Tsau sõbranna!,
Kirjutan sulle täitsa kodust. Tunne on ikka nii nagu viimasel ajal - jõuan siia, rampväsinud, magada tahaks. Kombekohaselt olen jõudnud enne kojujõudmist magada, sekundid, tunnid enne ukseläve ületamist. Viimast seisu autosõidu ajal ma tuvastada ei suuda, oska, ei julge. Magasin - ei maganud, tont seda teab, teadvusel ma suurel määral ei olnud.
Kell ei olegi veel 9 aga tunne on enamatki veel. Pilk ekraanil kõnnib Aet must mööda, mis mu pilgust otsib ei oskagi kosta.
Ma ei tulnud siia kirjutama niisama. Tahtsin öelda ka midagi. Ma siis ütlen.
Käisingi vanaema juures. Otse lahkunud Siili tänavalt, üllatuseks või ei hoopis korterist number 6, tegin sammud kiiremas tempos Avamaale. meenus, Edna ja Reneida koos pisikeste Enno ja Oliveriga olid seal. Astunud üllatuseks vanaemalegi teadmata uksest sisse oli ahhetus, et ma nii hilja jõudsin. Juttu oli ju tegelikult olnud, armsad rootslased on 12-st vast juba seal. Või mitte nii vara. Igas tahtes olid neil sammud seatud juba astuma. Enno on muideks pisike tumedanahaline poiss, sõrmega vastu nina ja pruunis rosi-n-öbi-silmad kiskusid suureks ja otsisid ilmast vastuseid. Oliver on nagu väikene teletups, häält tuleb just kui televusserist ja tegemist on seinast-seina, selle mõiste kõige laiemas arusaamas. Armsad väikesed. Mul tuli sisse kohe suguluse ja põlvkondade väärtustamise tunne. Kallistused inimestelt, keda ma nägin viimati kui ma omal enese kaela- rinda naerda kihistasin. Kui Helenaga päriselt veel roosa-kampsuni-ealine-preili-mina-nina olin. Need kallistused andsid isegi selle lühikese nägemise juures midagi mida on veidi raske kirjeldada. Ma polnud nendega üldse mitte kaua koos, ei näinud neid sugugi kaua, kuid tundsin, et tunne ja teadmine, et nad olemas on kusagil väljamaal ja teavad ka minu olemasolust, et nad ka mõtlevad minus ja reaalselt tunnevad ära, teavad, teavad .. reaalselt. See ongi see tunne, et keegi kusagil mõtleb minu peale ka ?
Neid näha oli imeline tunne, ka siis kui see nii välja paista ei pruukinud. Ma lihtsalt ei julge siiski veel võõrustades näidata kui palju miski mulle tähendab. Ma ei tea neid, nad on veidi kadunud kuid samas üldse mitte ! Üks Londonis, teine Rootsimaal.
Mamma, minu aegu näinud Benita Soomre oli kohal. Et mitte öelda seniilne, me rääkisime jutte, mis kõlasid täpselt sellistena nagu ta isegi jutustaks neid esimest korda. Kust tulevad sõnad - tont seda teab. Palju 90-st eluaastast ei olegi puudu ja seda on tunda. Kõbi toimetamas ringi mööda maja püüdes teha ja aidata, mis saab ise endale teist teadvustamata tuleb korduvalt samade mõtetega lagedale. " No ma aitan ka nõusid kuivatada, mis ma istun. " ja mõne aja pärast sama lause uuesti, kui mitte kolmandatki korda. Kohati ajas muigele, kohati oli tore. Nagu väikene laps tundsin isegi kohustust ta järele vaadata, mis mõtetega kuhugi tuppa ta ronib ma ju ei näinud..
