[16.41.7.12.13]

Sul on hakanud olema raske mind kuulata. Sa paned oma käe mu suu ette kui ma paar sõna rohkem ütlen. Mis varem oli teistmoodi hea ja "minulik", millest sa vahel nüüd puudust tunned, sa enam ei kuule.
Sa kurdad mu vaikuse üle, sest kõik mis ma räägin on liiga sügavamõtteline ja see pole ju jutt, mida arvad sa kuulda tahtvat. See, mis ennem oli teistmoodi hea.

Kuhu jooksnud on see aeg, mis enam kuulama luba? 

Kes võttis aja ära?

[22.38.29.11.13]

mul on vaevu jõudu end püsti ajada
kõik millest ma mõtlen, on häda ja viletsus
miks mul ei ole sisse- ja väljalülitamisnuppu
mida fakki see on, mis mind põhja tõmbab
ma tahan lihase käe läbi naha suruda ja oma sisikonna välja tõmmata
ma ei saa peituda ei teki ei vee alla
mu mõtted karjuvad peas
ma vihkan elu
ma vihkan ennast
ma pole veel elama hakanud ja ma ei tea enam kes ma olen.

ma tahan, et sa hoiaksid mind kinni
tõmba mind siit kestast välja
võta ja kiusa,
võta hoia mind enda lähedal
sest maailm sakib täna ja mul ei ole inimesi
ma otsin aga keeldun leidmast
kõik peidavad end
ma tahan end ära lõigata
ma ei leia endal mõtet
ma mõtlen paljust suitsiidsest
kuid ma olen liiga teadlik oma ülemõtlemisest et teha midagi rumalat
ometigi oma aju välja lülitada ma ei oska
kui ma ainult vait saaksin jääda

eks ma ole ise süüdi, et ma inimestega ei räägi
ja nemad minuga
nad kõik oma elu elamisega hirmus hõivatud
mul pole elu mida elada

ma tean et oleme üpris halvale teele läinud
mõni aeg tagasi juba kui kursi kaotasime
ma olen liiga eksinud ja ma tahan alla anda
sa oled liialt realist, et mu sisemust mõista
ma olen liialt lillelaps, et sõnu seada
oh anna mulle andeks ma veel otsin teed
see tee on kuramuse võssa kasvanud

[14.53.28.11.13]

Ma armastan sind.
Meie teed lähevad nüüd lahku.
Jään igatsema sind.
Mu mõtteist sa veel ei lahku.

Ma katsun mõtteid kirja panna.
Ja lihtsalt ütlemata näidata.
Suur vanker on meie mõlema kohal.
Veidi teise vaatenurga all.

[13.15.26.11.13]

Tegelikult on kõik alati hästi.

[17.06.21.11.13]

Ja vahel vaikuses ei toimugi palju.

[21.03.11.11.13]

Sa katsusid küsida armsal toonil, miks tahan ma ära võtta arvutit sinult kui isegi istun ma pildiblogides.
Vastama ei hakanud.
Mõtet ei leidnud.
Nii iseenesest mõistetav.

Aga luba ma siis natukene seletan.
Ma ei eelista mitte kunagi (igaks juhuks kordan, need sõnad olid: "mitte" ja  "kunagi")  arvutit sinu lähedusele.

Õun stringides

[21.23.10.11.13]

Ja siis ma tulen vannitoast magamistuppa, kus sina pesuväel voodis oled.
Mul on ümberistuvad teksad.
Püksinööp ja lukk lahti.
Valge pits-string  mu palja keha peal muu seast tähelepanu tõmbamas.
Mind ei katagi enam muu kui hämarus meie magamistoas.
Varje heidab sinu Apple žabloon arvutikaanelt.
Sa ei märganud mind.

[15.45.3.11.13]

And so i keep scrolling not to seem too wierd to you.

Sinu süda rändab nagu soojalt maalt tasapidi põhjapoole. Soojast tasa ja targu külmaks. Kui aeg on õige tuleb see seal tagasi. Enam mitte minu juurde. Kuid millal üldse aeg on õige? Minu süda on suunatud teleporteerimisjaama. Samm soojast külma. Aega võtta pole oluline. Süda lõhkeb kui klaas, mis ei kannata liialt kõrget heli. Tagasiteed ehk on, ehk mitte. Läheb aega enne kui kõik tükid korda seada. Kumb süda see siis kiiremini taas soojaks saab?

