[20.59.22.04.12]

aga ma ei taha vegeteerida.
ja keegi ei tea,
on laekad igal pool
ja

[23.31.23.04.12]

ma ei taha eksisteerida,
vahel on liiga raske.
ja varbad on kannatamatult külmad
midagi ei taha ma teada
omaette vaikuses
ma teen ise endale pai ja rohkem polegi vaja.

[13.25.17.4.12]

see tekitab mu sees värinaid
mõtted tekitavad värinaid
häid värinaid

see on adrenaliinirohke kabuhirm
korraga tahe joosta vastu, korraga eest

nagu suplus jääkuubikutes,
või külmavärinad kuumast
seletamatud krambid kummikutes

ja siis on totralt naljakas ka,
või ämmaemanda naeratus näos

Ahastus.

A-HA-Stus

ainevahetuse prelüüd.

ja nii ta kõnnib mu poole. 

tipa-tapa-tipa-tapa

and so she goes.. 

after kiss, after hug

and my dreams have come true.

officially gay, 

to be it´s okay. 

and that walk

it´s a walk to remember

i will memorise your voice tamber.

ja su silmad

ja su huuled

ja su käed

ja su jalad,

ja su puusad

ja su rinnad 

ja .

Jaa.

Ahastus

[23.41.16.04.12]

sa tirid kõik mu sõnad suult
ja viid tuule keelele.
mul on lagedus huulil
ja luited silmades,
mõte uitab muulil.
ma lihtsalt pean nõustuma,
kui suur õigus oli juhan smuulil.
ja kuidas kaunis õigeid sõnu ritta
seada oskab kailit
ja sina vastu võtta luuleridu maililt
kui kiirusel mis kuulil
kaob sära su huulilt
on silmapilk kadunud minugi naeratus.
oh, naerata ometi.

[22.54.13.04.12]

Mulle tohutult meeldib, et sa unistad.
Ja mulle meeldivad su käed ümber minu.
See maagiline puutumatus ja salapära.
Ja mõttelennud, mis hooga lennu saavad.
See väikene roosa pitskleidiga tüdruk su sees.
Ja ootamatud seisukohad.
Meeldib seista su ees ja meeldib jalutada pikalt.
Ümber minu sind jalutamas vaadata.
Ja näha kuidas samm-sammul sa ennast keerutad.
Kuulata sind ja küsida ja vastata.
Ja imestada.
Sind tundma õppida ja meist mööduvaid inimesi vaadata.
Keset autoteed sind kallistada.
Meeldib näha sind naermas, naeratamas, mõtlemas.
Emotsioonide najal tegutsemas, hullumas.
Meeldib näha kõigest sind.

[11.05.12.4.12]

kõik on endine
ma olen kodus
üksi
mu sees on igatsus
ja asjad on katki
mu sees on lembus
ja leplikkus
mu sees on tuldpurskavad draakontuvid
aga mul on hea muusika
ja lootus
kuid ka tibutagi.
ja kohutav hirm.
mu sees on andestustpaluvad harksabalised
aga mul on halb enne
ja uskumus
kuid ka ärevushood.
ja kartus mu sees
kõik on endine
ma olen kodus
ja kohutavalt üksinda.

[22.38.10.4.12]

don´t make me pray
don´t tell me what to say
don´t stand, come and lay.
and so i dream,
even not so mainstream,
please be my team.
play my game
play along, it´s all about fame
play my game, i won´t give any frames,
just
don´t make me pray
and
don´t let me say
i must confess
there is more that i need less
don´t be my loss
continue
you make me gloss

[12.09.8.4.12]

sa ei tea aga ma mängin päevast päeva kitarri.
ja teen end vanemate ees narriks
jap, te pisitütrel on pätu peas kinni
ja ma sain just südamevalu kingiks.

neid mõtteid ei ole üldse palju
aga need pildid ei lõppe ka kordumast mu peas
ja siis ma mängingi kitarri
ja teen end iseendagi ees narriks.

[10.15.8.4.12]

