[märts 2012, 16.58]
Tuleb tagasi, tuleb tuleb see inspiratsioon.
Naaseb turvalisus ja julgus.
Usaldus inimestele.
Sülle langeda ja ise seista.
- need on kõigest sõnad
Friday
Monday
[23.37.25.06.2012]
Ma kirjutan, sest ma ei saa muud moodi sellest aru.
Sest üks hetk ma suudlen sind voodil.
Ja teine hetk ma suudlen sind voodil ja see on hoopis teistmoodi.
Ja siis sa võtad ära kõik mõtted.
Ja siis ma ei olegi enam ühel hetkel avalisilmi.
Sest, et kõik see, mis on, on see, mis on tegelikult kõigil kõige paremates kujutluspiltides.
Ma sulen silmad, sest et nii on kombeks.
Kõik ilusaimad pildid on meie arusaama järgi joonistatud me meeltesse.
Harjumusest nägema vaid kõige idüllilisemaid pilte läbi suletud silmade laugude,
ma ei saa selgust lummusest, mis ei ole enam kujutluspilt.
Sest kujutluspilt on pilt suletud laugude taga, kusagilt kaugelt, kuhu kunagi ei jõuta.
Ja kust kunagi miskit kaasa võtta ei saa.
Ent see pilt on mu ees vaba voliga teiselt poolt mu lauge.
Sa rebid viimased hilbud mu varjatud palgelt.
Ja kõik on ikkagi hästi.
Naerma ajavalt ühegi hilbuta.
Ja nii naerutad sa mind iga päev.
Ja tood välja mu kõdilembelisuse.
Sa oled nii joovastav, et mul hakkabki su ees imelik.
z
Sul on oma kast ja mul oma kast.
Sul on soolokontsert ja mul on soolokontsert.
Ent Ying ja Yjang on siiski ühes ringjoones.
... your thing,
... my thing.
Ma kirjutan, sest ma ei saa muud moodi sellest aru.
Sest üks hetk ma suudlen sind voodil.
Ja teine hetk ma suudlen sind voodil ja see on hoopis teistmoodi.
Ja siis sa võtad ära kõik mõtted.
Ja siis ma ei olegi enam ühel hetkel avalisilmi.
Sest, et kõik see, mis on, on see, mis on tegelikult kõigil kõige paremates kujutluspiltides.
Ma sulen silmad, sest et nii on kombeks.
Kõik ilusaimad pildid on meie arusaama järgi joonistatud me meeltesse.
Harjumusest nägema vaid kõige idüllilisemaid pilte läbi suletud silmade laugude,
ma ei saa selgust lummusest, mis ei ole enam kujutluspilt.
Sest kujutluspilt on pilt suletud laugude taga, kusagilt kaugelt, kuhu kunagi ei jõuta.
Ja kust kunagi miskit kaasa võtta ei saa.
Ent see pilt on mu ees vaba voliga teiselt poolt mu lauge.
Sa rebid viimased hilbud mu varjatud palgelt.
Ja kõik on ikkagi hästi.
Naerma ajavalt ühegi hilbuta.
Ja nii naerutad sa mind iga päev.
Ja tood välja mu kõdilembelisuse.
Sa oled nii joovastav, et mul hakkabki su ees imelik.
z
Sul on oma kast ja mul oma kast.
Sul on soolokontsert ja mul on soolokontsert.
Ent Ying ja Yjang on siiski ühes ringjoones.
... your thing,
... my thing.
Tuesday
[2.38.19.06.2012]
Ja mina tahan olla väikene.
Vaikselt hoitud ja oodatud kui vihmast tüdind lapsed ootavad, et tuleks päikene.
Ning hoitud kui jänesest kaisukaru.
Kus kokkuhoiul puudub loogika.
Kuid kõik ühes on intovertne sümboolika.
Kooskõla ja saatuse salakeelte mäng, kus sümbolid ületavad filosoofide meeltetaju.
