[14.33.26.12.2011]

.. et kirjutaks sulle armastuskirja.
Et saadaks ka, sest ainult mõtteavaldusest ju ei piisa.
Ka kirjutatud on kord, kuid nüüd oleks mõte hoopis teine.
Et ennist kui hellitasin lootust, nüüd mõtlen vastukajast.
Kes teab ja kes ei tea.
Mis on need mõttevoolud, mis minuni ei jõua.
Miks mitte midagi ma ei kuule.
Raske mõista, sest oma kellavärki ma usaldada ei saa.
Toida mind sõnadega,
anna julgust või pane seisma endaga silmitsi.
Midagigi.
Seisan tühjade kätega juba ammust aega.
Kas sa mind üldse ei näe?
Sina ei tahaks ju seista kui vooluta robot,
kel juhe ootamatult keset tööd voolust välja tõmmati.
Kas sa oskaksid miskit mõelda, miskit toimima ja korda saatma panna.
Ilma vooluta robotina?
Mina ei oska.
Paluda oskan vaid väikest särtsu.
Viska mind või taaslaetamatute patareidega.
Kas või pooltühjadega.
Ma saaks miskitki parandada.
Ma olen robot ja nüüdisühiskonnas üha levinum.
Ma olla tahan tulevik.
Sugugi mitte vooluta.
...

[20.06.19.12.2011]

Ma tahan, et sina oleksid see, keda ma kallistada saan.

Lihtne ju. ?
P.L.T

[18.31.19.12.2011]

Ma tahan jälle kirjutada.
Tahan lugeda ka.
Tahan inspiratsioonilaviini.
Ma tahan, et sa seisaks mu selja taha.
Ma tahan, et paremal oleks aken.
Ma tahan olla seitsme korruse kõrgusel.
Tahan lebotada süüdimatult päevi.
Tahan sinu arusaama muuta.
Kõike paremaks teha ja sind end usaldama panna.
Tahan, et sa seda kõike teaksid.
Tahan, et sina teaksid, et mina usaldan sind.
Tahan, et teaksid, et sina oled trooni asetäitja.
Ja mu peas vajab see koht paberitega nõusolekut.
Ametlikku tunnistust.
Tahan veel teha friikartuleid ja suurtes kogustes teed juua.
Su šampooni kasutada ja hommikust su ema tehtud ube süüa.
Tahan varakult teele asudes, et sa mind saadaksid.
Ma tahan, et päike paistaks läbi paneelmajade seinte.
Tahan seda karsket tunnet tänavatel ja rahulikku kõledust õhku, kui kõnnin selle õige maja poole.
Rulaparki sealsamas.
Prantsuse rõdusid ja MUPO staapi aknast.
Vene lapsi Eesti lastega kaklemas kuulda.
Jointi keerata ja salaja suitsetamas käia.
Magavat sind vaadata, sulle pai teha.
Hoida kätt su kõhul.
Ma tahan, et sa teaksid mida sa tahad.
Ja ma tahan, et sa mind usaldaksid.

Mina tahan sind ja mind.

[0.07.14.12.2011]

Nad külvavad minus oaasipõlde
ja väetavad aasal umbrohtu.
Kuumutavad tühipaljast õli tulel
ja pritsivad arme lahkelt laiali.
Ma toitun auradest
ja täna olen näljane.
Täna pannid on lahked
ja vaikust ei ole.
Kannatan kõritapa all
ja mu rüütlit ei ole ega paista tulevat.
Ma keeran lehekülje edasi..

[21.06.25.08.2011]

Sa oledki minu taustapilt,
et mitte valetada seoses muusikaga.
Sa kostad mu päeva korduvalt, kuid
see pole muusika mis mind päevast päeva saadab
ka siis kui seda sooviksin
see pole see kui ma ootan ja jään ootama
ma ootan ja ma saan vastused
sina minult mina sinule sina minule mina sinult
korduv tähtede rida nagu infotehnoloogia ja raskem programeerimine.
aga see kõik on tunduvalt lihtsam,
ma võtan koha mugavusstoonis
ja mul pole probleemi olla su lähedal,
ma võin panna käed su kõhule selja tagant
ma võin näha sind minule lähenemas,
see on kõik nii okei,
kuid kui kauaks, kes seda teab
ma mõtlen, et damn, damn, damn,
ma mõtlen seda korduvalt,
ma kardan, et mil kord see juhtub,
kas üldse.
mis on see suhe, mis meil on,
ma katsun mõista armukadedaid inimesi me ümber
sest me oleme vaid sõbrad,
me ütleme seda, me oleme seda,
kui kaugele läheb sõprus kui ma tunnistan end armunuks.
ma kordan end ja ütlen jälle, et mina olengi kahe tule vahel.
võin saada haiget, võin grillida vahukomme,
aga ma mõtlen ikka nii, damn, damn, damn.
ma mõtlen seda korduvalt,
ma ootan mil see juhtuks,
ma kardan seda.

sa oled kuninglik,
sa tõstad lõugu ja ajad nina upakile,
sa naerad mu üle ja ma tunnen end madalamana,
aga ma olen su kõrval, sa oled lõvi ja ma tunnen end turvaliselt.
loomariigi kungas.

[13.58.9.12.2011]

Ma olen ööliblikas,
saan hakkama öiste tuultega.
Saan hakkama hämaruse külmusega.
Lendan iseseisvalt.

Kõik on mööduv,
üks kord saab otsa öö.
Hämarusest kasvavad välja mu tiivad,
ma ei ole nagu keegi teine,
üle päeva mind öösse tagasi viivad,
need on minu tiivad, kõik.
Ma olen ebamaine.

Ööliblikas,
läbi pimedusevoolu rändan,
viin koidu ehani, lendan.
Mitte niisama liblikas,
ööst kirev, kadumas röövik.
Teel saadab ööbik.
Iseseisvalt lendavat ööliblikaks saavat röövikut.
Tiivad kannavad mind,
elujõulised pimedusest pimedusse.
Usun ise endasse ja lennujõulisusesse.

Ebamaised tiivad,
ma ei ole nagu keegi teine,
üle päeva mind öösse tagasi viivad.

Elan vaid ise endale.

[15.48.4.12.2011]

Käed tunnevad puudust hoidmisest.
Ja süda igatseb südame lähedust.
Aura tahab ka tihedust juurde. Põimumist.
Käed hoiavad tugevasti kinni padjast.
Ja süda pesitseb end vatile lähedamale.
Aura talletub patja.
Siis järgmine kord kui hoian patja saavad ka põimuda hinged.
Nii käed sõlmitavad sõrmi ümber padja.
Ja süda summutab lööke haardes vatikogule.
Aura sukeldub üha sügavamale ja andunult ootab üht-teist lummavat.
Käed tunda tahavad teise keha soojust.
Ja süda lüüa rütmi teise südame järgi.
Aura ootab janus üht janukustutavat aurupilve.
Või ehk, et aurapilve.
Jaa.
Mina ootan kedagi kellega lõimuda.

[19.49.4.12.2011]

kui harjumatu
sa jooksed mulle ise käte vahele
sa ei oota komplimente
sa ei oota mu pingutusi
sa ei oota lilli
piisab ainuüksi olemasolust
võtad mu omaks
ei omista
mitte miskit ei kritiseeri
oled olemas
kõik on lihtne
kõik on selge
see võib olla teadlikkus
enne teadmatust?
ehk on see lihtsalt usaldus
see võib olla see mida ma varem kartsin
see võib olla see millest kaotasin eelarvamuse
ehk ongi tegelikkus nii
ollakse olemas
ollakse nii ja ollakse teisiti
igatahes mitte just nii kuis eales varem
lubage tutvuda olukorraga
lubage kirjutada kõik üles
kuidas see kõik siis tegelikult käib
kas eeldad ootusetust ka minult
kuidas sina end kontrollid
kuidas sa mõistad kõike
millised on piirid
ja kus ületab ootusetus ootuste piiri
mida sa unistustega teed
kuidas sa elad üle teiste elude
ja mismoodi toimib kellavärk sinu sees
kas sa jagad ka neid mõistatusi minu sees
kas see kõik on ebavajalik
kas sa saavutasid selle mis sa soovisid
või ongi kõik sulle ka võõras

miks küll kõik nii on.

[16.17.4.12.2011]

Mul on kopp ees,
kõrini keeldudest.
Söön end seest
ja keeldun õndsusest.
Ma tean, mida ma teen.
Ma vaid kirjutan.
Ma põlen, küll seest keen.
Aga ma harjutan.
Eluks valmistun,
kaunistan kalmistu.
See on sõda.
Minu ja maailma vahel.
See on usaldamatus,
see on muda.
Muda, milles sina sipled.
Millesse mina upun.
Igavene asendamatus.
Hiljutune lahtilaskmatus.
Endine haaratus,
allaandmatu sõdurlus.
Mäss, vastuhakk.
Elukätkete, kõige halva tapp.
Et edasi astuda.
Et teha samm.
Vallipidi tung laskuda,
kuid otsas ramm.
See on lõppematu sõda.
Mõõnad.
Mõõnad ja tõusud.
..

.............

ma tõstan pea ja näen keelumärki,

ma vaatan selja taha ja mind kütkestab sõltuvus,

tapab, kaanjalt imeb mind igatsus,

arusaamatus,

selgusetus,

puudus,

toidab miski elujõulisemaks, mis puudutab,

on olemas, on elus,

tähelepanu ja tähelepanematus

ajatus ja aeg

töö ja töötus

koolitus ja ülikoolitus

pikkus

naiselikkus

taplus.

[19.10.01.09.2011]

Ma igatsen sind.
Saingi välja öeldud.
Igatsen sind ja järelejäänud
kastet rohelises või sinises kausis.
Oranz. TarTar.
Igatsen ühiseid salvrätikuid.
61 kortermaja köögipõrandat.
Vaipkatet ja telekat, mida me
kunagi ei vaadanud.
Seenepannkooke.
Tallinna Ülikooli.
Seda suurt üleõla kallistust igatsen
ma ka.
Peegelpilti meist.
Ilon Wiklandi raamatut MEIE
voodi kõrval.
Sissemagatud unustamatuid hommikuid.
Päikest. Aknalauda. Linu.
Neid linu milles me koos alasti
magasime.

[22.58.29.11.2011]

kelluke on külm, radikas on soe, enelinil on külm, katriinil on soe. enelin on väsinud. katriinil on energia. sünergia. ebakõla. võtan võla. võtan lennult. võtan elult. tagasi ei anna. olen süüdi. süüd kannan. vertikaalis laman. alla annan. tõstan käed. küsin abi. ees on laed. patt mind tabab. elu kinni nabab. olen võlglane. olen pohhuist. olen varblane. olen anarhist. avaldan meelt. ma terroriseerin. ma näitan keelt. näitan fucki. vegeteerin. (kõik kolpad emaüsasse tagasi palsameerin...)

[21.35.27.11.2011]

Balti jaama rongipeatused.
Sihtpunkt, Lähe.
Kummitama jäävad proportsioonid
ja loobumisele saadetavad kollektsioonid,
konversatsioonide imitatsioonid,
luupainajatest hallutsinatsioonid.
Meeletud meelepetted,
äraöeldud, kukeseenele saadetud hetked,
mõistuse puudulikkuse libedad retked,
sisemust tossutavad, tapvad lõkked.
Hingematvad, asu otsivad paideladvad,
kiirgushaigusele allaandjad,
me usaldamatuse alleshoidjad,
mälestused äärmustes roimajatest.
Mõttelageduste distsiplinaarne jätk,
skalaarne solvumiste mäng ja
graveering tüvel mis kadund, alles känd.



Keegi ei taha muusikata matuseid.
Ja keegi ei taha.. taha tahtagi tahmatust.
Suurimat laitmatust,

kaitetust.

