katriin ütleb:
kas sul käsu peale tulevad luuletused?
Enelin [missioon PINK] ütleb:
on sul soovi ?
katriin ütleb:
mhmh
Enelin [missioon PINK] ütleb:
Ma kuulan teid.
katriin ütleb:
joruta siis
Enelin [missioon PINK] ütleb:
Kohe ja ükskõik millest või ?
katriin ütleb:
mhmh


Ma ei taha kirja panna siia koledat, sest seda kõike juba leidub, siin, seal.
Ma ju ei näe neid helbeid, ma ei kuule nende luuleid, ma ei näe, siin on halb, ümbert on kadunud ka kõik head.
Ma näed koledaid puid ja ühistranspordi liine, tühja ilma, musta akent ja masinaid tänaval mis siin urkas valmistavad juba kohutavat piina.
Ma tahan minna tagasi koju,
ma tahan minna sinna, kus ei ole mu ümber pimedust.
Ma ei korda enam seda mida ma tahan, ma ei räägi enam sellest, mis siin on sest, see on iga hetk, see iga hetk on järgmiseks hetkeks mnevik.
Ma lähen koju, poen teki sisse ja kaon soju.
Soju on soe, on soe, on soe.

Keegi siin mõtleb olevikust, mis tuleb siia minevikust.
See saab tulevikuks ja ometigi peaks olema ammu kaduvikust.
Tunneb see keegi midagi, midagi mis on kurbade meelest.
Need meeled nendest kurbadest on nende meeste keelest.
Keeled ütlesid palju, ent ei öelnud tõtt,
näitasid oma oskust, joosta vastu puu tüve,
Nad ei saa enam hingata, hõkk-hõkk.
Ja nii, nad otsutavad, mis vahet on neil,
kes ei näe seda mida mina,
Kes ei tunne seda mida mina.
Nad otsustavad hakata hingama ja nad ütlevad:
Pole sugugi ükskõik, pole sugugi savi.
Aga hakake ükskord mõistma, või lasen või tina.
Ning jooksen edasi ühes tuulest viidud, maha kantud peas.
Vastu puud, kus takistuseks ei ole verd tilkuv nina.
See on hulkur ja kadunud mõttelõng, see on Just For Now - Imogen Heap.

[ 15.42.28.12.2010 ]

Ma kriiskaks, ma lõõbiks
Ma kiljuks, ma sipleks.
Äkki põhjendan ära enese
Sipelguse, mille taga su
Purpur-oranzluse päevaliblika viis.
Süstid ennetusetust, sa kulminatsioonitsed,
Sa tabad raskelt vägevaid hetki, hoolitsed.
Sa tood mu üle piirist, kus
Aseme leiab pelgus.
Ja-jah, just see nimelt on
See viis.
Sinu kooliprii tiiva all elav päeva-
Liblikast eluilus kiil.
Sina oled seesamune, lemmik
Moosi saia viil. Mu magusus
Päevas ja õhtuses kumas.
Tuule tõkend, mu päikesekiirte lõkend.
Hubasus toas ja viisijupp mu kõrvus.
Väikene pilv ja väikene päike.
Ma tunnetan sind, ent miks on
Kinni sinus ka minu pilk, mu armas?


Sinu Leopold

[ ca14.12.2010.20.15 ]

Read käima pealt

Sina oled Naeru pakendaja

Vere paksendaja

Armas lõkerdaja

Meeletu nihkverdaja

Kallis naksataja

Soe kallistaja

Söögiisu hävitaja

Vahva hiiretipsutaja

Keelega nina puudutaja

Minu kõrva paitaja

Jube kärme luuletaja

Silence

[ katriin 27.12.2010 ]

Ma mõtlen, kui hubaselt palju ma tahaksin saata mööda,
millest mööda joosta,
mida riivata,
mida otsida seljtagant,
millele ei miskit öelda,
ja millel on samamoodi otsiv pilk näos kui neil kelle käest olen lasknud.
Oma isekuses ma jään otsitavaks, minust otsitakse vastuseid, mida ma ei anna.
Ma vaikin ja tahan vaikida nii kaua kui ma suudan, ent miski mind ei takista.
Ma olen suuteline, kuid see oleks mul kõigest kõige altvedamine,
niisama lihtsalt tummaks ei peeta, just see on see, kellega tuleks sul minuga aega jagades need mööduvad tunnid veeta.