Kus ebamaisus on maine ja maine ei ole üldse mitte oluline.
Meeled katsuvad rääkida olulisi keeli, kuid maailm on tajutundetta.
Ja mina olen kõige väiksem.
Sest siinjuures ei ole väikene enam hirm.
Seda juba lihtsalt ei eksisteeri.
Olemus saladuseloori all on vegetatsioon ja kõik ongi roheline mass.
Väiksus ja hoitus peitub õmbluskohtade ristumispaikades.
Ega loor üksi, nagu taevalaotuses taevasinagi, hüdrosfääri ülesannet täida.
Nii kuis on pilved sina seotuseks on looril õmbluskohad uue maailma saladuseloori jätkuks.
Saladuseloori kergitades, mida teha ei tohigi..
On universum midagi hoopis muud kui seda näevad kellegi silmad.
Kadunud on palju. Kuid alles on ilmad.
Helerohelised, Tumerohelised, Sinakas-Rohelised, Tüümian-Rohelised.
Inimesed ei ole hoitud, sest massis ei ole hipsteritele ruumi.
Pubikuarvamus on jälle see, et külm olek, see jätab olemuse mulje ju khuuli.
Nii on ja nii on.
Jäik ja külm.
Ja väikene.
Kaua oodanud lapsed need jäävadki ootama.
Sest saladuseloori alla päikesele kohta ei ole.
Vaid seotud looritükkide vahelt, kus väiksus ja hoitus rolli mängivad, võib kumada üht teist.
Kuid see mass ei hooli.
Ei ole olemas kedagi erinevat meist.
Üksluine ja roheline mass ei hooli, sest uues maailmas sellele kohta ei ole.
Keegi mõtlema ei hakka, sest erakondi ei moodustada.
Majanduse arengut ei soosita ei rohelistelt tühermaadelt ega rohelistelt tühermaadelt.
Peale tühermaade lihtsalt muud ei ekisteeri.
Eksistents puudub üleüldse absoluutselt kõigel.
Väljamõeldistele võib leida ruumi.
Kuid kõik, mis ongi, ei olegi, sest see, mis on, ei ole füüsiline.
On vaid tabu, lollus ja rumalus, kus on moes objektiseerimine, teadmata selle tähendusest sittagi, sest ehe näide puudub ja elu on vaid teoreetiline.
Iga inimese sinised esmaspäevad võivad olla veedetud rohelise massiga uue maaima ühiskonnas.
Sest kui elu tundub kole on tahe see hukule viia.
Ja uus maailm on juba hukul.
Sinakas-Rohelised ilmad on võimalik puldivajutuse ja lihtsa sooviga küll meeltest kustudada, kuid raske on leida teed välja kadumatust energiaringist, kus voolud vaid muunduvad, kus endiselt on kõik intovertne sümboolika, mis ei pruugigi olla sümpaatne ja vähemgi positiivne.
Õnneks kooskõla või kõlatus ja salakeelte mäng on otsas homseks hommikuks, kui läbi on esmaspäev.
Ja iga järgmine hipsterivabadusega ja tühi massimaailm nädalapäevades võib olla juba ehe neljapäev.
Just nii nagu iga "Just Because" eksklusiivne hommikusöök.
Ning mitte ühelgi teisel esmaspäeval, ega hallil päeval nädalas ei pea olema väikene.
Ei pea taluma hoolimatust, ei piina, ei eksistentsi puudust, sest see on vaid siniste esmaspäevade rohelise massi uue maailma ühiskonna glämmrock, millest padujoodikudki kõige kohatuma peavalu saavad.
Ei pea olema ega tahtma olla nii väikene kui olen mina täna.
Ei pea muretsema ebaloogilisuse pärast sest kaisukaruks on veel endiselt, teisipäeva varahommikul, kukelaulu peale ärgates, karu ja mitte enam karuks nässerdatud jänes, kes omale nimeks Ott sai.