[15.29.3.11.13]

Ma panin oma arvuti laadima, sest ma teadsin, et kui mu kallim koju tuleb siis temale saab voodis sülle olema arvuti. On lihtsam minulgi olla ju arvutis kui aku on täis ja juhe mind kusagil kinni ei hoia. Nüüd ma mõtlen, et tihti vaatame me koos arvutist seriaale või filme. Need pole mul kunagi elus olulisel kohal olnud. Äkki vaatan ma neid kuna see ühendab minu lülina tema ja tema arvuti vahele. Meil oli just tüli teemal "Kas ma tohin sult üheks päevaks sinu arvutit laenata. Miks? Et ma selle ära peita saaksin ja näha, kas miskit muutub." Sa läksid närvi justkui keelaksin  sul arvuti kasutamise. Sa võrdlesid seda sellega kui sina keelaksid minul elulõpuni krõpsusöömise. Ma tunnen ennast iga päevaga üha enam sinust äralõigatuna. Viimasel ajal on kasvanud teema "Miks me koos oleme. Lähme lahku," ülestõmbamine ja selle kulul praalimine. Ma tunnen, kuidas ainult mina janunen sinu huulte ja puudutuse järele. Kui ma ei küsiks, kas sa annaks? Kas sa annaks, sest mina vajan või sest sina tahad? Vaata meie sekselu. Kord päevade vahele? .. Ja siis sa ütlesid, et sa tahad minna ennustaja või kaardipanija juurde. Kumisema lõi mõte sinu kahtlusest minu suhtes. Ma armastan sind. Sina armastad mind, kui sa lakanud pole. Kas me oleme tõesti üks vale kombinatsioon?

[21.32.17.10.2013]

ma tahan et sa mind kaissu võtaksid.

[21.50.28.09.13]

Ja siis ma unistan sellest päris kodust, kus on hästi palju valgust ja raamatuid, nii palju patju voodil ja kõikjal aknad ja vaade.
Ja aura, mis loob muusika su kõrvu seda kuulamata. Kus iga sekund on erinev ja nii põnev. Kus võiks mittemidagi tegemata mööda saata päevi, sest seal olemisest lihtsalt piisab.
Kus tegelikult oleksid ka kõikvõimalikud asjad kõikvõimalikes loovuslainetes hullamiseks.
Unistan kohast, kus olemisel end ära unustan. Kus olemise peale inimesed, küsivad, mis toimub aga mina lihtsalt enesest joovastun.
Kohast, kus aeg enam ei loe.

[12.26.21.09.13]

Ma hakkasin mõtlema ja leidsin,
sina loodki mu inspiratsiooni-kire-vilju,
küll paned mind uskumatuid asju välja mõtlema.
Keelepealse sügelema ja ebaloogilisusi ütlema.
Midagi lausuma, mida ei näinud ei kuulnud ma ennem ei olnud.
Justkui doos annet on iga kokkupuude sinuga.
Eriti kui loen ammu kirja pandud täheridu.
Helbelõng ja soodakook.
Paberi ja tindiga silme ees pilt.
Mõni iiri setter tema ööpäevaringse televisiooniga.
Kaugustes mediatsioon.
Mu inimesed, mu inspiratisioon.

Aga ma olen üksinda nüüd.

[14.13.7.9.13]

Mõtted mu sees on nii maagilised,
nii soojad, nii head, nii armulised.
Tunded on joovastavad,
sõltuvust tekitavalt lummavad.
Ja seepärast ma ei jaga neid.
Sest see hoiab sooja mu sees.
Kadedusest ei jaga ma sõnu.
Sest sõnad toovad sisemusse.
Ja ma ei ole kade tegelikult.
Kuid nõnda hea teeb kadedaks küll.

[17.12.20.08.13]

Sa vaatad mulle silmadesse,
sügavale ei küündi.

[Summer 2013]
mõtle, kui kõik puud on omaette rahvas,
sugu, rass.
ja just.
rass.
neid on palju
ja nad on jõulised
aga nõrgad,
nende seas on sirguvaid
ja nende seas on langenuid
neid saab ära kasutada,
neid saab kallistada.
koos luua võivad kirgliku leegi,
koos vanaks ka mädaneda võivad
kokku kasvada,
üheks saada,
teineteist murda
mõjutada.

[21.21.06.08.13]

vahel tahan ma sulle öelda, et jaluta minema,
mine teisele teele.
aga sellega tõmban ma ise enda südame ribadeks. 
äkki nii on õige.

[13.49.30.07.13]

ma vaatan ennast ja näen inimvaret,
ma näen liha luudelt kaotavat ollust,
kel silmad sisse kukuvad.

unne uputavad pisarad,
sina magad ammu enne mind.
ja sa teed mind õnnetuks.

kui me ei ole koos,
siis ära ole mu juures
ära ole minu kõrval

see on nagu uppumissurm,
öeldakse, et surm tuleb tasapisi,
pole hullu.
aga sa oled mu kõrval justkui fakt
ma upun*
ma tahan pääseda,
elust või surmast.
see vahepealne hetk.
kus kõik on nii hirmus.
jäta mind või võta mind
ära uputa.
õnnestumise või õnnestumiseta.

mine perse.

[20.09.19.07.13]

Hoiame teineteist kui kukkumas on kumbki,
teeme pai ja hoiame,
ma silitan su selga, kui raske on olla.
Hoiame pead püsti, teise oma ka,
rõõmustame ja jaksame,
kui ei jaksa, võtame jõudu, et oleks.
Saame hakkama.
Tugi toena, teine ja üksteisega.
Sest sina püüad mind, kui mina kukun.
Ma tahan anda lootust, kui reaalsus lööb pähe.
Kõik läheb mööda.
See, mis tuleb või tulnud või juhtunud on.
On homme eile ja ülehomme üleeile.
.. ja ükshetk on kõik nagunii teisiti.

yolo. 

ela hetkes,

 ela hästi,

 ela õnnelikuna.