[22.56.26.11.2011]

Ma mõtlen su paidele.

Ma mõtlen su käele ja kallistusele.

pannkookidele, sellele šokolaadi-rabarberi moosile
tass teed, unustatud tassid teed,

ja filmihetke mahamagamised

südametuksed

vihm
hommik

vihm ja!
olemasolu näpistamised, hammustõvi,
tõusmata päike,

suursuur
kas ma võin magama jääda küsimus

"kas sa lubad mul nüüd magama jääda?"

tekk

lähedus

naine kes mööda kõndis

ploomimahl

roosa maailm

Suretatud käed,
selg, selg, selg, selg
"Milline meeldiv üllatus."
kätekõverdused
veel veidikene teed,
unenäod
see kord, see teistmoodi tunne.
Uni.
lõppematu hommik
rulood,
teine homme jälle, kindlasti?

Nii ongi hea,
uskumatult mugav.
Pai.

[19.58.21.11.2011]

Mu pea tahab alatihti valutada.
Mu jalad tahavad lihtsalt jalutada.
Mu käed tahavad hoida.
Mu kõht tahab südant tunda.
Mu varbad tahavad teisi varbaid.
Mu kõrvad tahavad sosinaid.
Mu rindkere tahab teist keha, tahab kallistust.
Ja mina tahan rahulolu.

Teadmist, et ma ei valeta enam endale.
Teadmist, et mul pole piisavalt, vaid hästi.
Teadmist, et maailmas ei puhu vaid külmad tuuled.
Teadmist, et mina olen ise endal olemas.
Teadmist, et mina olengi mina. ( kes ? )
Teadmist, et sa ei unusta mind.
Teadmist, et sa mõtled.
Teadmist, et ma kuulun.
Teadmist, et ..
Et. Eksistents.
Enelini Eksistents.
Et, see kõik on päris.
Et, see kõik läheb mööda.
Et, see kõik ei jäta valet muljet.
Et, see kõik on õigesti mõistetav.
Et, see kõik arvestavad asjaoludega.
Et, selle kõigega lepitakse.
Et, kõik on hästi.

Need ei ole ju ometi ilmad, mis kukutavad mõtteid langema hüppetornist.
Ma tahaksin valgustatud saada ja mingisugust kindlustunnet.

Abi?

e.

Ma tahan pai,
ma tahan hingematvalt, seda tunnet, et ma olen olemas,
et ma olen vajalik ja seda niipalju, et aegki leitakse.
Ma ei taha enesekindluse kõigutust ega üleolekut.
Kolme siili tahan seljale kõndima ja muinaslugusid vestma.
Mitte miski, ma ei taha, et mind heidutaks.
Ma vajan lähedust. Ma vajan teie aega.
Mina ju teile annan.
Koos, koos, koos.
Kindlid viisijuppe tahan kui tunnuslõhnu kõlama.
Ja tahan näidata seda mida jagan.
Suuri silmi pilgutada ja uhuutada.
Naeru lõkkamapanevalt sõpru kimbutada.
Ent ma veidi olen väsinud.
Silmad on väsinud, või on kõik nii kaugel.
Ma ei tunne enam ära sõpru, kas üldse.
Mul on vaid küsimärgid peakohal ja maunod kolistavad trellide taga plekkkruusidega.

Tahaks teada.
.
Ma istun selg küürus ja kongus, nina longus, meer sorgus.
Tahaks niriseda suvisest vihmaveest ja kõik need sõnad ja read ja mõtted kord sirgeks mõelda.
Suurelt samme edasi teha, sest et vaja on.
.
Tahan maailmale näidata, et kõike mis arvatakse olevatki elu ei ole seda poolt kübemetki.
.
Kas mul on depressioon küsiti mult.
Ma vaid ropendan.
.
Kaotan
.

ma ei tea. põrgusse. ( lihtne öelda, sest ma ei usu, et see ekisteerib )
kes, st kui paljud mu seda blogi loevad ?

[16.11.11.20.28]

ebatavaline sissekanne

ma leidsin pisarageeni
ja ma leidsin banaani-mustsõstasiirupi ja maasikaid.
ma avastasin eyefreeze' ja imemaitsva jäätisekokteili
ja ma avastasin..

kuradi memmekas.

meenub kuis ma tõmmekaid teen,
haaran sigari ja süütan,
haaran süüdatud sigari, taastan.

iga päev mehed genereerivad ca kaks miljonit spermatusoidi
ca 45 miljardit eluaja jooksul..
igal ühel nendest on oma üks kindel dna.
keskmiselt saadakse kolm last. seega. 1/15-st miljardist.
ma peaksin end hästi tundma, sest see on ime, et mulle võimalus anti, et ma arenenud olen.
õnnestunud, tegelikult?

ja, et keegi kusagil mõtleb iga päev, et tema elus eksisteeriks inimene, nagu mina ?

!!!
e.

on mul siis midagi puudu?
naeratused, naermised,
hambad ja huuled,
põsed, su lõug,
need jooned su otsa ees
ja luud mis end näidata tahavad,
need kantavad riided
ja teadlik hoiak,
vaated ja ajapikkune tõmme,
teksapüksid ja papud,
mis ei olegi õiged papud,
soeng, mõistus, hääletoon,
mõttejalutuskäigud ja intonatsioon,
lause-ehitus ja keha kõne,
tähelepanek, aura sulamine.
Saladus.
Su number - 53923 ( ja minu numbri kombinatsioon-korrutis. )

[23.25.12.11.2011]

Enelin on õnnelik

Ma puhun aeg-ajalt seebimulle.
Ma luuletan aeg-ajalt armastusest
ja aeg-ajalt maailm meeldib mulle ka.

Vahel kukun jutustama seebimullidest peatükkidena lugusid, muinasjutte.
Panen kokku ja praen pannil elulugusid, tseene maagiast ja lisan seened.
Brokoli teeb vaate roheliseks ja läbi kollaste neoonklaaside näen ma maailma.
Prille ette panemata on kõik ikka veel kirju.
Ma võin unustada paar värvi, kuid need tulevad ajapikku meelde.

Ma teen samme ja kuulutan lindudele saabuvat ja mööduvat.
Ma laulan külateel.
Kord kutsun sind ka külla.

Siis ei ole kujutelm enam mustvalge pilt.
Ma kingil sulle fotoaparaadi.
Nikon, Sony, Pentax või Canon?

Saab küll hakkama, Yes i can and you can as well.
See on hakklihapall mida me tegelikult sööme.
Alati ei maitse, vahel on organismile vaja.
See on nagu elu ise, millest ajatagant kopp ette tuleb ja lahti tahame saada.
See on muutus mida me kuuleme pannes mängima midagi uut.
Muusika on see, mis tegelikult loebki.

.. lugema ei pea.

Töötab täpselt nii nagu tahame.
Keerab lahti ühed kraanid ja keerab kinni teised.
Purskaevule viib sulistama mõtted ja päikesevilusse soojusest uimase mardika.

Kõiki emotsioone, mida tahame saada, tahame endast välja pista.
kõike ma kirjutan ja kõike seda lugeda tahan.
serveerin kõike just kuidas peab, kuidas parasjagu vajalik on.
kuidas võtad, kuidas võtta tahad..
just nii.

BOOM-BOOMNATA-KALAMDEE..
TšEEM- šHIMU-KARAMHAA..
HAREOO-NOM-SJEREHOWAA..
LE-JAMAMDAA-HEREWO BAMDAJE
NAMAJOO.

[20.22.3.11.2011]

Ma tahan koju.
Ma ütlen seda viimasel ajal tihti.

Ma ei taha enam rääkida.
Ma olen kodus.

Ma ei taha enam mitte midagi.

Ma tunnen, et mu südame kohal on kirves.
Kirves on raske kuid ma ei tea kas see on terav või mitte.
Tahan lahti lasta aga mu sees on hirm.

[18.19.31.10.2011]

Ainult tühistel inimestel läheb aastate kaupa aega, et mingist tundeelamusest vabaneda. Inimene, kes on iseenda peremees, võib niisama kergesti murest võitu saada kui uue lõbu leida.

üks ütles.

[21.37.23.10.2011]

Pähklike.
Ma tahan nii väga, et see kõik oleks unenägu.
Tahan ikka leida sind oma päevas ja selja tagant sulle käed ümber panna.
Pilt jookseb silme ees.
Ma tunnengi puudust.
Aura ja naeratused.
Füüsiline igatsus,
Ma tõepoolest igatsen sulle käsi ümber panna.
Ja ma tõepoolest igatsen SIND.
Iga kirjutatav rida teeb selle unenäo paranormaalsemaks.
Ma tahan tõusta ja kasvõi venelasi teineteise peale karjumas kuulda.
Ma ei taha ärgata üksinda, ma olen seda liialt kaua teinud.
Ma ei taha üksinda magama minna.
Ma tahan eksisteerida ja õppida tundma, mõistma kõike.
Ma tahan, et me tahaks ühte.
Tahan nüüd vastu pidada.

e.

[17.21.23.09.2011]

I want it back.
Without asking i just say it out.
I want a lot, but this want i want the most.
But i'll ask though.
Will you give it back?
Will you bring it ?
May i come after it ?
Mornigs together.
.. now i'm yearning alone.
Am i ?
I want it back.
Come back.
Let me back.
It might have been my black,
but i regret, i desire.
I learn lessons.
I want to lay beside.
I want it back, may i now?

[15.19.23.09.2011]

Mu varbad on külmad, päriselt kohe.
Ja ma mõtlen.
Ma jälle mõtlen.

Rongisõit muusikata, pool tundi.
Veel kolm inimest vagunis.
Kella üheksane sõnum.
Ma ei ole imelik.
Kõikidest kallistustest need õiged.
KA-DU-NUD
Ja ma tahaksin ikkagi võluda.
Leiutada uksest sisse kõndima kadunud võlu
ja ma tahan tagasi tuua selle naeratuse,
mis kui vanadusest tuhmuv peegel, kaob.
See kaob ära mu silmadest,
jookseb eest mõtetes.
Kõik viimased grimassid ja olelused,
kõik mis oled sina tahab kaduda.
Aga mina ei taha nii.
Mu mälu tahab mind petta kui ma sind ei näe.
Tahab viia pildid kuidas sa istud ikkagi sel voodil
ja naerad.
Silmad, suu.
Lollused.
Kõik mida ei julge tunnistada endale kuuluvaks, õigeks, tahab minna.
Sa ei jaga end, ma tunnen end üksi.
Ja tunnen puudust sinu kallistusest.

Nad arvavad, et sa ei mõista mind.
Ja kui ei mõistagi?
Ma ei saa midagi teha, sina oled sina.
Mina olen mina.
Trauma - Toibumine - Valgustatus
Kõik toimib.
Aeg.

Kuradi kolm tähte ja nii tähtis. või neli, või kaheksa.

[21.04.16.10.2011]

Kui ma sind kartma ei pea, kas ma julgen mina ise olla?

[6.07.13.10.2011]

I feel the need to fill my sugar-water cup and add some cinnamon.