Ei pea muretsema, ses kukk laulis päikesetõusu peale ja hommik on hoopis helgem kui igavikuna minevikku jäänud raskelt unustatav kõle sinine esmaspäev rohelises maailmas, kus ei muretseta mitte erakondade töö pärast vaid laus lolluses nende puuduse pärast.
Teisipäeva hommikuti proovivad erakonnad ikka kokku ajada ka kõik need armsad poliitikud, kes nädalavatuse joomatuuridest esmaspäevasele koosolekule ei jõudnud.
Ja nii ilmad muutuvad. Millises ühiskonnas tahes.
Ja mina tahan olla väikene.
Vaikselt hoitud ja oodatud kui vihmast tüdind lapsed ootavad, et tuleks päikene.
Ning hoitud kui jänesest kaisukaru.
Kus kokkuhoiul puudub loogika.
Kuid kõik ühes on intovertne sümboolika.
Kooskõla ja saatuse salakeelte mäng, kus sümbolid ületavad filosoofide meeltetaju.
Kus ebamaisus on maine ja maine ei ole üldse mitte oluline.
Meeled katsuvad rääkida olulisi keeli, kuid maailm on tajutundetta.
Ja mina olen kõige väiksem.
Sest siinjuures ei ole väikene enam hirm.
Seda juba lihtsalt ei eksisteeri.
Olemus saladuseloori all on vegetatsioon ja kõik ongi roheline mass.
Väiksus ja hoitus peitub õmbluskohtade ristumispaikades.
Ega loor üksi, nagu taevalaotuses taevasinagi, hüdrosfääri ülesannet täida.
Nii kuis on pilved sina seotuseks on looril õmbluskohad uue maailma saladuseloori jätkuks.
Saladuseloori kergitades, mida teha ei tohigi..
On universum midagi hoopis muud kui seda näevad kellegi silmad.
Kadunud on palju. Kuid alles on ilmad.
Helerohelised, Tumerohelised, Sinakas-Rohelised, Tüümian-Rohelised.
Inimesed ei ole hoitud, sest massis ei ole hipsteritele ruumi.
Pubikuarvamus on jälle see, et külm olek, see jätab olemuse mulje ju khuuli.
Nii on ja nii on.
Jäik ja külm.
Ja väikene.
Kaua oodanud lapsed need jäävadki ootama.
Sest saladuseloori alla päikesele kohta ei ole.
Vaid seotud looritükkide vahelt, kus väiksus ja hoitus rolli mängivad, võib kumada üht teist.
Kuid see mass ei hooli.
Ei ole olemas kedagi erinevat meist.
Üksluine ja roheline mass ei hooli, sest uues maailmas sellele kohta ei ole.
Keegi mõtlema ei hakka, sest erakondi ei moodustada.
Majanduse arengut ei soosita ei rohelistelt tühermaadelt ega rohelistelt tühermaadelt.
Peale tühermaade lihtsalt muud ei ekisteeri.
Eksistents puudub üleüldse absoluutselt kõigel.
Väljamõeldistele võib leida ruumi.
Kuid kõik, mis ongi, ei olegi, sest see, mis on, ei ole füüsiline.
On vaid tabu, lollus ja rumalus, kus on moes objektiseerimine, teadmata selle tähendusest sittagi, sest ehe näide puudub ja elu on vaid teoreetiline.
Iga inimese sinised esmaspäevad võivad olla veedetud rohelise massiga uue maaima ühiskonnas.
Sest kui elu tundub kole on tahe see hukule viia.
Ja uus maailm on juba hukul.
Sinakas-Rohelised ilmad on võimalik puldivajutuse ja lihtsa sooviga küll meeltest kustudada, kuid raske on leida teed välja kadumatust energiaringist, kus voolud vaid muunduvad, kus endiselt on kõik intovertne sümboolika, mis ei pruugigi olla sümpaatne ja vähemgi positiivne.