[11.27.15.07.13]

ma ei viitsi mõelda, 

viskaks friikad ahju ja ootaks.

aga süüa ei taha, sest tuju ei ole.

kõht karjub küll 

aga mina lihtsalt ootaks
ja ootaks.
ma pean mõtlema,

aga mul ei ole aega.

ja siis ma ootan.
kõik laabub,
kuid ühtki mõtet ei tule,

mitte sittagi ei saabu

kuhugi kohale ei jõua.

ma kukun omadega auku

ma ei võta enam aega.

sest ma ei viitsi sellega tegeleda

kõik on nagunii vittus. 

kuhu olen ma kadunud

mulle meeldib ju mõelda
kuhu sa peitsid mu mõtted
millal sa võtsid mu võimed
kus sa end peidad
ja miks sa end mulle ei näita
sa oled ju ilus
sa oled aur ja vaim
ma usun sind aga end sa ei näita

ära mängi mu eluga, kui sul suurt rolli ei ole

kui sa oled jumal, siis sa oled lihtsat sitt jumal

kogu elu mu kohal on see tolm,

magenttolm ja elektrisähvakad. 

kui on soe
kui on külm
tuulte teed viivad kokku

mu kohal on pilv

magnet võtab jõu 

ja tuul külmetab läbi riiete

külmus võtab võidu 

õnne peale kauba

kaubaks saab muidu hingele pai

*

päike pidi rõõmustama

mu kohal on magnetpilv.

kõik on nagunii vittus. 

ja kõht ikka veel valutab, 

ma ei saa aru, milles asi

ma ei taha sind näha

ja ma ei tule ise ka koju

kõik on nii halvasti

ja samas ma tean
see läheb ükshetk lihtsalt üle.

kui ma bussiette astun.

kogemata.

see buss ei sõida. 

ma pole suitsiidne

kui siis natuke

sest mu jutt kõlab nii.

kõik läheb ükshetk lihtsalt üle
sest ma ei lähe kellegi teise juurde
vahel ma kahtlen sinus.
et mis sus peitub.

kas näen ma kõike, 

või oskad sa hästi varjata.

aga see on ükskõik

sest ma olen hormoonikapsel

ja pakatan pohhuismist

väga, väga valusast pohhuismist.

ma isegi ei küsinud sult kuidas sul läheb. 

sest ma pole seda küsinud, kui sa ei mäleta. 

kõik on möödanik
palun lase asjadel minna
sest õhupallid lendavad ka asjadest üle
ja õhupallid on rõõmsad.
neil ei ole hormoone
aga nad meeldivadki mulle vähem kui sina.

kui kõik ei oleks nagunii vittus. 

õhupall.

[23.57.10.07.13]

Mõttetu naine,
bullshit.

LOLL

[11.00.10.07.13]

tead kui väga mulle jäätis meeldib?
see ei ole retooriline küsimus
palun, siin on sulle üks jäätis
sa oled tore.
mul on vahvlit ka
kommi
what the hell,
su vahvlikomm on ananassiline,
ja sinul on vahvlikomm.
what the hell,
vahvel, komm,
vahvel, komm

kuhu kadus tühi rida?
sa oled loll.
jünger sa arvad,
sa oled loll kui sa aru ei saa.
loll jünger.
LOLL.

Suitsetaja

[14.32.03.07.13]

Ta lasi suitsul kustuda iseenesest.
Kui tee oli lahku läinud oma soojusega valas ta selle jaanipäevaks niidetud rohule,
sulges raamatu
ja läks tuppa.

Päike loojus pikkamööda.
Õhk muutus järjest hõredamaks.
Suits läks tund tunnilt kangemaks.
Põllulinnud sehkendasid vahetus kauguses.

Esimest korda tundis suitsetaja lõhna,
mida tunnevad ümberringi inimesed,
kes ei suitseta.

Raamat tappis aega.
Hoidis elus vähihaiget.
Toitis uut doosi inspiratsiooni
ja kindlustas olemise niidul, palkidele rajatud asemel.
Koos sipelgatega.

Tal oli nii hea. 

[18.56.30.06.13]

"Ood töösuhetele"

muna õpetab kana ja sina oled muna
ja keegi ei tea, mis mõtteid ma mõtlen

ma sattusin tulema tööle täna koos kadiga
me tulime läbi kaubamaja toidupoe osakonna ja kassade
kaasas pudel koolat ja kilo 2 maasikaid
ma ei mäletagi enam kuidas tööle me jõudsime
kui ainult et koos lõpuks riideid vahetasime
kadi on väikene tüdruk
mina vahetasin riided hulka kiiremini
ent ma ei kiirustanud alla
viisakas kaks lugu juttu veel ja alles siis ma lahkusin

tööpäev jälle umbses manifatuuras
paki, kleebi, paki, kleebi
kleebi, kleebi, kleebi.
paki.

