Kuu pealt seistes nüüd näha võid,
vaid igavusest siin ma riimi sean.
Ma tunnistan seda, varjata pole põhjust,
riimidki mul nii sarnased tunduvad.
Miskit viga mu peas, kurikaga lõid?
kõik nii sarnane tundub, olema nii peab ?
Veel kirjutada plaanisin mõningaist asjust,
mis pikemat aega peas mul undavad.

Kuid pöörates tähelepanu, kallale asuks,

.. piiks, piiks,

Mis nässu läinud see metsa poole kaldu, ma enam ei jaksa kõverdada.
Amadeus.

Istun kahe meetri kaugusel telekastist,
istun maas rätsepistmes.
Kaarte käes pole ühesti mastist,
krõpse mai söö dipi kastmes.
Tee mu ees on mustast purust,
pult lebab eest on puhta plastist.
Voolitud olen, kui vahakujuks,
inspiratsiooni said vist mcm-st.
Mtv-s tantsushow sai otsa,
tee mu ees veel jahtub üha enam.
Väljastasin lusika, metallist osa,
tee nii püsib, kuumeb, kenam.
Mesi mu teelt see lauale asetus,
meenus mulle kõlakastist Jonas Brothers.
Suursune eile, kadunud masendus,
end valmistan vaimult, muidu needs some tohters.
Plaani pold teha, väikesviisi riimi,
blogi ma alustasin, elust ja enesest.
Kas tundub ainult, või lahti olen liimist,
Kinga sain tunda, peksa, põhjustatud Helenast.
Eriti erakordelt viisilt ma kirjutan,
stiililt ma eitea, kaotasin kompassi.
Algusest pean alustama ? Stiili vist harjutan.
Ehk ma eksin, kuid ära tõrgsalt passi.
Televusserisse paigutas end real world,
aeg see lendab, teed joon kui morssi.
Mõttes mind tüdruk korda 2 möönab,
tee on jahtunud, meenutan Jorssi ?

13 August 2009

Kepardile

Mõtted ma kaotasin,
kuid ma ei heida pead.
Sind endiselt endale ihaldan.
Ma ütleks tuhat sõna,
et väljendada end.
Sõnu leida on raskem
kui viljatera künast.
Kohtuda sinuga homme
mekkida su huult
me ei teeks muud kui
vaid ignoreeriksime tuult.
Otsekohesust korjan põõsalt
Vale. Korjata ma armastaks kuid sinnani ma ei jõua,
Ehk õpetad?
Tundes kõiki su lilli
ka mürgiseid teisi
sa mu eksiteele viid.
Ma pole ju lill,
veel vähem sinu oma.
Lilli sa omad mina
olen nõges, Piimanõges.
Sa räägid ja justkui
unistad kõrvetusest
Kuid kas siiski lilled su sisemust peegeldavad?
Laps küll ütleks et nõges on lill,
õied ju on ehk loeb ka minu
lapsemeelsus.
Võiksin olla su lill.
Aega veeta su silmapaariga
ma hetkel vajan vist enam.
Sa ära varja end prillitoosi sisuga
sa näid nii hellam.
Silitust kuditust su
kätelt igatsen
kuid kas oli see siiski sinu
maailma läbi liigutatud käsi?
Ning mõtlen ma promillivaba kodukanti.
Seni on vast puudu
tuld sest ajast,
ma muidu ei ohiks,
ma muidu ei kahetseks.
Improvisatsiooni pean tajuma
su embusest ei eralduks.
Ma igatsen sind,
kuid ma vaid vist mõtlen nii.
Äkki ei igatsegi ja mõtlen
lihtsalt hullusest su peale.
Pole ju unustatud need korrad
kus segaseks mind tembeldati.
Kuid kirjuta mulle laul
või filmi mulle kaader, et näeksin ma meid.
Panna püüaks tähele.
Tema ju teab,
kuid püüan ka mina.
Siluks kõik mullikesed sel kilel,
lõpus laseks alla kui liugmäelt
mis libe ka libestitta
ning avastaks siis
et lõppu ei tulegi.
Kõigest oli on ja jääb üks sidrun.