ma põgenen jälle,
viimased tunnid ja päevad.
Ja ma lasen ajal joosta,
ma ei lähe võidu, kõik näevad.
Aga nii see juhtus, eile,
ma ei jaksanud enam seista.
ma hakkasin põgenema,
ja lasin ajal lennata.
ma naudin mõtte kokkupuuteid sinuga
kuid minu süda paneb mind kogelema
ja käed tahavad seilata
mööda merd, kaugemale, kiiruga.
eemale mõtetest, millest ükski ei ole halb
kuid jaksu seista enam ka ei ole.
kinolinast jääb alles riie vaid nii hall,
ja enda piinamiseks enam seista mõtet pole
ma näen isegi unenägusid
ja kõik seal viitab heale,
kuid kas pean ma uskuma neid näitemängusid
mis lähevad küll peale,
kuid ärgates on pagana valus,
kahes maailmas korraga elada,
sellest tekkimas on mu krooniline haigus
korraga unistustes ja kord kohustuses reaalsuses elada.
korraga kõik on hästi
kuid kord kohustustes on kui kuu peal ootamatu külgetõmbejõud
mind tiritakse tagasi maale, ja ma ei jõudnud endast jätta märki
ent ma ei lepi olukorraga ja mind aitab tõukejõud
ma jõuan taas kaalutumasse olukorda
ja kõik on palju paremini
nüüd tahan vaid sinu seisukohta
kas peaksin end näitama või peitma tunduvalt paremini?
mu sees on lootus
ja see hoiab mind päevalehes populaarse artiklina,
ja siis kord sureb mu sees see innustav lootus,
mis palju korda saatma viib, ja ma tunnen end taas tühjade hammasrataste tsüklina.
süda hellitab lootust veel igavikulist aega
ning mõistus jookseb jäärapäiselt teisele kaldale,
jah, ka mina peaks sõjale oma südame ja mõistuse vahel andma veidi veel aega
enne veel kui üks laev hakkab randuma.
kodu või võõrriigi sadamasse,
lõputult merele jääda ei saa, ka kui hing kipub rändama
tuleb randuda, lihtsalt kurss võtta sadamasse.
jah ma tean, et sadamaid on palju,
kuid võta lähim ja võta vastuvõtlikuim.
vali sadam täis ootust ja lootust
võta tühi sadam
sadam, mis sind varem ära saatnud ei ole
sadam, mis kõige mõistlikum ole.
su mõistus ütleb sulle vastuseid ette
ainult süda vorbib plaane kuis mõistust petta
inimene on aga mõistusega loom,
ja mõistus on kokkuvõttes ikkagi tugevam kui süda.
ning kui süda peaks peale jääma,
peab olema sellega päri ka mõistus.

[22.7.4.12]

armuda on võimalik väikestesse asjadesse.
armuda on võimalik olemusse,
armuda on võimalik maailmavaatesse,
armuda on võimalik ühiste omaduste olemasollu,
armuda on võimalik välimusse,
armuda on võimalik saavutatusse
ning sa vaatad juba loomult inimesele üles,
armuda on võimalik lõhna,
naeratusse,
aurasse,
juttu,
vaikusesse,
oskustesse,
suhtumisse.
Võimalik on armuda kõrvuni ja sellesse kõigesse korraga,

[23.44.7.4.12]

ja nii ma tunnen puudust nendest väikestest asjadest
ja nii ma meenutan ja näen ilmsi sind ennast enda käitumises
ja nii ma tunnen puudust nendest väikestest asjadest
ja nii ma meenutan ja näen kus ja kuidas sa olla võiksid
ja nii ma kurvastan natukene
ja nii ma petan kõiki oma näitlemises
ja nii ma kurvastan natukene
ja nii ma unistan, kuidas asjad teisiti käiksid
ja nii ma räägin uskumustest, kindlustest ja sihtidest
ja nii ma unistan, kuidas asjad teisiti käiksid
ja nii ma räägin sinu eest võitlemisest

[20.27.7.4.12]

ma nagu olen olemas aga tegelikult ei ole
ma justkui jalutasin
ära
sest ma tahan võidelda
kuid mul ei ole mille üle võidelda
mul ei ole , ei pruugi olla tulemust.
seega milleks
ma justkui jalutaksin
ära
..
või saan ma võidelda kui selleks on aeg?
kui on korrigeeritud olukord,
kui ..
ma enam jalutama ei pea.
ma tahan sõita sinise bmw-ga
ja basskitarri õppida.

[14.16.7.4.12]

Ma olen korras.

[4.4.2012]

Kuid see on see, mis paneb elama..

Ta vajab aega, ta saab selle.
Ta saab selle, kui see teeb head meile.
Tehes head meile, ma ei helistanud eile.
Ma ei helistanud eile. Ma ei saatnud meile.
Sest ma tõesti tahaksin, et see teeks head meile.

I need
help.
I need
you,
I don´t
need
problems
but i´m
ready to
take you
as my
worthiest
challenge.
My Beibi.
We can try
to make me
you you and
i last
for a long
long time if
U want.

Ma tahan koju.
Kodu turvalisi seinu enda ümber.
Iseenda usaldust, ei kedagi häirivat.
AGa ma tahan sind ja ma ei taha sind igatseda.
Need tuled öös on lõputud kui algus.
Need tuled öös on tuleviku jaoks.
Liblikad tulel
saavad otsa.
Aga valgus kutsub.
Ei tasu joosta esimese tule peale.
Võib kõrvetada saada.
Mu sees on hämarus.
Inimene ära ole liblikas.
See ei ole minu valgus.
See on võõras ja kõle valgus.
Tahad sa põgeneda ?
Kas see on lõpu algus?
Alguse, millel alles soojeneb valgus.
Soojustunde rambivalgus.