kui mulle tulevad pähe mingisugused mõtted
need mõtted jäävad minuga lukutaha umbsusesse
mina oma jonnakuses.
oma trotsis
oma rõõmus
kui ma palju tujutsen on eriti umbne olla.
kusagilt ükski tunne välja ei pääse.
ja nii ma olengi 6-8 tundi.
joodik oma oksesse lämbumas.
iu.

on inimesi kes palju täheldavad,
"kogu aeg sa käid ja muigad.
käid ja naerad, täitsa omaette itsidad."
 "mida sa kortsutad kulmu kogu aeg"
"noh, tere jälle."
"kas tohib?"
"ma tõin sulle kasti"
"kas sul papardellet on?
täistera fusillit on? spagettit?
tagliatellet? campanellet?"
"kindad!"

ma ei pese täna põrandat.
see on iga päev kell 7 õhtul nagunii sitasem kui minu tööpäeva lõpus.
pole vahet kas pesen põrandat või ei pese.
jahu pidu.

[19.28.11.06.13]

lummus.
ma armun jälle.
su juuksed,
su kõht,
su huuled,
su lõhn,
nagu unustanud ja jälle avastanud,
sa joovastad mind eneses,
me oleme need samad, kes me oleme,
kuid nii ilus ei ole olnud sa elusees.
sa jälle joovastad
ja sa jälle lummad
ja sa paned mind jälle naeratama tühja.
keset tööpäeva,
muusikapala keskel,
sa pole must üldse kaugel ja ma tunnen seda,
sest sa puhud mu sisse jälle soojust,
me rajad käivad ikka üles ja allamäge,
kuid nii suure hooga üles
jooksin ma viimati eelmise aasta kevadel,
või, et millest ma mõtlen,
mis kohatu naeratuse suule toob,
sa lihtsalt võtad koha ja võtad istet
istud mu mõtetevahele mugavalt
ja sinna sa jääd.
mu süda tuksub jälle tugevamini. 
kaisus, kui sulged silmad mu kõhul.

[23.20.10.06.13]

See on mu rumal hullus lahtikäivate diivanite vastu.

[1.06.9.38]

tahan küll olla sõltumatu,
kaugele asetada end teistest
ja näha.

kuid nii minevikus kinni
ma aheldan end mälestustesse
hea pilt silme ees
ma tapan võimalusi
sest ma olen kusagil kinni

ma vaatan kõrgelt ja loodan,
ent ma nii lähedale ei näe
ja kujutangi ette
et kõik võiks olla hästi
kuis oli,
kuid kuis kunagi enam olema ei saa.

vabatahtlikult asetan läbipaistmatud klaasid silmele,
mu vaim tahab alistuda, et mulle halastust heidetaks,
et tähelepanu saaks vaim ja läheduse keha,
kujutletavast lähedusest ma uuesti siis joovastun,
kuni avastan,
hetk ennem lõppu,
et mitte midagi pole nii kuis mina näen.

mul on läbipaistmatud klaasid silmel,
ja ma ei näegi,

vahel kõike nii lihtsaks ette kujutan,
või raskemaks,
end ja kedagi veel,
see on lihtsalt üks "liiga palju mõtlemist."

[Maikuu viimane päev]

Vihma sajab
Ma kõige najal
Peidan naeru
Sa hingad vaevu
Me keerleme
Naerus pöörleme
Kõik on valus
Naer on nii valus
Kõige varjus
Sa nii mind paelud
Vaatan vaikselt
Väga hiirvaikselt
Ilus oled
Minu ilus oled
Hinge paitad
Uinuda, aitad?
Ärevaks teed
Laubale teed
Ümber asetad
Vaateväljas askeldad
Teed süüa
Ei tee
Ilus oled
Minu oma oled
Hingame koos
SinuMinu loos
Tule tantsime
Ei tule?
Armatseme

[20.59.31.05.2013]

Pure goddess.

[15.31.29.05.13]

.. eure liebe war wie zwei Schwäne oder zumindest ähnlich ..

[20.49.9.5.13]

See on nagu südame ümber kipra tõmbuv jää.

[9.39.9.5.12]

Oled sa veel armunud?

[21.14.8.5.13]
Isegi mitte vahel aga liiga tihti on maailm üks persekukkunud silinder.

[10.45.7.5.13]

lubadetta idioot.

"
See teeb haiget,
hetkel teeb palju haiget ja valu puhul on see loomulik.

Üksteise mõistmine käib ülejõu ja kõik rõhub, lõhub, valutab ja tekitab üleliigseid pingeid.
Kas seda on vaja?
Ma ei tea.

See ei ole see, et siin on ainult Sinu valu.
Et sina oled see, kes nutab, kes saab haiget...

Ma saan ka haiget, ma nutan ka, ma käitun ka valesti ja mind pruugi mõista, kuid ma ei mõtle selelga halba.
Sa ei mõtle ka halba ning tegelt ma tean, et sa teeksid mu heaolu nimel mida iganes.

Lihtsalt kuu seis on vale? Tasakaal on paigast? Tuju on vale?


Ma olen ka katki ning mõnikord ma ei mõistagi sind, kui sa ei vasta, kui sa oled teistmoodi.

