- need on kõigest sõnad

[6.07.13.10.2011]

I feel the need to fill my sugar-water cup and add some cinnamon.

Ma ärkan üles, teen silmad lahti ja esimene asi mida ma tunnen, on, et ma tahan vastu seina joosta.
Tahan pea ära lüüa.
Ma teen silmad lahti, mõtlen esimesi mõtteid ja ma saan aru, et ma ei ole rahul.
Ma olen õnnetu, ent mis teeb mind nii enneolematult muserdatuks?
Ma ei leia põhjust naeratada, ma ei kurda enam.
See on vist veidi teine tase.
Ma lähen jälle maailmale vastu.
Protesteerin millelegi, mida sõnastada ei oska.
Panen end tumedalt riidesse ja väljendan sellega end.
Ma ei tahagi praegu midagi muud.
Mu mustad püksid, must pluus.
Kulunud pilt ja see hommikune köögipõrandale mahavisatud kruus.
Ma ei tea mida ma otsin, ma ei tea mida ma ootan.
See kõik on nii persekukkunud maailm.
Galaktikaid on sadu miljardeid ja ma pean ikka siin konutama - Maa peal.
Nii palju on avastamata, tahaks lahkuda.
Aga päike hakkab tõusma,
ma elan jälle järgmist päeva enne ülejärgmist,
peale eelmist.
Elan paar tundi korraga.
Elan mustade riietega.
Päev läheb õhtusse. Iga päev. Päev teab, mis ta teeb. Päeval on siht.
Elan päeva päeva järel, võtan päevast eeskuju.
Tahan teada, leida, kus on minu siht.
Ma ei ole rahul, praegu ei ole, täna mitte.
Aga tuleb ka minu rõõmumolekul.
Homme, ülehomme.
Äkki juba õhtuks?

ma ootan terve oma elu
ootan lepatriinu kivistikuks