Ma ärkan üles, teen silmad lahti ja esimene asi mida ma tunnen, on, et ma tahan vastu seina joosta.
Tahan pea ära lüüa.
Ma teen silmad lahti, mõtlen esimesi mõtteid ja ma saan aru, et ma ei ole rahul.
Ma olen õnnetu, ent mis teeb mind nii enneolematult muserdatuks?
Ma ei leia põhjust naeratada, ma ei kurda enam.
See on vist veidi teine tase.
Ma lähen jälle maailmale vastu.
Protesteerin millelegi, mida sõnastada ei oska.
Panen end tumedalt riidesse ja väljendan sellega end.
Ma ei tahagi praegu midagi muud.
Mu mustad püksid, must pluus.
Kulunud pilt ja see hommikune köögipõrandale mahavisatud kruus.
Ma ei tea mida ma otsin, ma ei tea mida ma ootan.
See kõik on nii persekukkunud maailm.
Galaktikaid on sadu miljardeid ja ma pean ikka siin konutama - Maa peal.
Nii palju on avastamata, tahaks lahkuda.
Aga päike hakkab tõusma,
ma elan jälle järgmist päeva enne ülejärgmist,
peale eelmist.
Elan paar tundi korraga.
Elan mustade riietega.
Päev läheb õhtusse. Iga päev. Päev teab, mis ta teeb. Päeval on siht.
Elan päeva päeva järel, võtan päevast eeskuju.
Tahan teada, leida, kus on minu siht.
Ma ei ole rahul, praegu ei ole, täna mitte.
Aga tuleb ka minu rõõmumolekul.
Homme, ülehomme.
Äkki juba õhtuks?

ma ootan terve oma elu
ootan lepatriinu kivistikuks

[20.35.12.10.2011]

Tõstan teile oma käed, et mult küüned rebiksite,
piinan häälest ära kitarri, et kõrvakile haavuks.
Ootan, et mitte ainult mina aga teiegi, nii nagu mina, eksiksite.
Suurest põrmukuumusest oma huvitatusest loobuks.
Ma tahan tagasi sinna, kus ma olin.
Tahan endiseid kortermaja seinu, ma ei taha olevikku.
Lükkan kitarri ka kõrvale, sest mind ei huvita enam palju.
Mida ma tahan või ei taha, kõik minge pagendikku.
Sülitaks näkku kõige räigema klombi,
seda kõike on praegu lihtsalt liiga palju.
Lasen mõtetes õhku väikseid lapsi,
mida te sünnitate neid, et maha matta?
Skeleteerunud mustanahalisi saadate põhjaveele lähemale,
te matate.
Matate lähemale veele, et kord tunda saaks hing,
mida see eales ei tund füüsis.
Ma lükkan eest ära kõik, mis ei meeldi.
Ja hakkangi ütlema, enam ei kuula.
Tagajärg tuleb nagunii, tuleb kõigel.
Aga milleks, kui see mind suurt ei kõiguta,
sest hoolivusraasukesi ma peas ei mõlguta.
Ja kui tunnengi nüüd siin end üksinda,
mida v**tu, milleks.
Kõik on kulunud mõttega, kõik jääb alati endiseks.
Savisaar on uisuliidu president, tal siht on paigas.
Viimane poms võtab ikka oma pilsenri.
Kuuba elatub moonist ja kokaiinist, kuradi põllud, kuradi USA.
Keegi ei saa tuua päikest teiselt poolt tagasi.
Sina tead seda, mina tean seda.
Maailm on faking suurem kui mina, suurem kui sina.
Sina tead seda.
Mitte miski ei muutu, kõik jääb ühtmoodi väntama.
Kuhu me jõuame? Suur meteoriidi sadu toob vahelduse?
Maailm on faking suurem kui mina, suurem kui sina.
Sina tead seda.
Ma ei puutu enam teemasid, ma ei avagi oma suud.
Keegi ei kuula, kõik on isepäine.
Kõigil on oma ninad silme ees, kust kaugemale ei näe.
Organisatsioonid, oo nii head.
Teeme massimissioone ja inimesi ongi siin sinisel keral liiga kuradi palju.
Kus on need taevas ja põrgu, kas uksed on suletud?
Meil on siin kitsas, teil ukse taga on järjekord.
Fack this surreal maailm, ma ei taha siin olla, mitte siin selles hetkes, mitte selles momendis.
Ma tahan raamatukogu, tahan, et inimkond poleks välja mõelnud aega.
Saage aru, see kõik on relatiivsus, mil oma teooria.
Maailm ei ole lihtsalt ökonoomia, meteoroloogia,
kõige alus on sitt, sülg, higi ja pisarad.
Sest muud teilt ei oodata.
Katsuge ise hakkama saada, mina võitlen enda maailma eest.
Võidelge teie enda.

Saamatud sitakotid kõik.
Perssekukkunud maailm.

[9.01.2011.12.13]

Ma ei oska sulle öelda seda aega ette,
kui võiksin lõpetada su kaela suudlemise,
ma ei tea sulle öelda aega,
mil lõpetada suudaksin su igatsemise.
JA sa oledki täpselt nii hea kui hästi varustatud kelder,
nii hea kui kevadel kuumust aknast sissetoovad päikesekiired,
mis omakorda toovad valgust ja heidavad varje valgele heegellinikule vanal puust laual.
miks ma kujutan ette juba järgmist korterit,
kujutan ette balconit, kujutan ette sooja õhtut ja ees laiuvat akende riba kus inimesi jälgida,
enam polegi see nii ebareaalne,
ja siis ma külastasin seda poodi,
ja me hakkame seda poodi veel tihti külastama,
jah seda sama,
sinu kodust saab ehtne talu ja ..
näed, sa ainult ei too sõnu sa viid ära ka.
ja need paelad viid ka ära, need rinnahoidja paelad mu õlgadelt,
ei ma ei tee teist nägu aga tea et ma tean küll, et su nööp aegu tagasi avatud sai,
et sa seda tähele panid ja et ei ajutaga ega ajutaju mul pole . Ajataju
?puudulikkus. =

... ja hinga minu eest ka seda vabadust, mis metsades laiub.

Tuba on lõpuks nii soojaks saanud,
Ma vaatan lakke ja kella.
Ma olen jälle alla nelja tunni maganud.
Kuidas ma jaksan, ise ka imestan.
Me magame katuse all, kõik on mattidele mahutatud ja mõned ei maga soojusest tekigi all. Mina jäin norsates magama.
Õnneks sain sest aru, kui lõpetasin rääkis D minuga saksa keeles, või ennegi?
Õhtu oligi lõpuks öö ja siis juba hommik.
Õues on jälle nii mõnus valgus ja siin saanud nii hubaseks, et ma ei tahagi lahkuda.
Ma isegi ei maga, ma kuulan praksuvaid puid soojakoldes.

Aga tead, õues pole ka külm, käisin vaatasin kas kõik jääpurikad on alles.
On alles ja enda parimat palet oskas siinne loodus mulle ka näidata.
Julenud võtta grillsaapad saunast ütlesin tere värskuse valgusele.
Ma ei ole veel endiselt päris kindel, miks mul oranzid furgoonautod peas ringi sõidavad, mehed ei tellinud taksosid.

Veidi on jäänud tuld valvata, jõudu nendele tublidele vahetustele.
Ja nondele ka, kes omad maha on maganud.
Silm korraks veel looja ja siis, ma küpsetan koogi.
Küpsetan ja naeratuse viin eestimaa hillile.
Naeratan nüüd ja olen silmad sulenud.

E.

ma ei tea, kas kujutad ette või mitte
Mu ees laiub õhtuhämarusse kadumas lahtilükatud,
ent lumest ülepaisatud kuuskederada mil,
tee on keskelt, oo, nii hurmaa maitseline.

Et siis ma külastan oma meili vahest vahel korra kaks.
telefonitsi absorbness ja muu foundation.
Paipaipaipai.

Kas ma näen kunagi seda, mis sa täna öösel kirjutasid?
Minu silme ees on kartulivagune taevas,
sipelgalikult siblivad masinad,
sajad inimesed, kes ei tea, et ma nende akende poole piilun.
Ma loodan, et sul on kvaliteetaeg D. ja rahvaga
ja sa paned ta unustama mu halva mõju talle.
Ma tõesti palun sind!
Et siis ma mõtlen teie pihta vahest vahel korra kaks.
Olge siis valmis.

.. ning et elasime üle laevliku libedasõidu just nüüd, et tõesti väärtustada elu.
Mul on kitsas ja soojus panevad ja häguseks teeb pildi, mu pea!
Teen, mis oskan ma ootan, et sul kõnevõnkeid tekitada, veel kaks
umbes tuhat km,
mentaalselt keset saksa keelt hoian sind nii nagu möödunud ajal..
Ma ..
Ma.. Tasapisi kui liim ümber õhupalli hoidmas koos kera kui lõngajuppe..
Ma genereerin muusikat lõrvadesse.
Küll näed, lugesin hommikul, päris naljakas oli.
Mõelge, et hoopis käsk on teil keskenduda esseele,
ma võtan mõtted kaasa ja keerutan need oma ajukepiga toiletist alla, vsjuu.
"oled tabatud ühest mu pilkudest"

Bises.

MA SAIN VALMIS! MU ESSEE ON LÕPETATUD!
Rääkisin täna preili Helenaga.
Mis meeleolu sul seal on?
Ma miskit loen välja su ridadest ja nende vahelt, aga palun kinnitust, neidis.
Lähen Gabrielaga spa´sse täna ilmselt.
Kui mul on jõudu ja ma vee alla ei vaju. Vene kirves.
Mul on sulle üks hea laul. World is on fire.
K.

Tead, mis õnn on.
See, kui sul on julgust ja tahtmist panna tähele,
kuidas näeb välja värske lume lõhn,
kuidas aurab sinu kõrval olev inimene ja
mis värvi on kirjavahetus sõbrannaga kaugustest.

5-6 jaanuar 2011

and i feel the need to drink water with sugar

[7.49.15.09.2011]

Ma jõuan järeldusele peale järeldust.
Räägin palju kui jõuan harjuda ja juba kardan ilma jääda.
Satun joovastusse kui tunnen olemasolu.
Usaldus, mu hinge peegeldus.
Pai mulle endale.
Ma jõuan tulemusteni enne tulemusi.
Jooksen etterutates et saavutada millest kardan ilma jääda.
Eksin hetkeseisunditesse end ära tundmata.
Eksitus, ma tunnen kaotust enne saavutust.
Mu peegel on tahmane ja sellele pai teha on ebameeldiv.
Keegi ei taha nii..

[14.09.2011]

Ma tunnen, et ma kardan.
Hirmsalt kardan.
See on see sama tunne.
Ma ei julge teha ühtegi liigutust.
Ma ei julge astuda ühtegi sammu.
Tahan, et kõik oleks õigesti.
Tahan mitte karta, et ma olen otsutanud valesti.
Ma paratamatult mõtlen välja asju,
mõtlen, et see kõik millega riskinud olen.
On oma riski saavutamas.
Kõik kaldub suurema kaotuse poole.
Elus võidud ja elus kaotused.
Kas see on nüüd üks suurem jälle ?


Mitte ükski muusika ei parada mu tuju.
Mitte millegagi ei taha kokku ma puutuda.
Kas ma tahan minna ja selja pöörata ?


Ja nii ma nõrgestan oma immunsussüsteemi.
kirjutan kätele sõnu pahadusest ja paindlikkusest,
väljalõikamistest ja lõppkokkuvõtte armastusest.
Kõige mittevajalikkusest.
Ma joonistan oma kätele käärid.

19.00-20.00 14.09.2011

Ma ei taha magada.

Ma ei maga.

Ma ei taha rääkida.

Ma ei räägi.

Ma ei taha ja ma tahan.

Ma valetan, ma teen haiget.

Ma pole see kelleks mind peate, või siiski?

Kes mind teab, mina ei tea.

Magama ma ei lähe, magama mind ei sunnita.

Mööduvad tunnid, mind valdab raskelt häiritud ükskõiksus.

Ebaõnnestumise küpsus taimeril, oo alla ei anna.

Te ei mõista, ma ei mõista.

Keegi ei vaja miskit.

Ma olen väsinud.

[2.01.10.08.2011]

ma olen väsinud

Aga siin on niivõrd palju tuulegeneraatoreid.
Kuhu need tuuled saadetakse,
kuhu need tuuled lendavad.
Ma tahan teada. Vajan.
Omale tuult tahan taltsutada.
Saksamaalt koju tuua.
Aga generaatorid ei kõnele.
Pilved ei viiple.

