[22.57.22.06.2011]
Mitte selle pärast, et ma igatseks
ja mitte selle pärast et ma seda teen.
Selle pärast, et sel ühel momendil nüüd
ma taban peast lost girlsi ja mõtlen,
et need korrad kui sa oled kaugel
on mul sees valus, on valus.
Mu sees on valus, sest tundub mitte külm
aga jäiselt on pragunev, on nii valus.
Mõtlen, et see tunne pole sõnastatud
aga see tunne on kord tuntud.
Seda tunnet ei ole olnud enne sind,
ja nüüd on see eriti valus,
kas oleks olnud enne ka ?
Mul on halb olla kui sa oled nii kaugel,
mul on halb olla kui su kõne maha magan,
mis on niigi harv.
Mul on valus mõelda, mida küll öelda võisid.
Mida öelda tahtsin, su häält kuulda tahtsin.
Ma lükkan käe juustesse ja peopesa otsaette,
ma keerutan kätt ja tõmban selle üle silmi.
Ei nuta, nutt ei ole minu jaoks.
Ma ruttan, löön ja ajaks revolvriga roos juustes
aega taga.
Aega edasi ei lükka, sa tuled tagasi, minu jaoks.
Aga praegu?
Sa oled seal ja oled küllap rahul.
Sa ei ole siin, see on nii lihtne aga sees..
Kellavärk ei luba mul oodata üht
ja hoiab kätt tagasi tegemast kõne.
See suhe on endiselt saladus aga mul ei ole valus,
et me teel on rist.
Mul ei ole valus, sest su isa sõidab me teest risti üle
ja viib sind kaasa, sest oled ta noorem tütar.
Sa oled pesamuna ja viimane lend.
Aga minule printsess ja linnule lend.
Sa oled seal, oled vaikides ja mina pean vaikima.
See ei ole valus. Aga sina oled seal ja mina olen siin.
See on natukene valus.
See võib olla igatsus, võib olla kiusatus.
Nagu kirss tordil, mis peab jääma sünnipäevalisele.
Aga mina võin olla kurb
ja nüüd ohkan nagu sina.
Kui sa kummardad, kui sa istud, kui sa pikali viskad.
Viskun minagi pikali ja tunde lükkan ajakellal sõrmega edasi.
Ma ei maga hästi ja vaatan pidevalt edasi lükatud tunde.
Ma ei tea mida teha, sest muidu teeks seda sinuga.
Peaksin iseseisev olema aga tugi mu kõrval ja pai ole ikka.
Lood mul turvalisuse tunde ja unne lood unelma. Kui sa oled mu kõrval.
Aga kõrval kui sind ei ole, vähklen ja pean harjuma ümber.
Peale mitut ööd, üle pika-pika aja. Ma olen üksinda voodil, mida isegi ei tee ära.
Ma tõmban vaid külma teki peale ja kättki ei pane kõhule, sest mu kõhul on sinu käe koht.
Muretsen kuidas sina magad, mõtlen tunde enne uinumist ja iga uue uinumise vahel.
Mul ei ole kujutluspilti. Ma ei näe sind ja ma ei tea miskit.
Ei ole lubatud su häält kuulda, ma kuulen vaid enda oma.
Keskendudes oskan aga öelda, kuidas sina neid ridu loed.
Mina loen teistmoodi ja sina loed erimoodi.
Ma kuulen su häält päevas vaid paar minutit ja see on piin.
Natukene on valus kui ma leian end pikali kuulamas muusikat.
Ainult tühjal laman, silmad kinni, silmad lahti.
Muusika räägib kadunud tüdrukutest.
Ma ei ole väga kurb, lihtsalt meel on morn.
Ja nii on enne ka olnud, aga nüüd vist on kauem.
Sest, et sina oled ära kauem ja mul ei lubata suga olla.
Nii ma siis võtan kätte ja lähen kinno.
Lähen ja tulen, ma vaikin, ma olen avalisilmi. Aga kõik mu ümber on tumm.
Film ja muusika raadiost kaovad mõtete taha ära.
Autoga sõites on mõtted valjud ja neile mõelda on valus.
Pean nentima, et ma juba igatsen.
Ja ma igatsen palju, sest muidu ei oleks ma morn ja muidu ei oleks valus.
- need on kõigest sõnad
