[18.46.21.07.2012]
Ja mõtle, meil võib kaks sellist olla, ütles ta, suunates mu mõtted ja pilgu, auto tagaistmel, veel titekorvis pambule.
Minu suguvõsas on palju kaksikuid jaa.
Mina, minu vanaema, mu nõod. Äkki mu õe tulevased lapsed?
Sinu ja minu lapsed?
Ma mõlgutan neid mõtteid, me pole aastat kahtegi koos olnud, ei kuid kahtteist.
Aga me tahame.
Astume üle piiride ja viime piirid kaugemale, sest see, mis on praegu illegaalne, seaduslikult võimatu, küll see olema saab.
Sõidame mööda lõuna piiri ükssada kilomeetrit vaid ja sa laulad mu kõrval.
Rahula, Tallinn-Väike, Liivalaia, Viljandi, Viiratsi, Tartu, Põlva, Võru, Pärnu.
- need on kõigest sõnad
Monday
[21.27.10.07.2011]
Kas see peaks olema maagiline kuupäev.
Ma juba kuulasin muusikat ja ma juba olin tõusmas tagasi.
Tõusmas, ületamas kõrgushüppes, kuumus-rõõmu kõrgust, taset.
Aga sa tõmbasid mind tagasi.
Tõmbasid alla.
Ma ei ole enam ammu taevas, mind ei saa pilvedelt alla maa peale tõmmata.
Ma olen maa peal, katsun hakkama saada. Aga sa kutsud vaatama lõket, tuld.
Ma ei taha kuumust enam, mulle ei meeldi trollid seal all.
Mulle ei meeldi, nende harksabad. Mulle ei meeldi inimesed.
Kas see peaks olema maagiline kuupäev.
Ma juba kuulasin muusikat ja ma juba olin tõusmas tagasi.
Tõusmas, ületamas kõrgushüppes, kuumus-rõõmu kõrgust, taset.
Aga sa tõmbasid mind tagasi.
Tõmbasid alla.
Ma ei ole enam ammu taevas, mind ei saa pilvedelt alla maa peale tõmmata.
Ma olen maa peal, katsun hakkama saada. Aga sa kutsud vaatama lõket, tuld.
Ma ei taha kuumust enam, mulle ei meeldi trollid seal all.
Mulle ei meeldi, nende harksabad. Mulle ei meeldi inimesed.
Friday
[00.52.19.07.2012]
Ja siis ma tahan hingata sinuga seda sama õhku..
ja siis see kõik on... Ma tahan öelda uskumatu.
Ja siis ma tahan saata kõik kuu peale.
Öelda What the hell,
ma olen erutunud.
Ja siis sa hingad sügavalt,
hingad mulle kõrva.
Ja su käed.
Ma tean täpselt, kus nad on.
Ma tunnen üht.
Ma pean pidevalt neelatama.
No such thing as activate sleep mode vaid sleep mode to activate oli see praegu.
Ja siis sa uinud.
Käed ümber minu.
No, peaaegu.
Ühe maandasid rinnale, vaat et kohe kui olid võtnud mu rinnahoidjad?
Sa hingad veel siin samas, ent uinununa.
Ja su pale, laugeil, mängleb einevaid grimasse.
Millest küll uneled, mu arm?
Oled sa siis nüüd hommikuni minust võõrdunud?
Oota, uinun minagi, lasen kätel hoomata ja võtta sind rüppe.
Ja siis uinusid kaks tüdrukut, kes ühte hingasid.
Ja siis ma tahan hingata sinuga seda sama õhku..
ja siis see kõik on... Ma tahan öelda uskumatu.
Ja siis ma tahan saata kõik kuu peale.
Öelda What the hell,
ma olen erutunud.
Ja siis sa hingad sügavalt,
hingad mulle kõrva.
Ja su käed.
Ma tean täpselt, kus nad on.
Ma tunnen üht.
Ma pean pidevalt neelatama.
No such thing as activate sleep mode vaid sleep mode to activate oli see praegu.
Ja siis sa uinud.
Käed ümber minu.
No, peaaegu.
Ühe maandasid rinnale, vaat et kohe kui olid võtnud mu rinnahoidjad?
Sa hingad veel siin samas, ent uinununa.
Ja su pale, laugeil, mängleb einevaid grimasse.
Millest küll uneled, mu arm?
Oled sa siis nüüd hommikuni minust võõrdunud?
Oota, uinun minagi, lasen kätel hoomata ja võtta sind rüppe.
Ja siis uinusid kaks tüdrukut, kes ühte hingasid.