Nii palju mõistavad nad teineteist.

Teeb kadedaks,

Ma endki veel nii ei tunne.

Kõnelege mulle tuulte keeli.

Omale tuult tahan taltsutada.

Sinule ka saata.

Ma usun tuule jagunemisse,

usun tuule jõududesse.

Suundadesse ja saladustesse.

Ma saadaks oma tuule sulle.

Sest saladusi mul ei ole ja jõudu

üks neid vajab. Jagamisrõõm on üks
suur rõõm. Ma tahan suga rõõmustada.
Aga tuulegeneraatoreid on niivõrd palju,
on nii palju ja tuuled suunatakse mujale.
Mul vist isegi ei jagu energiat.
Aga ma tahan omale tuult.

Tahan taltsutada.

Tahan maid jagada.

Tahan sinuga rõõmustada.

Tuuledilemma.

[23.0.2011.17.14]

[23.21.12.07.2011]

I say skinny dipping for the win.
I say hello to sun, lets race, i'll win.
My bicycle under my knees, my toes, my ass, my arms my gentle hands.
Birds from the field, the loenly river.
Times seen roads, where does my thoughts, me leads.
Exiting call about tomorrow.
I'll see, my room must be clean.
The picture i see.
The picture i make up.
The hair.
Hair i'm growing, hair i'm cutting.
Bathing.
Bathing in nature,
bathing in unsecure fake nature,
bathing between bubbles.
I read my book.
Read me a book.
Book i am to read.
Where life me leads.
The sun showing me lines and shadows.
The wind blowing me and my mind.
Cicleing round and around.
Behind and forward.
Skyline takes me down and i sit.
I meet a bug, i kill it down.
I don't want to sit any more time.
My needs take me away, i pee.
I visit nature, i take what i can.
I eat apples and throw them as far as i can.
I pass cows.
I dry.
I dry from skinny dipping.
I dry on the road, riding and sitting.
Opportunities which life is full,
i take the most, i let the wind dry my clothes.
I make the wind.
We don't need no newage machines.
We let the nature take the power.
I maditate myself blind.
I sing.
I cry.
I carry on.
I bathe outside, bathe inside.
I take my book to the bath.
I am the book in your arms.
I'm taking the bath you're sitting in.
I'm uncovered, unknown book.
I am skinny dipping in your arms.

(inglise keelsed laustete stiilivead ongi nii mõeldud)

[22.57.22.06.2011]

Mitte selle pärast, et ma igatseks

ja mitte selle pärast et ma seda teen.

Selle pärast, et sel ühel momendil nüüd

ma taban peast lost girlsi ja mõtlen,

et need korrad kui sa oled kaugel

on mul sees valus, on valus.

Mu sees on valus, sest tundub mitte külm

aga jäiselt on pragunev, on nii valus.

Mõtlen, et see tunne pole sõnastatud

aga see tunne on kord tuntud.

Seda tunnet ei ole olnud enne sind,

ja nüüd on see eriti valus,

kas oleks olnud enne ka ?

Mul on halb olla kui sa oled nii kaugel,

mul on halb olla kui su kõne maha magan,

mis on niigi harv.

Mul on valus mõelda, mida küll öelda võisid.

Mida öelda tahtsin, su häält kuulda tahtsin.

Ma lükkan käe juustesse ja peopesa otsaette,

ma keerutan kätt ja tõmban selle üle silmi.

Ei nuta, nutt ei ole minu jaoks.

Ma ruttan, löön ja ajaks revolvriga roos juustes

aega taga.

Aega edasi ei lükka, sa tuled tagasi, minu jaoks.

Aga praegu?



Sa oled seal ja oled küllap rahul.

Sa ei ole siin, see on nii lihtne aga sees..

Kellavärk ei luba mul oodata üht

ja hoiab kätt tagasi tegemast kõne.

See suhe on endiselt saladus aga mul ei ole valus,

et me teel on rist.

Mul ei ole valus, sest su isa sõidab me teest risti üle

ja viib sind kaasa, sest oled ta noorem tütar.

Sa oled pesamuna ja viimane lend.

Aga minule printsess ja linnule lend.

Sa oled seal, oled vaikides ja mina pean vaikima.

See ei ole valus. Aga sina oled seal ja mina olen siin.

See on natukene valus.

See võib olla igatsus, võib olla kiusatus.

Nagu kirss tordil, mis peab jääma sünnipäevalisele.

Aga mina võin olla kurb

ja nüüd ohkan nagu sina.

Kui sa kummardad, kui sa istud, kui sa pikali viskad.



Viskun minagi pikali ja tunde lükkan ajakellal sõrmega edasi.

Ma ei maga hästi ja vaatan pidevalt edasi lükatud tunde.

Ma ei tea mida teha, sest muidu teeks seda sinuga.

Peaksin iseseisev olema aga tugi mu kõrval ja pai ole ikka.

Lood mul turvalisuse tunde ja unne lood unelma. Kui sa oled mu kõrval.

Aga kõrval kui sind ei ole, vähklen ja pean harjuma ümber.

Peale mitut ööd, üle pika-pika aja. Ma olen üksinda voodil, mida isegi ei tee ära.

Ma tõmban vaid külma teki peale ja kättki ei pane kõhule, sest mu kõhul on sinu käe koht.

Muretsen kuidas sina magad, mõtlen tunde enne uinumist ja iga uue uinumise vahel.

Mul ei ole kujutluspilti. Ma ei näe sind ja ma ei tea miskit.

Ei ole lubatud su häält kuulda, ma kuulen vaid enda oma.

Keskendudes oskan aga öelda, kuidas sina neid ridu loed.

Mina loen teistmoodi ja sina loed erimoodi.

Ma kuulen su häält päevas vaid paar minutit ja see on piin.



Natukene on valus kui ma leian end pikali kuulamas muusikat.

Ainult tühjal laman, silmad kinni, silmad lahti.

Muusika räägib kadunud tüdrukutest.

Ma ei ole väga kurb, lihtsalt meel on morn.

Ja nii on enne ka olnud, aga nüüd vist on kauem.

Sest, et sina oled ära kauem ja mul ei lubata suga olla.

Nii ma siis võtan kätte ja lähen kinno.

Lähen ja tulen, ma vaikin, ma olen avalisilmi. Aga kõik mu ümber on tumm.

Film ja muusika raadiost kaovad mõtete taha ära.

Autoga sõites on mõtted valjud ja neile mõelda on valus.

Pean nentima, et ma juba igatsen.

Ja ma igatsen palju, sest muidu ei oleks ma morn ja muidu ei oleks valus.

[19.56.29.05.11]
Sia - Breathe me. (again) / Gimme more etc

Mõtted, mõtted, mõtted.
Kõned, tühjad kõned.
Kõned, mida ma ootan ja jäängi ootama.
Kõned, mis tahavad nutma ajada,
Kõned, mis pisaraid kutsuvad kui vihmavari vihma.
Kõned, mis viivad mõtted tuleriidale, mis varjatud äkkviha toodavad.
Need vähesemad kõned, mis mind kõnelevat toru eemale viima viivad.
Kõned, millest ma loobuda ei taha, mis venivad märkamatult.
Kõned, millest keegi teadma ei pea.
Kõned inimestega, keda keegi ei tea.
Mõtted, mõtted, mõtted.
Kõned, mis loovad mõtteid, mis talletatud ei saa.
Mõtteid, mis mind edasi peaksid viima.
Kõned mõttekaaslastega,
Kõned inimestele, keda kunagi ei näe.
Kõned vaimusõpradele.
Kõned, mis inspireerivad.
Kõned, mis saavad teeseldud, et vältida kontakte.
Kõned, mis saavad teeseldud, et vältida ebamugavust.
Kõned, mida mängin ajastatud helinaga.
Kõned, mis on mu päästerõngad.
Ja kõned, mis rikuvad kõike.

Nüüd ma kõnnin mööda rada.
Mind saadab inimene ja paar veel.
Ma ei taha enam naasta, käia tagasi, teedpidi seda sama.
On poisid, on plikad, on afäärid ja petuskeemid.
On väljamõtlemised, on häirivad faktorid.
On fantaasiamaailm, mis nii olematu võiks olla.
On suletud suu ja pisikesed pildid, mis suletud laugude taga jooksevad.
On tühjad read blogis.

On viitamatus,
seletamatus,
paratamatus,
kaitsmatus,
tegutsematus,
püüdmatus,
kärsitus,
rahulolematus.

Peidetud, varjatud, kõnetamatud pisarad..
Nutud, millest räägitakse ja need millest mitte.
On seltskond, on eelistus ja teine eelistus.
Arusaamatused.
Head ja halvad ajad.
Mullikesed. Ja mullid. Mullid.
Mainimatus.
Olukordade raskus ja kergus, teineteise nägematus.
Nägemise tahtmatus.
Suuremad väljategematused, enese pimestamised.
Teadmine aga selle eiramine.
Antud olukorra parandamatus. Seda meelega.
Parapsühholoogiline palagan.
Uinumatus, suurte kätega õhulosside meisterdamine ja viivu veiditamine.
Mahajätmine, algustamine, suitsuhõngu loomine.
Ploomide vahetus kirsside vastu ja tavaline saab ühel momendil mentooliks.
Ja Low Density Lipoprotein rakuseintes kasvab ülemäära suureks, kehast endast saab keha kolesterool.
Vaimne tere-vist ja südame, - veresoonkonna tervist. Või C&U ????

"Fakk you!" sõbrad, kes te arvate, end sõbrad olevat.
"Fakk you!" Enelin, kes sa endast hästi arvata võid.
"Fakk you!" Maailm, mis vahest nii perse kukkunud on.
"Fakk you!" Kool, mis on nii valele süsteemile üles ehitatud.
"Fakk you!" Unistused, mis te veel kuhugi jõudnud ei ole.
"Fakk you!" Debiilsed neandertaalid, kes endast hästi arvavad.
"Fakk you!" Targad, kes end haletsevad ja kes ülehindavad.
"Fakk you!" sina, kes sa arvad, et eksimine on inimlik ja seda mõtet eirad.
"Fakk you!" mõistus.
"Fakk you!" inimesed, kes te mind kütkestate aga hulluks viite.
"FAKK YOU!" ebaõnnestunud katsed ja jõkkeveerenud õnnetused.
"FAKK YOU!" see sitale saadetud maailm.

Ära võta mind nüüd valesti,
sest muud moodi sa ei pruugikski.
Lase lihtsalt lahti, see on minu lugu.
Ära loe mind valesti,
sest muud moodi sa ei tahagi.
Loo lihtsalt pilt, kus loetud read unustad.
Sest, et see on minu lugu.
Ja kui mina olen sinu lugu, siis see lugu on ikka minu lugu.
Ära otsi vabandusi, et võtta isiklikult, see on minu võitlus.
Võitlus ise-enda ja maailma vahel.
Võitlus, mille võidu toob mulle elu võti, mille ma õige pea leian, leides ise-end.
Aga sa ole olemas lihtsalt, kõige lihtsamas võtmes.
Ole Aus.
Mõistmatuse püüan teha selgeks.
... jälle otsus, jälle tühjus.