Ta otsis tükk aega mööda alumist korrust käies samu radu pidi vannitoa ust ja ei leidnud seda. Pakkus talle endalegi nalja. Ta ütles enda kohta vanamutt. Ma küsisin ta käest asju, mida ma poleks vist kunagi küsinud, kui ma poleks temaga täna seal kokku puutunud. Ma ütlesin talle asju, mida ma poleks vist kunagi muul ajal öelda julgenud. Aga temale tüüpiline lause, mida ikka iga kord vast kuulen on, et " Ega teie vist ei oskagi enam meie juurde ju tulla, eks. " See kord ma vastasin, et tõesti, ei oska, olgugi, et see koht - vanavanemate kodu on mul silme ees ka siis kui ma sellest just parasjagu mööda ei sõida. [ mõningaisse kohta sõitmiseks, on selles maakohast võimatu mitte mööda sõita ].
Ma küsisin ta käest tema teenijapõlve kohta, et oli ta siis Saksa peres teenija või kuidas.. tahtsin küsida, kas tema ka nõusid pesi nii nagu mina täna, kilode viisi mitte päris portselanserviisi aga pea-aegu. Aga näed, teenija tema ei olnudki - küll aga rääkis ta mulle, et saksa pere kord tema kirikkonnast lahkunud oli, siis kui kõik sakslased Eestist tee mujale leidsid. Saksa perenaine olla öelnud, et nemad lahkuvad aga klavereid nemad kaasa võtta ei saa. Kauge tarida, et vanavanaema, see võtku ja viigu ära sealt, nemad olla lubanud. Benita seepeale kasutades aga korduvalt sõna pianiino ütles mulle, et ta ei olla kodus maininud poole sõnagagi, et talle selline pakkumine tehti. Kuhu, kuidas tema seda veel tarinud oleks olles ise minuealine siis. Noor neiu.
Küsisin vanavanaisa kohta ka. Et kas oli ka hea mees ? Olnud oli ta äge, seda mäletan mina ka natukene ehk. Kui miskit meelt mööda ei olnud, siis ägestus tugevalt. Oli korduvalt öelnud, et läheb minema. Pidevalt valmis ukse peal hüvasti jätma. Kerge- kerge ärrituma. Oma emasse - minu vanavanavanaemasse. Olla VÄGA äge proua. Aga mamma palus iga kord, nuttes palus, et papa ära ei läheks. Et kuhu ta jätab siis mamma ja lapsed. Jutu sees tuli välja ka see, et Benita on siiani tegelikult Tipa. Benita = Tipa. Tipakene.
Siis kui papa lahkus, olnud tükk aega voodihaige ütles ta ikka: " Tipakene, anna andeks, et ma paha olen olnud. " Tipta ütles mulle veel sõnu, mis ta öelnud olla, kuid ette need praegu ei tule. Viimased laused olid ilusad. Papat oli kurb ära saata, aga ta läks rahus. Tõsimeeli rahulikult.
Kui vanaema oma seebi kõrvalt ka kord kööki astus tuli mammale jutuks enesele lugu, kuidas minu vanaema Ly oli 5-6 kuune ja vaat, et surmahaigusesse minema pidi. Kuidas ta üleni siniseks tõmbus, kuidas krambid ta küüned siniseks võõpasid, kuidas Tipa südatalvel õue nutma jooksis, sest midagi teha ei osanud. Kuidas arsti võtta kusagilt ei olnud ja ta õues abi palus, et temal ainult seda last ei võetaks. Tipa ema ikka lohutas, et ärgu palugu, neid lapsi tuleb veel. Aga Tipa tahtis just seda tütart. ( üks tütar tal juba oli, peale minu vanaema sündisid veel kaks poega ). Papa kutsunud mamma tuppa ja palunud tal rahuneda, taha kitsasse tuppa pikali heita, et tema paneb nüüd lapse talle veel sülle, ta olgu rahulikult. Ja näed vanaema hakkas rinda otsima, sai terveks.
Arvutasime, et Mamma oli 23 kui minu vanaema sündis. - Mu vanaema arvutas selle kahe sekundiga välja. Justkui ta oleks teadnud vastust enne, aga ütles lihtsalt arve, 45 ja midagi veel. Super peast arvutaja. See tuleb sellest, et ta leti taga aastaid kassas töötas. Pääsküla kaupluses. Nüüd Köök ja Koogis, kuid kondiitrina. Uhke värk.