Thursday
[12.47.19.07.2012]
Seda tunnet on nii palju.
See treenituim ja regulaarseima pinge all olev lihas tahab mu sees karjuda.
Nagu liblikolevuste tahtejõud, mis on nii tugev, vaikselt murduvad trellide tabalukud,
ma tunnen saamatust ütlemata sõnadest.
Kui palju ma tahan nüüd ise öelda ja rääkida oma tunnetest.
Kuidas lugu ei pidanud sõnade kulutamisest.
Aga ma mõistan ju nüüd ise ka, et need ei saa kuluda sugugi.
Nii palju kasvab peale seda tunnet, et kulust juttugi olla saa.
Ennem uppuda võib üleküllusesse.
Ja nii ma hoian keelt hammaste taga, et mitte karjuda väikelinna suurima silla peal, et ma armastan sind.
Et mitte karjuda kogu maailma peale, et too ka mõistaks, et vabanda väikevend, vabandage kõik teised ka.
Üks hetk kunagi ma võibolla saan teile armastuse tagasi anda, kuid hetkel on see kogunenud aurupilvena vaid minu ümber.
Ja nii ma lummuses oma pilvedes jalutan öistes tuledes ja udusulg, kerges tuules, käib vaid ringiratast. Üksi.
Mina kõnnin ka üksi sellel väga momendil.
Ja liiklus on hõre ja korraga tihe, sest pilved jooksevad minu ümber ummikusse.
Autosid on vähe ja ükski neist ei tõmba üksikut sulge endaga kaasa.
Too jääb üksi, ent minule kõnnid vastu sina.
Keset ööd. Kui kell on juba järgmisesse päeva tiksunud.
Tuled vastu mulle nagu sa seda ikka teha võid ja minul ei saa naeratust suult.
Embame.
Embame nagu me seda ikka teha võime ja minul on sees kodusoojust õhkav tunne.
Kõige õigem tunne.
Seda tunnet on nii palju.
See treenituim ja regulaarseima pinge all olev lihas tahab mu sees karjuda.
Nagu liblikolevuste tahtejõud, mis on nii tugev, vaikselt murduvad trellide tabalukud,
ma tunnen saamatust ütlemata sõnadest.
Kui palju ma tahan nüüd ise öelda ja rääkida oma tunnetest.
Kuidas lugu ei pidanud sõnade kulutamisest.
Aga ma mõistan ju nüüd ise ka, et need ei saa kuluda sugugi.
Nii palju kasvab peale seda tunnet, et kulust juttugi olla saa.
Ennem uppuda võib üleküllusesse.
Ja nii ma hoian keelt hammaste taga, et mitte karjuda väikelinna suurima silla peal, et ma armastan sind.
Et mitte karjuda kogu maailma peale, et too ka mõistaks, et vabanda väikevend, vabandage kõik teised ka.
Üks hetk kunagi ma võibolla saan teile armastuse tagasi anda, kuid hetkel on see kogunenud aurupilvena vaid minu ümber.
Ja nii ma lummuses oma pilvedes jalutan öistes tuledes ja udusulg, kerges tuules, käib vaid ringiratast. Üksi.
Mina kõnnin ka üksi sellel väga momendil.
Ja liiklus on hõre ja korraga tihe, sest pilved jooksevad minu ümber ummikusse.
Autosid on vähe ja ükski neist ei tõmba üksikut sulge endaga kaasa.
Too jääb üksi, ent minule kõnnid vastu sina.
Keset ööd. Kui kell on juba järgmisesse päeva tiksunud.
Tuled vastu mulle nagu sa seda ikka teha võid ja minul ei saa naeratust suult.
Embame.
Embame nagu me seda ikka teha võime ja minul on sees kodusoojust õhkav tunne.
Kõige õigem tunne.
Tuesday
Friday
Tuesday
[0.47.10.07.2012]
Hästi palju sinise taeva pilvi.
Hästi palju sinise taeva pilvi.
Meelte väsimus.
Kiidusõnad.
Tülinorimine.
täna ma laiutan hästi palju.
ja siis ma olen dušši all hästi kaua.
ja siis ma olen hästi produktiivne,
sest hästi palju on teha.
ja siis on pikk bussisõit.
ja siis on produktiivne tööpäev kella 16.30-ni.
ja siis ma teen oma tavapärase kella viiese teejoomise
ja seejärel saan naasta joonistamine kõrvale.
pliiatsi süsiga hästi palju mööda valget pinteripaberit mängida.
hästi pikki jooni joonida.
ja juua klaasist nii kaua vett, sest mul on aega ja ma ei pea kiirustama,
kui joon kas palju,
või vähe vett.
ning siis ma pean diivanile istuma, sest mu lühikesed jalad on toolil istumisest ja kõikumisest jube väsinud.