[11.38.25.05.2011]

Ma nutan.
Vaimselt, nutan füüsiliselt.
Lahinal ja sosinal.
Kas mind kuulda saadaks või et elusaladus mind ei reedaks.
Ma ei tea, on raske, on keeruline.
On elu vaimu piinatund.
Ma püüan mõelda, püüan üle olla.
Raskus mu kohal tahab lämmatada,
aga ma võtan eeskuju ja enam ei nuta ka Helena sõnade peale.
Lohutuse peale, mis räägib kuidas kõik saavad hakkama.
Hakkama saada. Jah, aga teised just nimelt teised.
Mitte ühtegi Enelini.
Kohati mõtlen, et milleks mulle praegu see.
Kas see meeldib mulle, see on jälle üks kogemus.
Kogemus annab elule mõtte. Annab tee edasi.
Aga milleks mulle see, kui ma ei tea seda teed edasi.
Kuhu ma järgmiseks astun.
Ämbrisse või jalavanni.
Kust ma tean, milline otsus on õige.
Ei ole ainult muret võimega langetada otsus.
See on proosa mis ma kirjutan aga milleks.
Kas on võimalik tahta, et tahta. Mitte tahta..
Milleks.
Mul ei ole raske, nanomeeter põleb lõhki aga mina jalutan rohelistele niitudele.
Natukene ainult veel, natukene veel.
Natukene teed ja rahu ütleb, mis ma teen.

Mu käsi on valus, on valus meelega.

[20.13]

[09.05.2011.23.25]

naeratus,
naeratus,
naeratus,
ma tahan istuda suga kontsertsaalis kus on keset lava üks klaver,
lugu kulgeda võiks niisamuti kui pingiread ühest seinast teise,
looklevalt, vanad retromaitselised rohelised pingid, mida katab vana kalev,
seljas kangased siidkerged õhtukleidid ja saal on rand,
ühest muulast teiseni viib merepealne jalgrada,
mida mööda astuda võib igaühe achilleuse kand
ja päike ikka veel silitab naeratusele vastuseks su sääremarju,
täidab põselohud soojusega ja paneb silmad kihama.
Lugu mööda jalgrada kulgeb liivateradelt kaugemale ja lähedamale,
sammud seatud igaühele on ette juba enne eha saabumist,
sest ehast koiduni ei ole vaid üürike aeg, on aeg veidikene pikem.
Tuleb õhtukülm,
selga sametsäärtega poollahtised kingad ja valged heegelkleidid,
vana uppunud palgi peal on taldikutel marjakoogilõigud,
ootavad söömist, maistmist ja palukeste jagamist.
Liiva peal siblivad sipelgad.
Aeg liigub, seda näitab kaduv valgus ja saabuv pimedus,
saabuv päike seljatagant ja kaduvad õhkõrnad pilvepiirid.
Videvikust saab taas valgusküllus ja külg külje kõrval kord saabub hommik.
Rannalt uhutuks saab sõnum armastusest kuid olevik jääb.
Armastus samamoodi, ent õhku,
suul naeratus.

[09.05.2011.22.22]

Mulle meeldivad ühehilbu olekud,
meeldib joosta ja tegelikult nina nokkida.
Meeldib chillida üks näpp ninas
ja olla muidu kohal poole protsendiga.
Olla lihtsalt poole kohaga.
Väga suurt intressimäära ma ei vaja
oled sees paar musi, no talletan nende kaja
ja lasen linti kui vaja.
Ma olen ühehilbu neiu ja muidu on
tegelikult neid preilisid niisama ka vaadata hea.

Aga oh ei, ma pühendun sulle,
pühendun kogu ühendatud jõuna sulle ja lootuses leian
mõttevada vaikselt ootamas, mil on kord et liiguks edasi rööpühenduses
adenosiinmullikeste jada.
ootuses seisan ja vaatan, et kord oligi üsna mitu paar kuud tagasi
jah ma värisen jah ma värisen
huuled värelevad ma tahan ja venelaslikkuses slaaviverd särisen,
su käte vahel mitu paar kuud tagasi kui vahel see oli,

[19.04.2011.kirjandus]

Kui poleks muutust mida nüüd otsin juba iga päev ei oleks ka uute tunnete lohutust.
Lehtpuude rasket kohinat ja viigipuumarjade kiunuvat krõbinat hammaste all.
Vanadele tunnetele lohutust.

Kui poleks muutust mida nüüd otsin juba iga päev ei oleks ka uute tunnete lohutust.
Lehtpuude rasket kohinat ja viigipuumarjade kiunuvat krõbinat hammaste all,
seda muutust, uut tunnet mida polnud tundnud enne viigipuumarja maitsemist,
kui poleks olnud seda muutust..
Vanadele tunnetele lohutust.

Mõistmist ei olegi vaja, segased tunded.


Ja peakski olema ükskõik,
aga ma ei ole ju selline.
Mul ei saa olla ükskõik,
kui mul tuju just selline.

Tegelikult ei ole ju lood nii halvad,

Ma mõtisklen millestki muust hoides telefoni kõrva ääres,
ei ütle, et ma ei kuule aga..

Taha seista panga äärel,
tahan tunda veidi, et ma olen veel vaba.
Ma ei taha mattuda, läppuda tänapäeva,
ma tahan tagasi vanu aegu või siia maailma paremini sobituda.

Tahan, et inimesed, kes elanud on ja harjunud..
laske, lubage mul harjuda.

Maailm ei ole nii kole kuis näib,
on lihtsalt ajad ilusamad ja teised mitte nii väga..

[19.24.17.04.2011]

You're my wonderwall..
Ma istun ja avastan,
kogu aeg avastan.
Mis kell juba on.
Kuidas ma ütlesin alles hiljuti.
Miks ma su kaisus ei maga.
Ma mõtlen, kuidas ütlen.
Ent kas ütlemata siis peabki jääma?
You're my wonderwall.

Käin mööda radu,
lasen rattail enda all veereda,
püüan päikest otse teelt,
mitte miski ei takista,
ma möödun võõrastest ja
uskumatul kombel hulljulgelt näitan keelt.
Kõik teed ei olegi kordumatud,
leian isegi tihti end tammumas neid samu.
On see hea, on see halb.
Jah on.

Juba ots päevast ja lõpunigi,
saadab pisikiirte paitus mind mu teel,
ma pimestan silmi vaadates päikese ees seisvale kujule,
ent ma ei saa ju vaatamatta jätta.
Ja nii ma kõnningi.

Mööda kahvi terade teri
ja end haavamata ma vaatan sulle silmini teeradadel teritades teravikke kuupide ruudustikel.

- Hallo Jah, Olen sees, Mis ma teen?
- Hallo Hey, Ole mees, keeda teed.

Teeradadel kus saadavad mind ..
kollased koerad, kollased tomatid.
Ära jää üksinda.

Kipsplaatide ja haamriga.

[22.07.07.04.2011]

Ma tahan minna pimekohtingule ööga,
ma tahan kõndida su selgroogu mööda.
Päikest tahan maalida su naba ümber
ja kübar peas olla rollis su armastuse jünger.
Suuri samme julgelt ette võtta
kaugele seljata, minevikku jätta.
Võtta mälestused, vaid väärt teised talletada.
Tahan äkki koos sinuga elulaval kummardada.
Jagada tundeid, mõtteid, emotsioone.
Saata mööda kui võimalik palju kulminatsioone.
Rokkontserdil suga pluusid seljast visata.
Ka külmemal ilmal.
Osata kiljata ja leida ööliblikat su ninalt.

Kui sa parasjagu rohelisel murul tukkuma jäid.
Pärast väsitavat tuuri mööda ilma, mööda kodumaad puu najalt aseme leidsid.
Kui me olime pimekohtingul ööga.

Korjata iluilli su silmilt.
ja leida veel enesepeegeldust sinu sinult, kehakeelelt.
Kõhuvalud kokku korjata ja pitskardinate taha kevade lõppläppunud õhku saata. Teha ka kõike seda, mida tohiks aga me ikka teeme loata.

Salaja armastust jagada.

[ veebruar 2011 ]

õpetaja on klassi ees tumm,

küsimuse peale, kas enam suhelda pole soov, ütleb, et ei taha.

Ta suu on kramplikult suletud.

Seisab tummana ja otsib klassis istuvatelt silmadelt midagi.

Uurib ja puurib.

Kas oma protestantliku käitumisega, meid vaikima sunnib.

Ta kuulebki meid vaid vaevu.

Kõik saab tahvlile kirja ja pea kurt-tumma õpetajale vastab samane klass.

Keegi ei kuule, sest kuulda midagi ei ole.

Vaikus, mõned lehitsevad ja see kole kriidi kriipiv kõiki kõnetav toon.

Meid suleti võrku.

Me oleme enda eest kitsikuses.

Õpetaja ootab austust. Autoriteetsena,

klõbistab klassi ees klaviatuuri.

Kujutlegem, mis pilt on tal ekraanil,

et kellega ta suhtleb, kui suhtleb.

Miks ta end välja lõikas,

meist ?

Kas unetud ööd viivad maailma ignoreerimiseni?

Mida üldse siit maailmast oodata?

See ootamatu vaikus on hea.

Las olla.

Vaikus.

[ 16.26.16.03.2011 ]

Kas ma ootan kedagi ?

Tout monde.

juba aega pikemat enne,

ma istun üksinda

mu ees pink on tühi.

tunne on hea, mulle

meeldib vaikus.

Ma tahan suga vaikima minna.

Kas jälle vaheajal.

Tule hoiame teineteist.

Tule naeratame ajale, mida

näha on kerge aga meie ei näe,

selle üle siiski rõõmustades.

Talv, lumi juba otsakorral.

Me jõudsime kevadesse.

Meie esimesse.

Ma rõõmustan.

Rõõmusta minuga.

[ 15.03.2011 ]

Aga võib ju olla, et ma halvasti end tunnen.

Võib olla ju, et mul on sees üks trots ja mässumeelsus.

Päike paistab mulle peale.

Mõtlen ikka pidevalt Katriinile.

Kuidas täna jääb? Kas näeme ?

Sõnad, suunatud mulle on kõlatud.

Ma olen istunud kaugemale ja ma olen rahul, ei, mitte rahul.

Kohustatud naeratust manama.

Aita mul jalad alla võtta. Aita joosta

AITA

Luikki jääb tiivutuks, sabatuks, kaelatuks.

Silmituks, Hoolitsematuks.

Ma tahan kalli.

Pole ammu enam tundnud tunnet,

et peale kooli rahumeeli ajast olenematta ma koju võin jalutada.

Pole tundnud, Oh igatsen.

Oi kuis igatsen.

Ma ütlen minu tüdruk ja tean, mida seejuures mõtlen.
Ent paljud ei tea.
Ma ütlen, et ole siin ja tean, mida seejuures mõtlen.
Ent paljud ei tea.

Ma ütlen äkki liiga palju ja tean, mida seejuures mõtlen.
Ent paljud ei tea.
Ei tea mitte midagi.
Britta ?

Ma ütlen aga mõtlen, et tegelikult hetkel ma olengi mina ja tean, mida seejuures mõtlen.
Ent keegi teine, kas tõesti ei tea ?





ma näen kui olulised on inimesed,
kui oluline on kõik,
kui vähe aga mõistetakse kui oluline kõik siiski on,
kelle poolt ????

miks ei saa, miks nii ei saa ?

segaduseuss.

[ 18.59.19.03.2011 ]

Ma tahtsin öelda, et.. armasta mind.
Armasta mind, lihtsalt armasta mind.
Mind.

