- need on kõigest sõnad

Ma mõtlen, kui hubaselt palju ma tahaksin saata mööda,
millest mööda joosta,
mida riivata,
mida otsida seljtagant,
millele ei miskit öelda,
ja millel on samamoodi otsiv pilk näos kui neil kelle käest olen lasknud.
Oma isekuses ma jään otsitavaks, minust otsitakse vastuseid, mida ma ei anna.
Ma vaikin ja tahan vaikida nii kaua kui ma suudan, ent miski mind ei takista.
Ma olen suuteline, kuid see oleks mul kõigest kõige altvedamine,
niisama lihtsalt tummaks ei peeta, just see on see, kellega tuleks sul minuga aega jagades need mööduvad tunnid veeta.

Ma tahan öelda, et see on kõik, kuid ammust aega tuhat tükki rivis kannab nime lõik, mis mu seest on raamatutesse välja kirjutamata.
Ma tunnen ja tajun, elavhõbedasse enam kui suure meelevalduste joaga meelitustest, suurest rõõmust kui vajuks.
Andke võimalusi, et ..

HAHA , margo ütles, et meie Katriina sai aastaseks, aasta on möödas nüüd võis nime ka panna. Oo sünnipäevalaps Katriina, Oo kohvimasin . :D

ma tahan jagada, ma tahangi luua need kuradi samad eliksiirid ja süstida need kapslitesse, ma tahan et sa oskaksid võtta, ma tahan, et julgusematust, julgematust* ei eksisteeriks.
Ma kirjutan, kui mõtted ei jõua trükitud, sest nad kaovad lainesageduselt, kuna mu pilk on suunatud mujale, kõik mugavused on mürgitatud.
Ma võiks jätkata aga ammu tegin algust juba lõpuga, mu emale kirjutatud plaat saab ka uuesti kõrvetatud, mis sest et mängib, siin on segadus, seega. aitab, tere, said tuttavaks, tegu ongi haigelt igava lõpuga.

[ nüüd mõtlen, mis mõttega ma kirjutan, kui midagi nagunii kunagi aru vist ei saada.. nii ma ise ka, siiani vist ainult petan ennast. ]