Kuid ma ei suuda olla nii, et sa ei vastagi...
et sa ei ütle absoluutselt mittemidagi, et sa ei näe, et vaikus kriibib mind..
Vaikus paneb mind mõtlema, et kas hoopis mina pole piisav, kas mina pole hea, kas tõesti kõikidel su ümber on õigus, kas ma ei tohi ennast kaitsta?

Valus ja kaitsetu, abitu ja saamatu tunne on.

Las headus võidab kurjust.
"

[7.47.7.5.13]

hoia mind

[7.40.2.5.13]

RAHA
RAHA RAHA
RAHA
RAHA
RAHA
reha#

[7.50.18.4.13]

mu süda jahub,
praeguseks on kananahk ka juba.
mu sees voolab suur hulk vett
sinna tekkinud on juga
voolab, voolab ojadena tundeid.
ja ma jooksen järjest tühjemaks
sa ei vasta mu sõnumitele
tõrjud lähenemiskatsed
no olgu

[22.53.15.04.2013]

maga, maga sügavalt,
ära kõnele, ära huvitu,
sa pole süüdi,
seda on teised,
seda olen mina,
mina olen süüdi,
et sa võtsid vale värvi,
guaššikarbist,
mille mina sulle ulatasin,
sest need on minu guaššvärvid.
sõnad asetasin su keelele,
anna andeks,
salvan nendega end,
mina asetasin,
ei sina neid ju lausunud,
välja mõelnud,
tähendust tea.

maga, maga
puhka,
tee kõike mida tahad,
ära kõnele, ära huvitu,
sina ei vaja lähedust,
anda, võtta
või kui,
sa pole ikka süüdi,
lihtsalt maailm on selline,
asjad lihtsalt,
täitsa ise.
ava silmad,
süüdimatus,
ei keegi tea midagi.

[8.4.13]

mõtle kui sündinuks ma printsessiks
mis kõik oleks teisiti
kuis kuldtõllad peatuksid mu kuningast isa lossi ees
ja kaunid kuningsoolised mannekenmehed seal järjekorras me kohtumist ootavad
kuis üllal kombel keegi kurja me maal ei räägi
ja pattu ei mõisteta
vaid ükssarvedes kaheldakse
ent roosid ennustavad vaid nende tõelisusele
on igivanad vete, metsa ja niitudevanad
on imelised neidised ja korsettidega paraadikleidid
pitssäärised ja lendu viivad kõpskingad.

[9.48.4.4.13]

kaugel loomisest
vaata klaasi kujundmänge
kuula muusikat ja
päikesel lase sillerada
lumel sulada
kiusatustel ununeda

tunneta kevadet
varvaste vahel
ja tuulelõhnades
kevadlilli õide puhkamas
oota veidi veel

tunneta eilse õhtu hõngu eneses
ja mõtle järele tormamata
kujuta end tagasi voodile
ära enam koonderda mõtetega
kus ja kellega sa olid.

kuhu triivisid oma unenägudes
keda nägid ja mida ei mäleta
pane see loomesse, tunded tulevad ise
eilne õhtu sukeldus kevadesse
täna oleme  juba loovad

[22.15.12.03.13]

motiveeri mind kirjutama,
inspireeri looma lugusid armastusest.
ma tahan oodata homset päeva sinuga,
kuid kõik on nii tavaline
homne on samasugune nagu täna.
rutiin.
see tapab ärevust ja põnevust, mille järele ma janunen.
päevad ei ole vennad aga nii silmipetvalt sarnased.
kas täna on täna või täna on homne.
eilne või ülehomne, eilne või ikka veel tänane?
sa jõuad koju sa oled vaarikamoos,
ma jõuan koju sa oled vaarikamoos,
sa ei läe käärima, sa ei ole toormoos,
sinus on seemned,
sa hängid saia peal,
sa sobid pudrule,
jäta need olema,
ma tahan ainult sind..
jäta kõrvale õun ja jaakob,
lugu paradiisiaiast saab teise maigu.

põrgulik moosivaras. 

[8.47.8.3.12]

Ma olen viimane laisk,
sest ma lihtsalt ei ole.
Aga kui see on lihtne ettekääne,
et kõik on.
Siis võin mina ka olla.
Olgugi, et ma ei ole.
See on ettekääne. 

[20.54.05.03.13]

Inimesed on just need kes nad on.
nad ei ole paremini mitte midagi muud kui just nende enda olemist.
nad on nende endi käitumine
ja nad on just seesama kõnnak, mida kõnnivad
selle vaimu luust ja lihast jalad.
ei ütelda saa tähtkuju, ei mustlase sõna
kui kõige oma olemuse looja oled just sina
kui rabada palju siis rabavaks võidaks sind pidada,
kui rabavuse välja otsustad kanda.
kui muljetada, ei pruugi sa muljet just avaldada,
kõik see otsustub mulje..?.. -misest.

veebruar´13

jaa nad ihkavad vabadust ja tuulest tõuget,
seepärast nad omale kanaarilinde tatoveerivadki ja paradiisist vaid laulavad,
kurat keegi seal käinud ei ole aga jutud on suuremad kui holliwoody staarid.