Tsau sõbranna!,

Kirjutan sulle täitsa kodust. Tunne on ikka nii nagu viimasel ajal - jõuan siia, rampväsinud, magada tahaks. Kombekohaselt olen jõudnud enne kojujõudmist magada, sekundid, tunnid enne ukseläve ületamist. Viimast seisu autosõidu ajal ma tuvastada ei suuda, oska, ei julge. Magasin - ei maganud, tont seda teab, teadvusel ma suurel määral ei olnud.
Kell ei olegi veel 9 aga tunne on enamatki veel. Pilk ekraanil kõnnib Aet must mööda, mis mu pilgust otsib ei oskagi kosta.
Ma ei tulnud siia kirjutama niisama. Tahtsin öelda ka midagi. Ma siis ütlen.
Käisingi vanaema juures. Otse lahkunud Siili tänavalt, üllatuseks või ei hoopis korterist number 6, tegin sammud kiiremas tempos Avamaale. meenus, Edna ja Reneida koos pisikeste Enno ja Oliveriga olid seal. Astunud üllatuseks vanaemalegi teadmata uksest sisse oli ahhetus, et ma nii hilja jõudsin. Juttu oli ju tegelikult olnud, armsad rootslased on 12-st vast juba seal. Või mitte nii vara. Igas tahtes olid neil sammud seatud juba astuma. Enno on muideks pisike tumedanahaline poiss, sõrmega vastu nina ja pruunis rosi-n-öbi-silmad kiskusid suureks ja otsisid ilmast vastuseid. Oliver on nagu väikene teletups, häält tuleb just kui televusserist ja tegemist on seinast-seina, selle mõiste kõige laiemas arusaamas. Armsad väikesed. Mul tuli sisse kohe suguluse ja põlvkondade väärtustamise tunne. Kallistused inimestelt, keda ma nägin viimati kui ma omal enese kaela- rinda naerda kihistasin. Kui Helenaga päriselt veel roosa-kampsuni-ealine-preili-mina-nina olin. Need kallistused andsid isegi selle lühikese nägemise juures midagi mida on veidi raske kirjeldada. Ma polnud nendega üldse mitte kaua koos, ei näinud neid sugugi kaua, kuid tundsin, et tunne ja teadmine, et nad olemas on kusagil väljamaal ja teavad ka minu olemasolust, et nad ka mõtlevad minus ja reaalselt tunnevad ära, teavad, teavad .. reaalselt. See ongi see tunne, et keegi kusagil mõtleb minu peale ka ?
Neid näha oli imeline tunne, ka siis kui see nii välja paista ei pruukinud. Ma lihtsalt ei julge siiski veel võõrustades näidata kui palju miski mulle tähendab. Ma ei tea neid, nad on veidi kadunud kuid samas üldse mitte ! Üks Londonis, teine Rootsimaal.
Mamma, minu aegu näinud Benita Soomre oli kohal. Et mitte öelda seniilne, me rääkisime jutte, mis kõlasid täpselt sellistena nagu ta isegi jutustaks neid esimest korda. Kust tulevad sõnad - tont seda teab. Palju 90-st eluaastast ei olegi puudu ja seda on tunda. Kõbi toimetamas ringi mööda maja püüdes teha ja aidata, mis saab ise endale teist teadvustamata tuleb korduvalt samade mõtetega lagedale. " No ma aitan ka nõusid kuivatada, mis ma istun. " ja mõne aja pärast sama lause uuesti, kui mitte kolmandatki korda. Kohati ajas muigele, kohati oli tore. Nagu väikene laps tundsin isegi kohustust ta järele vaadata, mis mõtetega kuhugi tuppa ta ronib ma ju ei näinud..
Ta otsis tükk aega mööda alumist korrust käies samu radu pidi vannitoa ust ja ei leidnud seda. Pakkus talle endalegi nalja. Ta ütles enda kohta vanamutt. Ma küsisin ta käest asju, mida ma poleks vist kunagi küsinud, kui ma poleks temaga täna seal kokku puutunud. Ma ütlesin talle asju, mida ma poleks vist kunagi muul ajal öelda julgenud. Aga temale tüüpiline lause, mida ikka iga kord vast kuulen on, et " Ega teie vist ei oskagi enam meie juurde ju tulla, eks. " See kord ma vastasin, et tõesti, ei oska, olgugi, et see koht - vanavanemate kodu on mul silme ees ka siis kui ma sellest just parasjagu mööda ei sõida. [ mõningaisse kohta sõitmiseks, on selles maakohast võimatu mitte mööda sõita ].
Ma küsisin ta käest tema teenijapõlve kohta, et oli ta siis Saksa peres teenija või kuidas.. tahtsin küsida, kas tema ka nõusid pesi nii nagu mina täna, kilode viisi mitte päris portselanserviisi aga pea-aegu. Aga näed, teenija tema ei olnudki - küll aga rääkis ta mulle, et saksa pere kord tema kirikkonnast lahkunud oli, siis kui kõik sakslased Eestist tee mujale leidsid. Saksa perenaine olla öelnud, et nemad lahkuvad aga klavereid nemad kaasa võtta ei saa. Kauge tarida, et vanavanaema, see võtku ja viigu ära sealt, nemad olla lubanud. Benita seepeale kasutades aga korduvalt sõna pianiino ütles mulle, et ta ei olla kodus maininud poole sõnagagi, et talle selline pakkumine tehti. Kuhu, kuidas tema seda veel tarinud oleks olles ise minuealine siis. Noor neiu.
Küsisin vanavanaisa kohta ka. Et kas oli ka hea mees ? Olnud oli ta äge, seda mäletan mina ka natukene ehk. Kui miskit meelt mööda ei olnud, siis ägestus tugevalt. Oli korduvalt öelnud, et läheb minema. Pidevalt valmis ukse peal hüvasti jätma. Kerge- kerge ärrituma. Oma emasse - minu vanavanavanaemasse. Olla VÄGA äge proua. Aga mamma palus iga kord, nuttes palus, et papa ära ei läheks. Et kuhu ta jätab siis mamma ja lapsed. Jutu sees tuli välja ka see, et Benita on siiani tegelikult Tipa. Benita = Tipa. Tipakene.
Siis kui papa lahkus, olnud tükk aega voodihaige ütles ta ikka: " Tipakene, anna andeks, et ma paha olen olnud. " Tipta ütles mulle veel sõnu, mis ta öelnud olla, kuid ette need praegu ei tule. Viimased laused olid ilusad. Papat oli kurb ära saata, aga ta läks rahus. Tõsimeeli rahulikult.
Kui vanaema oma seebi kõrvalt ka kord kööki astus tuli mammale jutuks enesele lugu, kuidas minu vanaema Ly oli 5-6 kuune ja vaat, et surmahaigusesse minema pidi. Kuidas ta üleni siniseks tõmbus, kuidas krambid ta küüned siniseks võõpasid, kuidas Tipa südatalvel õue nutma jooksis, sest midagi teha ei osanud. Kuidas arsti võtta kusagilt ei olnud ja ta õues abi palus, et temal ainult seda last ei võetaks. Tipa ema ikka lohutas, et ärgu palugu, neid lapsi tuleb veel. Aga Tipa tahtis just seda tütart. ( üks tütar tal juba oli, peale minu vanaema sündisid veel kaks poega ). Papa kutsunud mamma tuppa ja palunud tal rahuneda, taha kitsasse tuppa pikali heita, et tema paneb nüüd lapse talle veel sülle, ta olgu rahulikult. Ja näed vanaema hakkas rinda otsima, sai terveks.
Arvutasime, et Mamma oli 23 kui minu vanaema sündis. - Mu vanaema arvutas selle kahe sekundiga välja. Justkui ta oleks teadnud vastust enne, aga ütles lihtsalt arve, 45 ja midagi veel. Super peast arvutaja. See tuleb sellest, et ta leti taga aastaid kassas töötas. Pääsküla kaupluses. Nüüd Köök ja Koogis, kuid kondiitrina. Uhke värk.
Me istusime köögi laua taga ja Mamma avastas kartulikrõpse - kas tõesti on võimalik neid veel avastada ? Muhelema pani küll. Tegin telefoniga temast pilti, ilma et ta tähele pannud oleks ja näitasin siis temale ka. See on tänapäeva tehnoloogia millest tema aru ei saa.
Juba kombekohaselt sai jälle temale kirjutatud minu ja helena telefoninumbrid, küll tema helistama hakkab.
Unustasin mainida, et mamma elab praegu koos oma ühe pojaga, kelle elu veidi õnnetult elatud on. Aga tore on mõelda, et Poiss, kelleks teda kutsutakse, kogub tasse- kruuse. Kõik maja, köögi kapid, ta enese tupa, kuurialune ja hoov on Poisi tasse täis. Tuleks müüma hakata ! [ süttiv pirn, või teeks näituse ? ]
Küsisin, kas Mamma valimas ka käis - Ei, aga poiss küll. Ei tekkinud võimalust küsida, keda ta valinud oleks.
Mulle meeldib see viis, see stiil. Puhas vana eesti keel, vanainimesele omane, milles ta räägib. Nii puhas, veel kord.
Saatnud aga lõpuks kõik mansa koju ja jäänud vanaema juurde vanaemaga kahekesi nagu Laagri kodule omane, ma kukkusin diivani peale ära. Korraks ärkasin siis kui vanaema ise ütles, tõdes, umbes täpselt, et " Oi, sa oled magama jäänud. " Pani mulle teki peale ja mul oli jälle ümber haud vaikus.
Rääkisin talle kuidas mulle seal meeldib, kui uskumatult hea ja rahulik seal on. Et kui ilmad soojemaks lähevad, et äkki ma lähengi sinna. " Mis mõttes? ", tema aru ei saanud. Lõpuks ikka.
Järgmine moment kuulsin telekat krabisemas ja tegemas häält, kui telefon liiga lähedal liiga aktiivne on. Helena helistas. Margo kõne olin juba maha maganud.
Aeg koju minna.
Siin ma olen, et kirjutada sulle oma kümnest emotsioonist tänases päevas, nüüd.
1. ma olen väsinud, ilmselgelt hirmväsinud - uni on pidevalt poolik olnud. unesegane
2. kuuluvustunne - mu inimesed, mu ümbruskond, sina
3. kohanemisvõime- beebid, mina igavikku, vanad inimesed, ma sulandusin igale poole justkui (?)
4. lähedus- ööö, ja vähesed tunnid eemal, et isegi karl küsis, kas veel olen, aga täna, ümbert kinni.. tead see tunne, kogu aeg käte vahel, füüsilises kontaktis
5. rahu - see pilt, aura - mitte midagi õhus, vanaema juures, super. ma arvan, et Katriin, sina innustasid mind täna sinna minema - lähed, ei lähe ?
6. otsustusvõime, tegin täna asju lihtsa meelega, mõttes oli palju, andsin ära ja lahti mitmest asjast, mille koha pealt oleks võinud jonnidagi
7. arusaam, dilemma ees. aeg sinuga, aeg.. mida teised veedavad. siin on praegu see asi mängus, et ma lihtsalt olen kade, see on ka üks tunne täna raudselt. aga kade, sest teised on koos ja jagavad rõõmu, ma olen sinuga koos ja jagan enam rõõmu, . jagaksin rohkem kui jagada saaks, jagamisrõõm on suur rõõm.
8. kadedus - see tüüp telefonist on selle tüübi nägu, see tüüp oli minu tüüp, nagu kõik tüübid aga ainult nägu, mitte reaalsus, lihtsalt pilt, lihtsalt see mis on.. see oli nagu buliimikule sai rosinaga aga rosinad võeti just ära.
9. füüsiline külm, jahedus- unest õue on harjumuseks saanud aga siin toas on külm, eriti kui sokid märjad on.
10. VATTT VATT VATTT, mu ümber on vatt ja ma olen hästi hoitud.

22.25

OLEN MUSIMAIAS!

sure raisk,
mine muffi,
ma uputan tundeid kuulates muusikat,
ma uputan tunde lükates salvrätikuteisse tundeid.
Kas kardan.

on's sel mõtet.

Ma ei mõistnud inimesi, kes rääkisid armastusest hullumisest. Ma ei mõistnud neid, kõige lihtsamas mõttes.
Aga, mis takistaks mind nüüd enam hullumisest ?

