- need on kõigest sõnad

Kaheksasada pisarat tunnis saab mööda lastud see tung kus välja elada end saaks ka nii kuis mind ei sunni tagant mõtteviis, vaid sugutung.
Ei tee miskit välja ja väldin soolamaike suhu toovaid pilke et näha maailma vikerkaarevärvi pintslitõmbel elavaid, naeratavaid suid.
Lilled kingin elavaile vaid armastuse märgiks see tähendab kõigile, sest ilm on ainult ja ei miskit muud kui ilus, istub hästi kõigile.
Alustades üheksast liikudes edasi üheksakümmend sektorit minimaalset, ma saavutan kõlgutamatu stabiilsuse ent vabalt vehin üle silla veetlevate jalgadega.
Tulistjalu viivu veiditades lehvan käega ja tänan südamest. Kallutan linnukombel kes täheldanud roomavat laipa pead ja järsku mõistan kõike.
Saadan aplausiga üles jumalikele tänuavalduse ja juukselakiga postiljonile vastu pead otse kui pesapalliviskega virutan. Karjun viisakusest: " Ettevaatust, Ahoi! " ja selja pöörates tiibadega vibutan.
Uue asupaiga leiutan võtan kätte ja asun elama kujutades ette pilti kui mahajäetud saare ainus ellujäänu. Mis saab edasi eks see tulevikus näha jääb.

Kolime saarele sauna.
10.50.19.06.10