[21.37.26.02.2013]

miski mu sees surub.
ja siis ma jätan mulje halvast käitumismallist.
aga ma kummardan su ees.
ma süütan kõik veel põletatavad küünlad.
panen käima muusika.
asetan kõrvale kõige ebaolulise.
aga.
meil ei ole aega.
mul ei ole kestust.
sul puudub see ajalõik, vahemik,
järk millekski, mis on ja pole mittemiski.

kõlab klaver, lõputu, üksainus.
olen üks ja ainuke.
mina, kes ma sülitan tuultele
hõiskan tupiku vaikusesse ja sean sosinaid enese huultele.
vaikselt.
ma ütlen aga keegi ei kuule.
ja kui kuuldavaks end teen.
ei ole ma enam üksi.
olen kõiksus, olen mittemidagi, sest ma olen kõik.

ei erine ma üheski tänaval jalgu vedavast või taga ajavast kehast,
tükk tuima ollust, mis olematut kohta omale otsib,
ihkab nii väga jõukust, nii väga saavutusi ja uhkust.
aga tahan ma ju midagi hoopis muud.
välja lõksust, sellest nahaalusest sopist.
hing tahab anda suud, seljatada kõik näilisuse ja seigelda kuul.
piiramatust.

ma tahan näha läbi selle kõige näilisuse,
läbi kõige, mis mulle silme ette välja on mõeldud,
ma tahan robustse valu käes endiselt sõdivaid matse näha alistumas,
kuninglikku valgust ja häid valgeid, puhtust võitmas,
verd ja reaalsust,
tahan toime tulla tõelisuse palgega enne kui see mind halvab,
enne vastu hakata, kui veel ei ole hilja.

[12.38.24.02.13]

and then i want to call you but my fingers can´t pick your number,
tongue don´t pronounce a single word and bodylanguage silences.
this is the goldgrammy story of my life.

fuck all the fuckers you have never given fuck about.
dumbeldore.
kaks minutit.
kaks mutti.
kaks higist tundi keppi
ja paks sitane beebi. 

[21.26.17.02.13]

ma jalutan,
ma jalutan,
ma jalutan,
edasi,
tagasi,
tõmmatuna,
tõugatuna,
lükatuna,
lummatuna,

mu samm kiireneb,
rutt viib tiivasirutuseni,
silmapilgutuseta,
hüppega,

kõlatud asted,
lehvivad tiivad,
tunne.

[11.57.13.02.13]

palun väga vabandust langenud pisarate eest.
vabandust minu langenud olemusele ja hirmsale mõttetööle.
sissekäidud radadele kanalisatsiooni paralleelides.
sügavuti pimedusega harjumisele ja õõvastavale hirmule.

[00..28.13.02.13]

pandaks teid purkidesse,
nagu pistetud kopitama mindki on pandud,
et kuis parasiit peremehele,
nõnda peremees parasiidile,
või, et mis mul viga on,
mis mitte,
nagu kaan aga miks ka mitte.
värdjaim elusolend,
vaid parasiitluseks elab,
miks mitte võtta elu, vaat kui kena,
va mädane tiik, va sopaloik,
verine ihu ja see ongi kõik.
väärtusetu soolikas,
ole vait või vali sõnu hoolega,
kaan, sa verine süüdimõistetu,
a kel sind üldse vaja,
ole hea ja kõdune maha.
va parasiit, sabatu mõttetus,
see on vimane hoiatus,
võta end kätte,
va kaan. sitane vereimeja

[12.33.11.02.13]

idioodikari.

[16.42.10.02.12]

Kõik juhtus nii, et asjad ei jäänud minu ajada.
Mis nad enam siis teha on kui nagunii aetakse ajada mu aetud asju.
Ajage siis.
Ärge süüdistage mind, kui teavitamata ja täitsa kõrvale jään.
Võtsite oma õlule, nüüd kandke.
Ma tahan alla anda.
Trepist alla kõndida.

Appppiiiiiiiiiiiiiiiiikarje. 

[16.21.10.02.13]

Mida sa mõtled, kui sa mõtled minu peale?

Nad on kõik hundid, kes ootavad, et sa libastuks.
Ja sa libastud kui sa ei tee head nägu.
Ma ei tee.
Ma kasvatan iseloomu.
Ma olen see, kes ma olen.

Vähe ükskõik see vasaku-jala reede.
Vähe külmaks jätab mõni arvamus.
Jah ma olengi see kasimatu tüdruk,
kes ei püüagi enda ühtki külge varjata.
Sügavalt sündsusetu emotsioonitus.
Ei ma ei meelita kedagi.
Andke andeks.

Aga ma toon sulle lilli, sobib?
Ja kommikarbi?
Ja mõne pileti kontserdile, mis sulle meeldiks?
Aga, mis sa arvad näiteks massaazist?
Hea meelega teen! Ülekeha?
Aga aroomiteraapia, küünlad, muusika ja õrnus?
Või rokk, tulipunane kirg ja hirmutav tahe.
Korraga nii jõuline kui hoidev, kindlustunne ja nõrgaksvõttev flirt.
Ehk mõni kinoseanss või õhtusöök?
Maailmamaiustus ja head sõnad?
Ühine uneretk.