[ 21.59.26.02.2011 ]

[ 12.00.25.02.2011 ]

See on )nagu( vaikus,
me oleme vaikuse sõdurid.
Me oleme julged ja kartus on paadunud meile võõrasteisse.
Pidime ju olema julged, et jõuda siia.
Kas siis nüüd enam lubatakse lärmata, lüüa käega, trummeldada,
hirmust vappuda, väriseda haavalehena mikrofoni luues maavärina efekti.
Kas sa kardad, kardad helisid, meelodia tumme toone,
oled mu vaikus ja vaikuseks jääd.
Luba kutsuda vaikusejüngriks,
kuis nii eeskätt juhatad liidernäona vägesid.
Minu kartuseväetid niidikogud, organimsi moodustavad lupja lõhkuvad parasiitsed väikesed kartuseväetid.
Ritta nagu vabariigi aastapäevaks kogunenud sõdurid vabaduse väljakul, edasi, kaks paremale ja välja juhatatud rongkäik.
Saame hästi hakkama.
Vaikuses, kaduma, saadad asumisele väikesed sõdursalgad, kes tegelikult nii nõrgad,
koos üheskoos vaid elamiseks, püsima jäämiseks.
Mu seest juhatad välja kõik need jõuliselt tumedaks värvitud näod, kes nii kahvatud maalinguteta.
Pole enam põhjust otsida rütme, mille saatel saata tundeid.
Pole vähimatki eeldust haarata kaasa piraatlusega lauluviise, mis vastuseid annaksid, mis kaitset pakuksid.
Pole põhjust.
On vaikus.
Oled mu vaikuse jünger, mu uus maailmavaade, mu kurdistav heli, metal, mille järgi ainult üksikud elada oskavad.

Minu lummus.

[21.37.20.02.2011]
Mis ma ütlen,
kuidas su jutt kõlab.
Kuidas kuulen su häält telefonis,
kuidas mõistan läbi veebi.
Kui tavaliselt ümber ehitatu kokku variseb,
ennast käest laskma on halvustav, nõrkust näitav väide.
Siis otse vastupidi ma end käest lasin,
mu sees on raudloss, raudne ehitis.
Ma ei tunne ei sooja ega külma,
kuid mul on kõle olla.
Nii raske, et selle kaalu all ma varisen kokku.
Ma olen end käest lasknud.
On olla vastikult raske.

[ 12.15.19.02.2011 ]

Aga mul on külm,
mul on koledalt külm,
ootamas sind ma ei haaragi tekki,
ma ei taha seda soojust,
ma ootan, ootan sind.

Sest, kui mina pean pausi, maailm peakski pausi pidama.
Aga mailm ei peatu, oo, ei peatu ja ära seda oota ka.
No näed siis, vot seline on maailm. Aeg - ajalt pöörleb,
tihtipeale keerleb, oo keerleb. No näed siis, maailm harva kaob.
Lunastusetud, saanuks mõtted, saaksid kõik tuuleviilud,
kirde - kirehood, saaks kõik oo nägemist, me näeme veel.
No näed siis, kui hea võib olla kadu. Unelema kutsun tagasi,
tule tagasi, lähme tekkide alla, kaome sulekihtidesse.
Tule, oo armas, mul unes silitamatuks, poolikuks jäi põse hellus.
Tule mu juurde, tule veidikene varem. Suled soojendamist, mina sõrmede liuet,
sinu sõrmede uinus - uimet toovat, vajame.
Minu ümber sõltuvuse mull, mitte enam ainult mina.
Karjuvad su järele mu enam täitumatum põranda tuba, su enese riided, su enese süda,
ja minu oma, mida mina ootan sinuga.
Sinu hamba - harigi.
Kõla lase tuppa voolata enda järel, lase tulla sisse.
Kohmitsus, su külmade huulte rabenematus, ootamatus su mõttemaailma rahus -lainetuselt tormiks alt tuska, minek, oo ootamatuses.
Kitarrikeeled unistustes me ühistes unenägudes libisevad tegelikkuses asuma mööda puusi, mööda kulumatuid teid kehadel.
Lähme veereme.
Mis ma öelda püüan - ära küsi.
Kuuleme, mida loodus hüüab, mida jumal meile loonud on, miks on nõnda paika pandud seadused.
Õpime vanaisade tarkusi, õpime selgeks kiireimad sokikudumisviisid ja vardaklõbina saatel saadama teel üksteist.
Milles ma räägin - püüdke, palun, minule aru pähe panna.
Pole ainuke siin maailmas, maailm on suur.
Maailma eest peitu ei saa, maailm ei ole lihtne kaduma.
Kui aga hommik on käes, kus tunded ütlevad, ütleme me ei hommikule.
Laseme lahti vee, laseme lähemale teineteist, sulenud silmad.
Lihtsalt asume teele, sammume ühes maailmaga, sest oo armas maailm, see ei peatu.

Mein Herz erfriert, verdammt, Du fehlst mir.
Aber..
Ich wart' auf Dich!
Ma vanduda ei tahtnud, need sõnadki on laenatud.
Pole minu sõnad, aga miks ma need kirjutasin.
Oled kaugel, kui on külm, ja vastupidi.
Ma vannun.
Nüüd vahetan kaalu ja leian kaaluvabaduse.
Teen kombeliselt lihtsaks, teen ilusaks.

Jutt kellest, sa ei tea.
Aimad, loodad,
üks soov, mis me ütleme.
Naudi päeva.

kaks lugu, mis me räägime.
tüdrukud kõnnivad.

kolm sõna, mis me sõname.
******** ** **** ** ****.

Aga sa tead seda, ma ei ütle seda.
Sa ei kuule seda,
lummavalt kildudeks tambitud.
Imeliselt pilvede vahele vorbitud.
Seelikupalistus,
kuldne kallistus.

Üks päev, sõbrapäev.
Ma mõtlen endiselt, et mis see on mis ma teen.
Mis on nii lihtne, kuid võtta annab igati.
Mõtlen, et kas ma võin teha väikest kingitust,
kas ma võin kinkida midagi, mis võimeline tegema on igat päeva eriliseks.
Kas tänane päev väärib eriliseks tegemist ?
Miks on tänane erinev teistest?
Kas selle pärast, et paika ongi pandud üks päev kus keegi ei unustaks,
kes kord juba unustanud on,
oma inimesi meenutada ?

Kas ma võin sulle kirjutada sõbrapäevaks kirja.
Kas ma tahan sulle kirjutada sõbrapäevaks kirja.

Mis on siis lõpuks see õige asi milleni ma äki veel jõudnud ei ole.
Mõtlen, et ei ütle, et see päev on kallimale, mu valentiinale, valenitinile pühendatud.
See päev mu inimestele mu k..

chalice:

.. minu vanematele
ja inimestele kes on ühendatud
see on pühendatud kes
tunnevad
et see on neile pühendatud
otse kontrollkeskusest
kasutamata ütleja hääle
privileege
pühendatud kõigega mis mu's on
niipalju kui palju tähendab
kõige kõrval
üks inimene
räägin sest nii hakkab kergem
..
tänan võimaluse eest näidata
mis meelel
südamel kirjas
toorelt ausalt kui vaja kirjutan
verega alla
see jääb rahvale
mitte ei lähe mehega hauda
teenin oma inimesi
ja ei tee erandit
ütlen veelkord minu inimesed
ja ma ei unustanud mitte kedagi
mitte kedagi
..
jubam88dasunustatud
nad on kõigest syngest yle
argipäeva mured rõhuvalt
ümber
nende omavahelisi suhteid
tegelt ei mõjuta yldse
või ma eksin siin? on minu ja
teiste elud segi läinud?
kui päriselt ongi teisiti
parem et siis kõik oleks mängult
kuigi on igal ühel enda asjad
ajada
on nad k6ik selles osa
moodustades rahva
nad on minu inimesed
ja mina olen nende oma
lähen vooluga kaasa
..
kui süda on suur
siis on vahemaad väiksed
head sõbrad
võibolla mujal ongi parem
seikle aga ära jää võõrax
koos koos koos
koos vallandame tolguseid
koos palkame spetsialistid
kuid keegi ei tee meie eest
otsuseid
kui puruks kisti verstapostid
ei lõika keegi läbi meie juuri
tean kes ma olen
kui mäletan kes ma olin
elan mitte aint ei võta ruumi!
isegi kui tuul rannaliivalt
uhtus jäljed
inimene ükskõik kui suur kui
väke
jäjelt kukkund jäjel
on inimene üks kuhu lähed
ja sa võid ju liigitada neid
nagu muusikat tema nahavärvi
vaimu tema religiooni
rikkust tema hariduse
misiganes mille järgi
sa võid unustada maa
jättes selle nime ainult
uppund laevale
sa võid õelda et maa
mis elab ja hingab tegelt
kuulub pangale
a kui kuskil raamatus on see
rida
või keegi ytleb laulab
ja ei hoia ainult endale
et mõtleb nii nagu ka sina
seda teeks
iga päev näen mis koht on
maailm
tihti millised võivad olla teised
on ikka pris suur õnn
et nemad on minul
tahan et nad teaks et mina
olen nendel
et nad on...
-
Minu inimestele..

Olen teadlik,
äkki tahangi palju,
miks ma teadlikult julgen välja saata suust need sõnad,
tähekombinatsioonid, mis ütleda võivad ja väljendavadki kui suured on mu soovid.
Ma soovin, ma soovin ja soovima jäängi,
sest ma suurelt unistada ei julge, jooksen vastu seina,
sosistan automaatidesse ja kaotan pea tajus.
Satun elama sinna, kus haiget saanud olen palju.
Ma ei taha, ma ei taha, seda kannatada palju, seda suursugust valu.

Unistused, unistused, mu päevakajaline teema, ma seda ära ei vaheta.
Veel teenin ja teeningi oma eluaseme välja.
Sonin unenäod täis värve, karjun lambakarjustele kaugetele maadele suurimaid soove,
kõik nooled saadetud vibudest saadan läbi õuna, ma päästan printsesse,
omas mustas keebis ja aukudes silmkattega ma vehin mõõgaga,
lasen valla rapuntsli kuldkihara voolus kuldtriibuliste maamesilastega,
mulle tõesti meeldib, nagu näha võid mujal, teha elust pilt,
mis on ilusam kui postkaart, pidada elus rolle nii vähepalju kui saab,
teen kõik nii .. täpselt nii, olen isekus.

Ilgelt paljudele asjadele aga mitte unistustele, ma ei julge, ma ütlen Ei.
Ma pole kirjanik, ka siis kui selleks saada tahan, ma samas olen kõik olen ka seesama kirjapulka hoidev nikotiinist värisev halliks kuivanud mees.
Olen maamuna ja roheline draakontuvi, olen Helena silmapliiats ja Elo koolutaja.
Lasen inspireerida meeltest, lasen hoida kinni enesel tundest, kuis kirja pandud said kergelt nii söövitavad sõnad.
Hoian kinni unistusest, sellest samast kui sõnast, mitte kui vaikimisi kuulatud hinge kosutus, kostus, korduv koputus.

Lood on justkuit eilsed, on täpselt needsamad. Me lood on eilsed.
Aga ma ei tahagi kuulsaks saada, seda taluda on veel raskem, maailm niigi tiirleb,
hugo bossi lõhnast peadpööritav odav odelkolonn, mis muu on õhk mu ümber,
peadpööritav, minu pead- pead- pööritav maailm.
Kuid nüüd siis küsimus, kas näete mind veaga mida tunnistan või kuulangi teisi poparstise ja nendele sarnanen, sest terve foorum ju ainult korrutab,
ta teab kes olen,
tema teab, teabki- teab, kellega on tegu.

oo mu võõras keel, ütle, mis on muusika, mis on , on see odav muusika.