Ma asetan oma väikesed, rippumisest väsinud jalad otse lauale.
ja keegi ei ütle midagi,
ja ma ei peagi eetikakoodil näpuga järge pidama ja aru andma.
ma vaatan täpselt nii kaua telekat, et ma panen selle kinni ja otsustan võimalikult laiskade liigutustega,
olles seejuures eksta-produktiivne, sest on ju ikkagi argipäev,
ennast lahti koorida, sest energiatase kõigub nulli piirimail.
ja minul pole isegi aega, ei jõudu uneriideid haarata.
Alasti tekiall.
Kui ma olen alasti teki all ja lina peal.
Voodil lebamas nagu iga inimene üldjuhul,
vähemalt normaalne eurooplane...
Siis on ikka hullult hea oma väikesed roosad varbad, mille küünelakk ei saa kulunud olla,
sest ma võtsin viimase, eelmise nädala kolmapäeval maha,
sugugi mitte raske teki alt välja pista.
Nii käib kahe-kolme akna vahel jookvev õhk mu ubade-herneste vahelt ka läbi.
Ja jube sume on karskes suveõhtus teki all, varbad sealt muidugi väljas, und oodata.
Jaa, Paraku tarbisin üleliia energiat riietele, nii et taseme taastamise protsessis nüüd peangi uuesti und ootama.
Telekas jäi ju vait, no eks vaatan lakke.
Ämblikuvõrke pole ammu taga ajanud.
Viimase venna sünnipäevapeo pritsmed on ka alles.
Huvitav, kas Toomas teab, et ta vallandatakse.
Pole hullu, me võime ta enda juurde võtta. Ühiselamud ongi selleks.
Ühine kraanikauss, ühine vannituba, ühine pesumasin ja kommunaalarved.
Teeme pooleks, pole muret. Hoiame lihtsalt veidi enam kokku.
Vesi. . jah, ma jõin piisavalt täna. Aga tahaks veel.
Äkki siis ongi seedetraktide töö ja ainevahetus nii kiire.
Maailma parim,
et siis mina ka surematu olen nagu too meduus, kes teoorias surema ei peakski.
Ükski ainevahetuse käigus tekkiv jääk lihtsalt ei teki.
Minu keha ei väsi.
Minu keha ei väsi.
Kõik on roostevabast terasest kanalisatsioon.
Varbad. Ma peaks teki veel enam maha tõmbama.
Ent mitte liiga alastavalt, sest ma ei raisanud energiat uneriietele ju.
Ehk kõhuli tuleb parem uni.
These streets.. have too many names for me.. i know..
Vana laul.
Homme.
Homme on üks järgmine ülitavaline argipäev.
Lihtsalt siis ärkan alasti.
Ei kohuta.
Aga.. ma ei saa öelda, et ma ärkan sinuta.
Olgugi, et füüsiliselt sinuta uinun.
rampväsimusse, mitte niisama tavalisest päevast.
sa oled minus,
minuga.
head ööd, maailm.
(ja hipsterite kant ka, uinuge, kõik teist ei ole kirjanikud ja kõigist ei saa ka. see on kirjutajate rõõm ja mõõn)
1.10
Monday
[0.42.10.07.2012]
Täna on üsna tavaline tööpäev.
Ja üsna üksluine iganädalane argipäev.
Päev ise-enesest tavaline ei olnud.
Ja nüüd valutab minu üks jalg.
Paistis päikest ja tegelikult tuli paar piiska ka.
Hästi palju naeratusi ja huvitavaid ja ebahuvitavaid inimesi.
Häid, kalleid tuttavaid ja lummavalt võõraid kontvõõraid.
Oli kallistusi.
Olid mõningased jõuduandvad musid.
Oli lapsenutt ka.
Selline oli mu ettekandja tööpäev.
Täna on üsna tavaline tööpäev.
Ja üsna üksluine iganädalane argipäev.
Päev ise-enesest tavaline ei olnud.
Ja nüüd valutab minu üks jalg.
Paistis päikest ja tegelikult tuli paar piiska ka.
Hästi palju naeratusi ja huvitavaid ja ebahuvitavaid inimesi.
Häid, kalleid tuttavaid ja lummavalt võõraid kontvõõraid.
Oli kallistusi.
Olid mõningased jõuduandvad musid.
Oli lapsenutt ka.
Selline oli mu ettekandja tööpäev.
Subscribe to:
Posts (Atom)