MAASIKAD! Serveeritud suudlustega.

Triangel, triangel. 

[15.58.10.02.2013]

Mõtetu naine.
Ta sõi pitsa ära.
Ja ta jalad on alt ära käidud.
Kolleegid vaatavad teda imelikult,
kuid nad ei tee halba nägu.
Mõtetu naine.
Paiskas pisarad eile kellegile näkku.
Aga midagi halvasti öelda ei oska.
Sõnu midagi seletamaks ei ole.
On lihtsalt tunded. Tapvad.
Mõtetu naine naeratab
aga naeratust meenutada tuleb talle tihti.
Käib Mats, käib Inks.
Smile, you sweet, sweet pliks.
Naeratus tuleb suule vaid vahetus läheduses.
Teki all ja.
Kaisus ja.
Käe all ja.
Huule puudutusel ja.
Ja lihtsalt kalleimate armastusest.

Hoidke teda.
Looge rohkem rõõmu.

Mõtetu Naine.

[12.47.4.02.13]

nad ei ole teie sõbrad
ja neid ei huvita te käekäik
ei grammigi elulugu.
nad on kõik isepäised moraalijüngrid
ja tahavad kuhugi jõuda
kuid tegelikult ei huvita see mitte kedagi
kust sa alustasid ja kuhu jõudsid.
kui sul on mõni kirkam hilp
teeb see su ehk veidi värvilisemaks
kuid hinge see ei muuda,
sa oled ikkagi tuhm
ja väike rutiini täiev osake hallist massist.
kõigi jalad jalutavad samadel kõnniteedel
ja rattad veerevad samadel rattateedel
nii tihti on rajad nii samad
nii endameelest erinevatel
kuid keegi põrmugi ei jaga,
et igaüks loob pesa täiust, 
kus kõik on sipelgad.
sipelgad loovad teadmatuses ühtse kogukonna
inimesed väldivad teadlikult selle teket.
kõik tahavad olla veidi kellegi moodi
ja tahavad hirmsasti silma paista
ikkagi erinedes
tihti soovivad, et oldaks üha rohkem iseenda moodi
kuid kes kurat teab, mis asi selles maitses on
ja kes kurat teab, mis asi üldse see mood on
igaüks käib oma rada mis on igalühel täpselt see sama,
kuid silmi keegi lahti ei tee, 
kõik keelduvad nägemast
on vabatahtlikult idioodid,
mis siin sünnib, palun öelge mulle keegi!

12.12.23.01.13

you never say goodbye.
you leave without kisses.
when i arrive, you don´t bother to awake,
when i leave, you don´t bother to awake,
but i do, i do.
the only thing i didn´t  do,
was to miss you whenever we go apart
apart from eachother whereever we go.
and whatever we do.
we do it apart from the greatest will.
But we promised, to be the best we can,
oh i will, i will.
so much about it, so less is left
we are how we are,
we still want to be,
better than the rest.
so much about it, so less is left
this is how we see it,
it is just a beginning,
prepare ourselves,
we are going to get through this.
this is homewar where home survives.


sa paned mind pettuma,
kordi järjest,
sa elad hoopis teises ilmas ,
teises maailmas.

[19.18.22.01.13]

You aint drowning, drowning.
Sa otsid väljapääsu,
leiad end absurdist,
üldsus puudub.
Eksistents oled ainult sina.
Üks ainuke valge värv,
ja absurd.
Suur ninameeste täringumäng
ja kõik ongi kadunud kui tuhka tina.
Vahest sulanuna,
vahest mitte.
See on võtmekeeramise kõlks,
sa kas kuuled või mitte.
Pääs või mitte.
Iga pintsel ühtmoodi jälge ei jäta.
Aga vahel sa tahadki, et nii oleks.
Kas nii või jaa.
Sa enne ei jäta.
Kompad ulmeraamatutes
ja tikteerid erinevaid maailmu.
Mis siis on reaalsus,
ja mille ise välja mõtled?
Kohe üldse ei taha tunda tähti
kui valmis oled kirjutanud raamatud.
Sõnad tahad unustada ja vaikusega kõik matta,
kui sa oled pidanud lõputuid vestlusi.
Kui sa oled korraga kusagil kinni.
Ja pääsu ei näe.
Otsid ja kompad ikka veel.
Aga võti ei tööta,
suletud iga uks justkui löödud kinni.
Sul pole relva, et endalt elu võtta.
Ja uputad kõik sõnadesse.
Kirjutad üles elu siinpool
ja elu sealpool mittemidagit. 
Ja unustad korraga kõik kirjutatu tähenduse,
sest sa tahtsid sellest lahti saada,
ja see uppus mateeriasse,
sõnadesse.
Seda enam ei ole.
Tähendust enam ei ole.
Lased lahti
ja täitud ebaolulisega.
Mõte kaob enesesse,
kust see ükskord jälle välja kirjutatakse.
Aga mitte veel.
Alles siis kui on mahti.
Kui kõike on juba liiga palju,
et oluline on ebaoluline
ja vastupidi niisamuti.
Sa oled kinni.
Sünnist surmani luku taga.
Ja sa otsid väljapääsu.
Aga seda ei ole.
Kõik eksitab,
mis sa arvad, et on,
ei ole enam.
See kaob kui sa suled silmad.
Mängib sinuga silmalaugude taga.
Sina tahad ka mängida,
ent mitte pimesi.
Sa avad silmad,
kõik on valge.
Eksistents oled ainult sina.
Kõikjal üks ja seesama valge värv,
ja absurd.