Me istusime köögi laua taga ja Mamma avastas kartulikrõpse - kas tõesti on võimalik neid veel avastada ? Muhelema pani küll. Tegin telefoniga temast pilti, ilma et ta tähele pannud oleks ja näitasin siis temale ka. See on tänapäeva tehnoloogia millest tema aru ei saa.
Juba kombekohaselt sai jälle temale kirjutatud minu ja helena telefoninumbrid, küll tema helistama hakkab.
Unustasin mainida, et mamma elab praegu koos oma ühe pojaga, kelle elu veidi õnnetult elatud on. Aga tore on mõelda, et Poiss, kelleks teda kutsutakse, kogub tasse- kruuse. Kõik maja, köögi kapid, ta enese tupa, kuurialune ja hoov on Poisi tasse täis. Tuleks müüma hakata ! [ süttiv pirn, või teeks näituse ? ]
Küsisin, kas Mamma valimas ka käis - Ei, aga poiss küll. Ei tekkinud võimalust küsida, keda ta valinud oleks.
Mulle meeldib see viis, see stiil. Puhas vana eesti keel, vanainimesele omane, milles ta räägib. Nii puhas, veel kord.
Saatnud aga lõpuks kõik mansa koju ja jäänud vanaema juurde vanaemaga kahekesi nagu Laagri kodule omane, ma kukkusin diivani peale ära. Korraks ärkasin siis kui vanaema ise ütles, tõdes, umbes täpselt, et " Oi, sa oled magama jäänud. " Pani mulle teki peale ja mul oli jälle ümber haud vaikus.
Rääkisin talle kuidas mulle seal meeldib, kui uskumatult hea ja rahulik seal on. Et kui ilmad soojemaks lähevad, et äkki ma lähengi sinna. " Mis mõttes? ", tema aru ei saanud. Lõpuks ikka.
Järgmine moment kuulsin telekat krabisemas ja tegemas häält, kui telefon liiga lähedal liiga aktiivne on. Helena helistas. Margo kõne olin juba maha maganud.
Aeg koju minna.
Siin ma olen, et kirjutada sulle oma kümnest emotsioonist tänases päevas, nüüd.
1. ma olen väsinud, ilmselgelt hirmväsinud - uni on pidevalt poolik olnud. unesegane
2. kuuluvustunne - mu inimesed, mu ümbruskond, sina
3. kohanemisvõime- beebid, mina igavikku, vanad inimesed, ma sulandusin igale poole justkui (?)
4. lähedus- ööö, ja vähesed tunnid eemal, et isegi karl küsis, kas veel olen, aga täna, ümbert kinni.. tead see tunne, kogu aeg käte vahel, füüsilises kontaktis
5. rahu - see pilt, aura - mitte midagi õhus, vanaema juures, super. ma arvan, et Katriin, sina innustasid mind täna sinna minema - lähed, ei lähe ?
6. otsustusvõime, tegin täna asju lihtsa meelega, mõttes oli palju, andsin ära ja lahti mitmest asjast, mille koha pealt oleks võinud jonnidagi
7. arusaam, dilemma ees. aeg sinuga, aeg.. mida teised veedavad. siin on praegu see asi mängus, et ma lihtsalt olen kade, see on ka üks tunne täna raudselt. aga kade, sest teised on koos ja jagavad rõõmu, ma olen sinuga koos ja jagan enam rõõmu, . jagaksin rohkem kui jagada saaks, jagamisrõõm on suur rõõm.
8. kadedus - see tüüp telefonist on selle tüübi nägu, see tüüp oli minu tüüp, nagu kõik tüübid aga ainult nägu, mitte reaalsus, lihtsalt pilt, lihtsalt see mis on.. see oli nagu buliimikule sai rosinaga aga rosinad võeti just ära.
9. füüsiline külm, jahedus- unest õue on harjumuseks saanud aga siin toas on külm, eriti kui sokid märjad on.
10. VATTT VATT VATTT, mu ümber on vatt ja ma olen hästi hoitud.
22.25
