Sunday

[15.19.23.09.2011]

Mu varbad on külmad, päriselt kohe.
Ja ma mõtlen.
Ma jälle mõtlen.

Rongisõit muusikata, pool tundi.
Veel kolm inimest vagunis.
Kella üheksane sõnum.
Ma ei ole imelik.
Kõikidest kallistustest need õiged.
KA-DU-NUD
Ja ma tahaksin ikkagi võluda.
Leiutada uksest sisse kõndima kadunud võlu
ja ma tahan tagasi tuua selle naeratuse,
mis kui vanadusest tuhmuv peegel, kaob.
See kaob ära mu silmadest,
jookseb eest mõtetes.
Kõik viimased grimassid ja olelused,
kõik mis oled sina tahab kaduda.
Aga mina ei taha nii.
Mu mälu tahab mind petta kui ma sind ei näe.
Tahab viia pildid kuidas sa istud ikkagi sel voodil
ja naerad.
Silmad, suu.
Lollused.
Kõik mida ei julge tunnistada endale kuuluvaks, õigeks, tahab minna.
Sa ei jaga end, ma tunnen end üksi.
Ja tunnen puudust sinu kallistusest.

Nad arvavad, et sa ei mõista mind.
Ja kui ei mõistagi?
Ma ei saa midagi teha, sina oled sina.
Mina olen mina.
Trauma - Toibumine - Valgustatus
Kõik toimib.
Aeg.



Kuradi kolm tähte ja nii tähtis. või neli, või kaheksa.

No comments:

Post a Comment