Ma mõtlen ja mõtlemine teeb kõik hullemaks,
ma näen ja nägemine pööras kõik pahupidi.
Kaotasin taju olla ent taas rajale end sikutan,
kaotasin tunde olla üle tunnetest ja kõik muutus hullemaks.
Püüan vaigistada sundlevaid emotsioone,
püüan taastada mineviku mis kõik muutis.
Edasi rügan ja väldin kõike mis puutub sinusse,
vahete vahel eksin, näen hallutsinatsioone.

Kuid tänane polnud see,
sa kõndisid mulle vastu ja su näos puudus oskus olla.
Ka sinu jaoks oli see ebameeldiv,
kuid mina kõnetasin mina eirasin pilku, ma omasin oskust olla.

Tulevikku ma ei maini, see tuleb nagunii.
Minevik on läinud mis enam meenutada.
Oleviku loon ma sellise kuidas oskan,
minevik-tulevik käigu põrgu, pole vajadust meenutada.

Mida tahta ei oska ma öelda,
mida teen seda käigupealt sest mõtlemine pole täna minu jaoks.
Kohati tahan sind nii väga, kohati absoluutselt.
Kohati teen kõik et unustada, kuid kui palju oleks siiski mul öelda.
See pole üldse mitte läbi, on ju tunda veel,
sinul on see mis on mul ja meil on igatsus, sa tõded.
Oleks mul vaid oskus, näha et mul see on, on mida vajan,
oleks sul vaime võime seda mõista, mida me vajaks veel..

Kõik mu lootused on koolialgusel,
kui takistamatu jõud meid kokku toob.
Äkki siis on kõik taas hästi,

taas hästi.

Ta ütleb nii mannetuid sõnu mis rikastatud süstitava vaimuhaiguse tilgakestega mis kristalliseeruvad saades pihta nende sõnade kui nooltega.
Mu ümber on vaid kristallimeri sest salvest pillutud kuulidena ta sõnad vaid mind tabavad nii võikalt et otsin varuväljapääsu väljas kust näha vaid sissepääs, otse põrgukuumusesse.
Ma hoidun kuumusest sest vaid jahutust talun, kui mu kuumusesse tirib olla võib külmast sinna minna hea kuid ei kunagi lõpptulemusena.

Naasnud kaugusest mis võrreldamatu liivakastist välja mõõdetava kaugushüppe mõõduga.
See tunne nähes liivatera mis vahemaid ületanud, toonud koju võidu tuli kegelt lennult.
Sest lend oli ajas tundmatus tagasi, kuid üllatusmoment sai kuldse trooni pärijaks parimal istekohal, punasel sametil.
Suurelt oodanud seda aega, ent teadmatuses olnud suure šoki osaline polnud osalejaks osanud määratletult saada.
Veel tünniga varugu aega kogu punt me mees, et kohale jõuaks pähe nii kuis piletiga reis austraaliast või turteltuvi lend otse igavasse surma, ma ei olegi enam üksinda.
Ent kui kauaks?
Veel mul silmapiiril kükitamas konnake väike prints kes ootab suudlust, sest tol ööl pärnu linnas see andmata jäi.
Kuid liialt tahab suudlust, see trotsi silme ette kui benji hüpe kohustulikuna loob.
Tugev iseloom on kuningas, me kiusatust vajame et vastupandamatuks muutuks tahe saada mis kättesaamatu sest lihtsus ei ole lahe see on pededele.
Headus ei tekita põnevust, headus lihtsalt on.. On Pededele.

Tema rõvedalt pikselised rinnad
tema ulmelised, vigastavad hinnad.
Ta praksuvad paigutatud kubemegloobused,
masendusest talvitunud ekertsioonimoodused.
Mängu roundi topless neid,
süstitagu surnuks too tore neid.
Krohvikatte alune banaanistunud betoon,
kuhu jättis ta süütuse, kus mu šetoon.

See mõnus maja mis ehitati..
See hing mis sisse pandi...
Vaimuema sünnitus, VAIM.

Istume, istume..
Ma jälgin pikkamisi kõiki samme, kuid ma tähelepanu ei pööra.
Pole mõtet pead murda, naiste tingimused neid keegi ei mööna.
Hoida püüan tasakaalu, üksiku pulgana kogu linnuparve tasakaaluks.
Ma enam ei tagane, kuid samme ka ei paiguta, lihtsalt mõttemoraaliks.

[23.04.12.07.10]

Kaheksasada pisarat tunnis saab mööda lastud see tung kus välja elada end saaks ka nii kuis mind ei sunni tagant mõtteviis, vaid sugutung.
Ei tee miskit välja ja väldin soolamaike suhu toovaid pilke et näha maailma vikerkaarevärvi pintslitõmbel elavaid, naeratavaid suid.
Lilled kingin elavaile vaid armastuse märgiks see tähendab kõigile, sest ilm on ainult ja ei miskit muud kui ilus, istub hästi kõigile.
Alustades üheksast liikudes edasi üheksakümmend sektorit minimaalset, ma saavutan kõlgutamatu stabiilsuse ent vabalt vehin üle silla veetlevate jalgadega.
Tulistjalu viivu veiditades lehvan käega ja tänan südamest. Kallutan linnukombel kes täheldanud roomavat laipa pead ja järsku mõistan kõike.
Saadan aplausiga üles jumalikele tänuavalduse ja juukselakiga postiljonile vastu pead otse kui pesapalliviskega virutan. Karjun viisakusest: " Ettevaatust, Ahoi! " ja selja pöörates tiibadega vibutan.
Uue asupaiga leiutan võtan kätte ja asun elama kujutades ette pilti kui mahajäetud saare ainus ellujäänu. Mis saab edasi eks see tulevikus näha jääb.

Kolime saarele sauna.
10.50.19.06.10

Justkui võõrutusravi?
Ei. Jah.
Mine vittu söö krabi, oli ju võimalus?
Ei. Jah.
Mine putsi ärka mälus, vaidled vastu ?
Ei. Jah.
Tõmba oksa upu liimi krematooriumi satuxid ?
Ei. Jah.
Põrgu katlaisse kusevingu haista, vänge peetrus tule soldatit paita!

Maiusta aga on vilu see vikerkaar.
Lõppu ei paista a pole see pillerkaar.
Ää mett sa saku pole sa miski staar.
Veidi exi ja asupaik on Leningrad.
Ä meelt heida kuid sitta sa saad.
Võtt rivvi ja kartjum seljoonõi adios su seljast.
Piitsaga looda aint hella pikki perset paljast.
Vaat et triipkood ei kao sul paikselt kolbalt.
Still watch out, me mast on soldat!

Tunnetad meid veergupidi?
Ei. Jah.
Mine taste' mu vanaisa higi.
Va tolbajaan, sind ütle et kotib ?
Ei. Jah.
Nihhuijaa teeme selgeks sotid.
Trumm on pulkapidi pees ?
Ei. Jah.
Kuradi tropp ole üks kord mees.
Said öeldud sõnad?
Ei. Jah.
Huiiatki said, kui vaid mõned.
Miska saab nüüd edasi?
Ei. Jah.
Mingem hoidgem pedesi.
Oled sa nõus?
Ei. Jah.
Läheb alla mäkketõus.

Kuupäevaks juuni'10