[30.3.2012]

Ma toitun, toitun, toitun.
Ma võin seda tunnet väljendada nii palju,
kuidas mõttes hõivad koha ja end, sõnu lausumata,
kalli tegema kutsud.
Käsi su kuklal ja käsi ümber sinu,
ma mõtlen, et sügav kukkumine on see järsk kukkumine.
Ma seedin, seedin, seedin.
Ma ei suuda kustutada seda lennutiiva vaibi enda sees.
Kuidas nad taltsutamatult tuuleiiltel ratsutavad, hääletult,
meeletult meeldivalt.
Minu käsi sinu käes ja muuseas kerge vastasseis.
Ma mõtlen, et see haaratus on üha tugevam haaratus.

.. ja võlutus,
.. ja tõmme

ja va armori rünne.

Veel olen häbelik kuid tunded on siirad.
Kui püsin ka kaugel on see nõrgaksvõttev narritus.
Loob need visioonid, mis mind kaugele viivad.
Kätte ei anna, see on õrritus.
Kuid katsumus on täna minu rada.

.. nagu sinul on võlutus ja on tõmme..

mille lõi tabamus kui sihi leidis amori nool.

Täna ja homme oled sina minu soov.
Ja sind käe alla tahab õrn hool.

[16.42.4.4.12]

Tunnid lähevad nii aeglaselt
aga ma ju tean, et aeg on välja mõeldud mõiste.
Iga piiks mu telefonist köidab enam tähelepanu kui see väärt on.
Iga kord panen lootusesurmas kinni äratuskella
või avan sõnumi kelleltki teiselt.
Ja ma kuulan juba hommikust saati ühte playlisti.
Ühegi laulu sõnad ei sööbi läbi mõtetest sinu pihta.
Hoian aga selja sirgu ja seisan mehiselt.
Või magan maha tunde siiski telefon kõrvaääres.
Ma ootan.
Ma isegi ei tea mida ma ootan.

[1.06.11]

Ma vaatan taevast ja pilvi,

ma ei kuule mängivat raadiot.

Ma mõtlen algusele ja mõtlen kestvale lärmile.

Maailmale ja meie rahule,

mõtlen kestvale vaikusele.

Kõige alguse lõpule ja kestvale eluarmastusele.

Sest, et ei tasu karta, sest, et on kiirusepiirangud tartu maanteel

ja kaitseinglid ajutiselt hõivatud elutarkuse ammutamisega.

On hakkamasaamise mõtisklused ja vastupidavuse keemiakatsed,

üleskuumutamine ja suitsukate kellegipoole.

Aga ütle ikka, ütle maailmale, et ma olen teel tagasi,

ma olen teel koju.

Ütle maailmale, et ka siis kui ei kõla lemmiklaul,

ma naeratusega ütlen, et ma tulen sinu juurde.

Ma tulen koju, sest mu süda on sinu juures,

sinu koht paremas vatsakeses.

Ärme karda, ärme karda,

kiirusepiirangud on ajutised, ma tõttan või läbi tulemüüri,

ma tulen koju.

Hubasus mind su juures toidab, su käed mu seljal,

su hingatud õhk toidab mu lilli, su puudutus sütitab maagia,

mis kadus kui kaotasin koha maailmas.

Sa oled mu kodu, ma tahan tulla koju.

Sa oled mu pikim kodutee, sa oled lemmik jooksurada.

Korv lohutustega, mu alternatiiv šokolaadile.

Juustusai? Moosisai?

Ületatud kiirus,

igatsetud siirus, mu limiteerimata intiimsus,

lolluste legmitiivsus.

Asteroidne sõltuvus, mu maailmamõistatus.

Lutsukivi sulpsatus.

Vaieldamatu kiusatus.

(millele kusjuures vastu saan vaid tänu teadmistele, hilisemale rahuldusele, rahulolu tundele)

[10.11.11]

ma ei taha ära minna.

Täna sinuta ma olla ei, ei taha.

viskame end kohe põrandale ja keeldume sammumast.

tantsuks keerutame kõik unustamist väärt pahed,

vahetame need nimetute tunnete vastu,

laseme kaja ka siis tuppa ja lausumata laskume teineteise unelmate taskuteisse.

enne kui ärkame unest sööme veel armastusepuu vilju, keelatud või mitte,

aga me sööme.

Ja täna kahekesi, ka siis kui oleme üks ühes ja teine teises kujutlusvõimes,

või kas või siis ka mitte.

oleme koos, vaimselt ja füüsiliselt, oleme tamme jõud ja nõuklirin raskeks muutuvate õunte all.