIK MIS ON KOGUNENUD, ei ühti ajaga!
Ava silmad ära mõtle ela öös
läbi elu tõtta.
Ava suu ära lausu, ela öös
oota päikese tõusu.
Lahku pukilt sul elu ei võeta,
sa piinle ses aurusaunas,
tasatargu vaiki, oma haavu väeta.
Vaid sinu nimi kordub, suures jutupaunas,
su üle nüüd naerdakse.
Mis toimub mu silmas
kus sitta vaid näen
ei miskit muud siin põlglikus ilmas.
Tõesta mulle kätta, ei mind huvita
saan ise ja üksi siin hakkama
ka olles ilma viimasegi kruvita..
Otsa saada võiks see päev
oma kohal Rahulas omal pehmel voodil
unistan et laman juba. Imeilusat undki näen.
Tulevast tulevikust lihtsalt
lahkuvale lihtminevikule suure
soomusrüüga suu-sõratõvele
sülitan lähen läbi lähenevast
labürindist lülisid liitmata
lülitun eluiga lühendavast ilmast.
Hüvastiiiiii!
Pohhuismi laine, mis tabab korvpallina rõngast ent sisse ei lähe, sind tapab, sest elu on ohverdus.
Kindlapeale väljaminek tule õpeta mu lapsi võtma vastu tulevik, tule sind seevastu surma saadan.
Eneseohverduse viljatu tulem, kann mis su pükstes mu mänguasi, kann mu täiskasvanulikku lapsepõlve.
Keemiline side abielupaari vahel, palk mis neid ühendab ei mädane, palk teineteise kannatuste eest - armastus.
Lõputu virin viiulijõhvilt, mandleid purustav jõud ja ribadeks käristab mantleid, kas kuuled seda ilu ?
No comments:
Post a Comment