Ma tahan öelda, et see on kõik, kuid ammust aega tuhat tükki rivis kannab nime lõik, mis mu seest on raamatutesse välja kirjutamata.
Ma tunnen ja tajun, elavhõbedasse enam kui suure meelevalduste joaga meelitustest, suurest rõõmust kui vajuks.
Andke võimalusi, et ..

HAHA , margo ütles, et meie Katriina sai aastaseks, aasta on möödas nüüd võis nime ka panna. Oo sünnipäevalaps Katriina, Oo kohvimasin . :D

ma tahan jagada, ma tahangi luua need kuradi samad eliksiirid ja süstida need kapslitesse, ma tahan et sa oskaksid võtta, ma tahan, et julgusematust, julgematust* ei eksisteeriks.
Ma kirjutan, kui mõtted ei jõua trükitud, sest nad kaovad lainesageduselt, kuna mu pilk on suunatud mujale, kõik mugavused on mürgitatud.
Ma võiks jätkata aga ammu tegin algust juba lõpuga, mu emale kirjutatud plaat saab ka uuesti kõrvetatud, mis sest et mängib, siin on segadus, seega. aitab, tere, said tuttavaks, tegu ongi haigelt igava lõpuga.

[ nüüd mõtlen, mis mõttega ma kirjutan, kui midagi nagunii kunagi aru vist ei saada.. nii ma ise ka, siiani vist ainult petan ennast. ]

Käes on jõulud, mille ma juba käest lasin,
mööda lastud tunnid, need tunnid jõulumeeleoluga.
Tunne olust kui jõuludest, et jõulud on ammu olnud.
Kõik on otsas, otsas, otsas.
Ometigi jäänud neli tundi, tunnid mis veedetud saavad igatsedes, et oh kui ometigi..

Mind saadavad unustatud jõe sõnasabased kalksed.

Ma leian venna tujutsemas, kui käest panen ta toodud jäätise, kuna angiin minu kurgus on tulitsemas.

Sõna loomine, loomine, loomine.

Sillad.. ja sind ma enda juurde jälle toon.
Ehitan sillad saarte vahele, ühendan mandriga ja panen lennud liinidele.
Leiutan kapslites müüdava valguskiiruse ja panen täpse hinna.

Sooviksin 532x3 krooni.
Mul on see ju olemas, aga ma ei saa seda soovitu peale kulutada.
Peaksin tuba koristama, sooviksin magada, sest ma olen haige, angiin sa vana päts.

Ma tahan suga piparkooke teha.
Tahan 1 juulil blogisse kirjutada.
Ma olengi olevikus.

Jaak Joala - Minu südames sa elad.
Ohhjaa.
24 detsember 20.27

lubage mul end kõnetada,
lubage lõpetada.
viige lõpuni mu lubage
ja muusse ilma ka lubage.

lubage mulle lonks vett,

Veiderdus kaks

ma näen kuidas mu kõht tuksub sest mu kõht on paljas,
ma mõtlesin miks mu käsi nõndakse on, ma kuulen sookurge.
ma tahusin kivile tahu millest väljaloetav on kirg nii haljas,
mis ütlemata sul jätsin eile, oli kui arg-kirglikult sirutan käed ja pahvatan,
sest neid tundeid mu sees on nüüd hulgem.

ära küsi mult selle veiderduse kohta,
küsi midagi lihtsamat, või ära küsi üldse, vaiki.
[21:18:30] Enelin: sest, kui ütlesin, et elan tulevikus, on me all rohtla,
rohelus on pehme ja ma ei taha sest rääkida, ma ise nüüd vaikin.


[17.12.2010.21:18:39]

Enelin: SEST MULLE MEELDIB NIIII