Thursday, April 2, 2009

Veiderdus

Nüüd ma hakkan alles taaskord mõistma,
kui kuradi palju ma siiski sind armastan.
Võin valada pisaraid, neil liuelda lasta,
kuid siiki ma tunnen kui palju sind armastan.
Ehk liialt ma mõtlen, et hoolid vaid teistest,
me kaugeks oleme jäänud ja üksteist ei tunne.
Ma ootasin seda aega, see polnud test,
ma tahtsin teada, kas hoolivust veel tunned ?
Olengi dramaatiline, kuid selline on mu iga,
heas näen halba ja halvas halvemat,
Ma ei lõpata unistamast, et oled minuga,
mu kõrval ja mu sees, et ei tunneks end ma halvemalt.
Nii tihi möödub päevi, kus teineteisest ei kuule,
justkui ei hoolikski, ei leia me aega.
Tahaksin siiski saata sulle tuule,
sõnumiga, et leiaksime endile aega.
Me koosveedetud aeg on üürike,
kuid pea hindamatu on selle kvaliteet.
Ma võin olla tasane, ehk kohati ullike,
kuid siiski teen vahet mis on "hea" ja mis on kvaliteet.
Naudin ma me aega vaikuses, sõnu ma ei vaja,
ära kohku ega oota, et lausuksin mõnda.
Su südametukset ma püüan kui kaja,
sest armastust ma tunnen nõnda.
Ma ei soovi öelda, mul rikkuda võib oleku,
ajan sassi oma mõtted, unustan oma hetked.
Võin öelda, et oled kui kuu,
kuid see pole see mida mõtlen hetkel.
Seda tunnet mu sees, on võimatu väljendada,
ükski sõna mu tunnet ei kata.
Hetkelgi olen ma raskuses, ei suuda seletada,
mida öelda ma tahaks, sind üllatamata.
Komplimente võin laduda,
kuid tuhanded sõnadki ei korva.
Seda tunnet, mida kõik maailmasõnadki ei suuda asendada,
Sõnad on kui meepotis tilk tõrva.

Need read siin ebaharilikus järjekorras ütelda võivad ehk ainult ühte.
Sõnad rikuvad ära mu tunde, sest see tunne on küllane, kuid sobilikku sõna pole ühte.
" Anna andeks ? "

Haigemast haigemaks muutub see olukord,
ma ei taju biiti, sa ajad mind närvi.
Sa väidad, et hoolid, kuid peale tuleb hord
mis salvavamalt haavab kui millimallikas.
Sinuta ma jätkata sooviks, ma muudaksin värvi,
kaotaksin kõik sarnasuse, kui see õnnestuks vaid.
Sinu kui kehastuse, kaotaksin endast, viiliksin sarvi.
Ka see harali saba, küll see peidetud saab.
Ma eemalduks kaugele, võimalusel vahetaks maid,
Alustaksin otsast ja sillutaks kõik teed.
Helgena seda kõike ma näen, ma vallutan teid.
Mis tegelikult saab, see tulevikus tunda annab.
Alustan rahulikult, korda saadan 20 teed,
kuumalt ei võta, luristan veidi valjemalt.
Kui karjäär mu käeulatuses, sõidan juba kiirteel.
Saan hakkama ise, olen murdmatu.
Kõigele nüüd vastu, lähen hulljulgemalt,
su arvamus ei kõiguta, sind ma üllatan.
Uued katsumused, teed joon kangemalt.
Sinnani ehk oli vaid mäng, nüüd juba töö.
Oma eluteel vaevalt ma meelega alandan,
kui nõrgemaks sa jääd, ma luban, ma naasen.
Hetkel vaid su kohal ma lendan,
Tunned sa, kuidas arenen, ma erinen, olen uhke.