[12.00.17.01.13]

Ma tahan su lähedust, see joovastab mind.
Tahaks ise olla mikrofon, mis su huultele nii lähedal on,
et puudub vaid mõte suudluse reaalsusest.
Sest ma näen kuidas sa laulad,
intiimsust ja suhet kahe vahel.
Teie vahele jäävad vaid hingetõmbed. 
Ja nii kuulen või näen juba jälle üht küsimust,
miks sa vaatad mind nagu armunu?
Võibolla sellepärast, et ma ei tea?
Et su lähedus toidab ja täidab tühimikud?

[22.19.16.01.13]

See tunne jääb kauemaks kui  sina,
niisama ei kao videvikku ega vari seda kata,
see on nagu vihmavari, mis ei jäta mind vihmast kaugele
kuid märjaks ma ka ei saa.
ma olen haaratud kaasa kogu aja,
ja kõik kukub tuhmistuma ümber minu maailma,
värvid on teised ja minu pilk viitab elule minu sisemuses,
minu teise maailma ilule minu sees.

[11.40.15.01.13]

See on minu saladus.
Ma tahan kuulata veel neid samu sõnu, tindist tulnud. 

[11.46.10.01.2013]

mille pagana pärast on mulle nii palju lähedust vaja,
mille pärast ei või ma ise endaga hakkama saada?
minu piiridest ja raamidest rääkides,
ma olen liialt kaugele selle sõrmuse oma sõrme pistnud
kuid keegi ei näe ja keegi ei saa aru juba,
sõlm, mis ühel hetkel tekkis
on tähendanud sinu jaoks midagi muud,
see on see sõlm, mida mina vorpida ei tahtnud,
ja nii kaua läks aega, et ma laseks asjadel omasoodu langeda.
ja siis langesingi.
Selles sõlmes tõmbasin ma sinu endaga kaasa,
kuid sinu mängus ma ei tea oma kohta.
Kas nupud lähevad niisama karpi tagasi
või strateegi kombel tuleb ühe mängu algus viia lõpuni.
Kas strateeg jätab pooleli?
või ongi nii nagu ütlesid, ma tulin strateegiaväliselt.
?????????????????????????????????????????

6.01 Haavaravi on haava looja ise.

31.12Võta see vaev ja jaluta veidi,
ma ütlesin eile esimest korda su kohta elukaaslane,
ei, mitte korterikaaslane, sõbranna, või midagi muud.
polnud enne just tahtnud nii öelda,

ja nüüd jalutan ma ehituspoes ringi,
ja mõtlen,
milline võik olla meie magamis - ja elutoapõrandad..
millised liistud.

14.12lummus, hirmuäratav õudus,
mis mind tabab,
ma mõtlen, et see on kõigiga nii.
suur kujusus su ees,
iidolsus, fännitsism.

kabuhirm ja lõputu jõud,
mis tagant surub edasi minema,
külje alla pugema.
innustab sõna võtma,
kus ölelda pole midagi.
aga kuidas siis võtta vastu kui ise ei panusta.
saada seda, mis sees kõik kallerduma paneb
ja siis väriseb nagu elevalt hiire ees,
nii suur tunne ainult teadmisest.
mõnest üksikust tabavast lausest hariduse kohta
ja ma laskun su ees.
ma toon salakirjakesi ja lilli
ja ma toon niikaua kuni minu ekstaas
sellest hallist hiirekesest ei vaibu,
toon tänu su teadmistele, su olemasolule.
6.01su eksistentsiaalsuse pühadusele kummardan.
aitäh.

[10.34.3.1.13]

mine putsi fucking värd,
pingete talumatuseni su olemisest,
lihtsalt kao,
mine, mine, mine,
ela oma elu ja sure,
nagunii tuleb selleni jõuda,
lase lahti debiilist pihkusittuja,
haara omadest ja nühkige verele,
vampiirist cocksucker selline,
pista perse punni ja katsu naeratada,
normaalsusteni on veel pikk tee,
a tallalakkujana oled vast palju tunda saanud,
virele omadega kuradile
ja pista püssid laetuna rinnarasku,
vitusta oma vennad ja anaalselt katsu rahulduda,
va muidukeeraja,
fucking värd,

[11.42.2.01.13]

Tüdruk, kes ütles, et tema ei nuta.
Et seda juhtub vaid harva.
Et ta nutab üksinda, peidus.
Tüdrukut, kes nii ütles, on raske vaadata.
Tüdrukut, kelle silmades need kraanid kinni olid. 
Tüdrukut, kelle silmad on valgunud täis pisaraid.
Jaks on otsas nägemast tema kurbust.
Tüdrukut, kes vahetpidamata juba kaks nädalat pisaraid poetab.