[ 22.59.05.02.2011 ]

sinu käte vahel oma looja tõdemuse luugid ma suleks,
soojuse tõmbaks endasse su ihult iga hilgetõmbega,
kukun une pealt olekusse täiesti teadvusetusse,
ma langen ja langen liblikate tiivasirutuse hõlmeisse,
läbi kellasektorite saadan tunde, minuteid, sekundeid,
millal iganes lähiajavöönis tulevas aja eest, ette põgeneks,
mööda nöojooni tõmban ühe ainsa juti oma enese sõrmevibutusega,
soove kuulan ja neid looma meelitan, te armsuses lubate, lasete,
ma teid ära hellitada.. kas, mis?
köokreemiseid meeli hõrgult värelema löön, ahjuõunamaitsed teil taas toon palgeile.
ilust loon uue mõiste, maalin piltkujutise ja teen matemaatilise ruutvõrratuse,
et mis siis on see, mis meid nii kõrgel, pingeliinil elavana hoiab.
on's see arulagedus või muu a tähega sõna.
on's see minu mõttelend, mis kardan sul kaugeks jääb või te imeline julgus,
on's see fantaasia, me küsimusmärk

[ 24.01.2011.23.04 ]


Teisest blogist:
Kell on 22.09 ja on kahekümne neljanda jaanuarikuulaadne kuupäev.


Mul oleks aeg maski tagant välja tulla.



Mul oleks aeg end lõdvaks lasta ja jalad mudaseks teha, tule muga kaasa Katriin.



Tule tuhmistame su sukkpüksid.



Et need siis jälle puhtaks, korrapäraseks seada.
Lähme jalutuskäigule, näiteks vanavanemate aeda.
Lähme joome rohelist teed.



Ärkame koos valgete linade vahel, kukkunud sinna väsinuna.
Võtame selle vastu põimununa teineteise ja rammestuse seljatanuna.
Ent me ei tõuse, kiuste hommikule ja päikesepaistele, me ikkagi jookseme.
Päikes eest ja poole, tervituseks, nägemisteni saadame.



Saadame tunde kuulates muusikat või seda mitte tehes,
me ühine taustamuusika on meie endi valik.
Tekitame skandaali ja jääme silma lehes,
mis iganes olema saab me tegu seda tehes oled jumalik.



Nii me peatame aja, ja ületame kõik piirid.
Röövime pangast kõik ressursid, aja-, ja fantaasia.
Isegi keeldume homsest, sest me peatume siin.
Olgu all kruus, rohi või rannaliiv.
Või valge paber.



Kunagi maalime tohutule suurusele, tohutud jooned.
Teineteise autoportreed ja karakteristist kopeerime sooned.
Anname elu uutele asjadele ja isukupärastame silmailu järgi.
Sa ei keela ja lihtsalt niisama, ma kannan ära kõik su särgid.



Oma tahtmise järgi teeme kalendrisse ristikesi,
vabad päevad ja asjalikustumised.
Koome päevadesse rõngassärke ja suurushullustusi,
püüame mõistatada, kus toimus võnnu lahing, kus surid, millal-miks vabamüürlased.
Oma risti kandjad, kenad noormehed, nöojoontega dšentelmennid,
kellest järglased nii tühised, meie postkaadi ja arvepidamiskirja kandjad,
armuvalu üle kandvad situatsioonist manduvad kiljotiinsurma surnud allaandjad.



Ettevõtmata end leiame ratastelt ja põhupõldudelt,
oskame valmistada aset ja söögipoolise kurname visioonirõdudelt.
Hindame kahe inimese veidrat suhet, anname hindeks kivikesi
ja mõtleme, mis tõmbab kokku kaks totakat, kes sõbra tasemelgi ei suhtle.




Üks viisakus viisakuse järel, millele järgnevaks saab hurmavalt kaootiline tunnetelaviin.
Kusagilt kukub mõte, kukub teinegi ja päikesele eksib polaarekskursioonilt väga-väikene pingviin.



Jääkülmast heidutamatutena me ei loobu pesuväel tudumisest,



( inspiratsiooni andis Laura, Estomany projekti kaalsane ja tema pildid, aitäh )
23.03

Aga nüüd hakkam ma süstima,
süstin hea meeleolu doose ja
ahelkirjana saadan edasi annused.
Korduma kippunud kaotused,
kaodanud olen kõik päevakavast ja
edasi pürgin edastades võidu manuseid.
"Teie võit!"

[ 24.01.2011.15.07 ]

Inspiratsioonipausil, minu head mullikesed on puhkusel. Saaremaal.

[ 23.04.23.01.2011 ]

Ma olen tagasi siin, sest mu käitumine on seletamatu.
Ma teen miskit ja mu silmad käivad ringi,
justkui otsiksin midagi.
Ma tean, et mind otsivad pilgud, ma tunnen hingelähedust.
Ma leian muigeid ja bipolaarseid jooni näolt.
Ma kiikan siia-sinna, ma põgenen.
Ma käin teises toas, ma veedan aega mujal.
Mu maailm on kergelt kadunud, mu pisikud rändavad ringi.
Kõõlun uste vahel, piilun tänavale,
panen kokku kooliasjad nagu tegin seda kunagi,
puhtalt eputamise eesmärgil.
Kukkusin puu otsast alla, öösel kõndisin vastu kappi.
Ma proovisin selti leida Ibsenist, Nukumajast ja näidenditekstist.
Mind panevad silma kissitama hääled siin toas,
aga ma ei jää üksi.
Mitte veel, ma ei usalda ennast.
Mismoodi küll. Lihtsalt kuku ära.
Jää magama, aga ei.
Eilegi, muusika tõmbab mind siia-sinna.
Unedemaa jääb kaugele.

Aitabe, Aidabe?!!!!

[ 21.21.23.01.2011 ]
Ma pole kuri,
mul ei lähe halvasti.
Musi-musi.

Astudes nüüd reaalsusesse, mul on okei kõik, ja normaalselt läheb ka.
Põgenen jälle, kõige ja kõike ja kõige eest.


[ 21.15.23.01.2011 ]
Vahest nüüd ongi see moment,
jälle käes? Või mitte,
või unustatud tunne, või meelega oma soodu saadetud?
Mu kuradi pea on täis kuradi mõtteid,
ma saadan päeva mööda valetades endale
ja valetades teistele jah mul läheb hästi,
kuidas muidu peaks,
ütlen, et saan aru küll mis toimub,
mingid valed kraanid on lahti keeratud,
kuid kuskilt kopterilt loobitakse ikkagi venelaste poolt,
allapoole see kuue tuhande jala kõrguselt, põrguline lehm.
Ainult ühe ainsa vaenlaste laeva allasaaduks, saaduseks sitastele allveeloomadele.
Kakukääbikutele.

[ 20.01.2011.00.24 ]

Ma vaatan peeglisse ja mõtlen, et seda pilku sa ei olegi veel näinud,
Ma armastan neid silmi, tagaigatsetud ja punaseks maalitud silmi.
Ma vaatan otsa ise-endale, oskaks ma selliseid silmi endale vaid joonistada.
See on omaette kunst, see on minu ilu.
ja ma mõtlen, et ma ei võta su salli täna kaelast ära.
ma jätan kaela ja kastan ööpimeduses nutukastmesse, et hommikul niiske mind värskeks teeks,
tunde nutnud, ma ilmselt vajan seda siis
Ma mõtlen, kuis minust monstrum on saanud, kuidas ma selliseks kasvasin,
mis mu ema valesti tegi, kuidas teen mina lähedastele haiget ja nemad veel enam minule.
Kuis on süüdi mu õde, et mul pole perekonda.
Ma tahaks oma vanema venna õlga, millel nutta,
ma tahaks, et see oleks siin ja et see kuulaks,
AKSEPTEERIKS,
ei diskrimineeriks, oleks mulle eluvajalikuks veeniks,
suureks sillaks, mu vanematele leeriks.
Ma tahaks, et kõik oleks korras,
ma tahaks, et maailm ei jõuaks nii kiiresti minuni
ja ma tahan, et ma poleks näidanud seda pilti mis minus on.
teadlikuna näitlikuna avaldan kunstiteoseid enda dimensioonist,
kuid valus on ikka kui kangutama tullakse,
küsimusi esitatakse,
riski ja kodarate vahele saiapuru pudistatakse.
parajalt praetud, äärmiselt terav.

ma olen seda kogu aeg teinud, olen kogu aeg olnud,
ent saatuslik viga on saatuslik viga.
Mind hämmastama pani, kuis jaksatakse,
ning mulle esitatud loogilised küsimused nii lihtsalt seletatavadki on.
Ent sõna ma ei saa, ent vast ei soovigi.
Või nõustajat, või spetsialisti.
oo, ära nüüd ära kohku, kas esitame valesid küsimusi.
Oo, ei. mis küsimused küsimusteks, te elavalt rebite südant.
kergeltviisi nähtavale tuleb, polegi vastuseid olemas,
pole usaldust, pole tõde.
On mina ja minu õde, või õigemini oli ?
Kõik on minevik, ja kõik on ühtlasti kõik.
Ma ei eira raame, kuid kas saaksingi, neid ei eksisteeri.
ma elan nii kuis soovin, kuid soovin seda jagada.
see pole raske, mind mõista ja karta ei tasu,
kõik sõnad mil tunned kaalu, on sulg
ja kõik on lihtne.
Ma võtan nii, et teen asjad lihtsaks,
kui raskeks läheb, treenin ja kasvatan massi,
pole kedagi, kes ütleks, et ma hakkama ei saa.
Need sõnad kuluvad.
Aga ei iial ei mädane.
Minu sõnad.

[ 17.01.2011.21.55 ]

Ma istun lõug kätepesades,
ma istun, kuid juba unistan jooksmisest.
Ma tean, et kipun jooksma, ma tean et see mul meeldib.
Kas on iroonia, et ma jooksengi mööda elupesasid ?
Põgenend nii faktide, tõdede kuid ka konkurentide eest.
Mu konkurendid staadionil ongi kõik tõed,
mis sündis sel tänaval selle korruse selles toas,
mis juhtus maal, kuidas näisid paistvad need silmad.
See ongi minu jaoks seletamatu,
ma püüan, samas mind ei huvita ja ma tean,
olen teadlik hakkamasaamisest.
Ma olen võitu saanud nii mõneski,
ma ei karda enam mu hammustajaid,
ka elavalt liha röövijaid.
Ma pean vastu ka loobudes meeldivast,
ent isegi põhjust teadmata.
Ma olen juba leppinud kaotama.
Kaotama nii mõndagi, millest ma loobun,
enne kui lahendan.
Ma loobun äkki enne kui üldse midagi lahendada annab ?
Ma kurdan küsimusi,
ma tean, et esitan neid isegi,
aga mul on vähemalt asi tasakaalus.
Endale rohkem, teistele vähem.
Ma mõistan teisi, ja ennast vähem.
Aga teised ?
ma ei esita küsimusi teile,
ma olen harjunud ise mõistama,
kui aga välja ei mõtle, pihta ei saa.
Mis siis ikka saab,
ma olen juba harjunud.
Ma olen harjunud liiga paljuga.
Võtke sabast kinni, või kui mootor harjumust
mind jooksvad jalad viivad hakklihamasinasse.

Läbi hammasrataste. [22.52]

[ 13.01.2011 ]

Ma tunnen jälle puudutust,
ma tunnen äkki vajadust kirjutada ja kohe välja kraapidatunded soolikate alt ja pealt,
ma tunnen kohustust.

Ma tahan lahti saada sest tundest, kuidas millestki nakatun.
Nakatunud olek, ei see pole enam mina, see on lootusetu nakkus kelleltki, mitte minult.

Ma tunnen puudust.

Mul hakkab aevastusest paha, sest vaimsed kreaktuurid mu sees saavad närvivapustuse.
See jõuab mulle pähe, et neil hakkab seal sees kitsas, hakkab ebamugav ja nad tahavad saada välja.

Ma võtan kohe praegu paberi, et see lihtsaöt tükkideks rebida.
Ma sulen silmad ja vaatan üles, sahistan jalgadega asetan käed silmade ette.
Sahistan, kujutan ette, et ma lendan, olen teel paremuse suunas.