Õnneks kooskõla või kõlatus ja salakeelte mäng on otsas homseks hommikuks, kui läbi on esmaspäev.
Ja iga järgmine hipsterivabadusega ja tühi massimaailm nädalapäevades võib olla juba ehe neljapäev.
Just nii nagu iga "Just Because" eksklusiivne hommikusöök.
Ning mitte ühelgi teisel esmaspäeval, ega hallil päeval nädalas ei pea olema väikene.
Ei pea taluma hoolimatust, ei piina, ei eksistentsi puudust, sest see on vaid siniste esmaspäevade rohelise massi uue maailma ühiskonna glämmrock, millest padujoodikudki kõige kohatuma peavalu saavad.
Ei pea olema ega tahtma olla nii väikene kui olen mina täna.
Ei pea muretsema ebaloogilisuse pärast sest kaisukaruks on veel endiselt, teisipäeva varahommikul, kukelaulu peale ärgates, karu ja mitte enam karuks nässerdatud jänes, kes omale nimeks Ott sai.
Ei pea muretsema, ses kukk laulis päikesetõusu peale ja hommik on hoopis helgem kui igavikuna minevikku jäänud raskelt unustatav kõle sinine esmaspäev rohelises maailmas, kus ei muretseta mitte erakondade töö pärast vaid laus lolluses nende puuduse pärast.
Teisipäeva hommikuti proovivad erakonnad ikka kokku ajada ka kõik need armsad poliitikud, kes nädalavatuse joomatuuridest esmaspäevasele koosolekule ei jõudnud.
Ja nii ilmad muutuvad. Millises ühiskonnas tahes.
Armasta elu.
Ela elu, mida sa tegelikult ka armastad.
3.45
Thursday
Monday
[21.07.1.06.2012]
Kui ma kohtuksin sinuga peale tööd, võtaksin ma sulle kohtumisele kaasa päeva parima koogi ja serveeriksin seda päikesekiirtega, mis on loojumas ning õrna naeratusega.
Laseksin poistel sulle lava peal karkaani tantsida ja kui kord peale pikka ja väsitavat tööpäeva koju jõuan, tajuda enesel, et lummus, mille sa mulle peale pakatad on tappev ja surub mind õhkuvõtvalt läbi erinevate mullakihtide.
Mulle mu ümber on üha vähem ja pilt sinust tuhmub, kuid ma usun ja ten, et näen sind homme taas.
Ma lähen koju ja murdun, kuid ärkan uuesti himme, kui päike tõuseb, nagu tulp iseenesest.
Ma olen, elan ja sünnin, suren.
Ning sa ei tea mu päevade kellakäigust midagi.
Kõik, mida näed on kest, vaikus, kuid ma olen, elan ja sünnin suren iga pagana päev kui sind näen.
Sest siis ma tahan sulle jälle kooki tuua, kuid sa oled õhkuvõttev.
Sünnin, Suren. Sünnin, Suren. Sünnin. Vaikus.
Kui ma kohtuksin sinuga peale tööd, võtaksin ma sulle kohtumisele kaasa päeva parima koogi ja serveeriksin seda päikesekiirtega, mis on loojumas ning õrna naeratusega.
Laseksin poistel sulle lava peal karkaani tantsida ja kui kord peale pikka ja väsitavat tööpäeva koju jõuan, tajuda enesel, et lummus, mille sa mulle peale pakatad on tappev ja surub mind õhkuvõtvalt läbi erinevate mullakihtide.
Mulle mu ümber on üha vähem ja pilt sinust tuhmub, kuid ma usun ja ten, et näen sind homme taas.
Ma lähen koju ja murdun, kuid ärkan uuesti himme, kui päike tõuseb, nagu tulp iseenesest.
Ma olen, elan ja sünnin, suren.
Ning sa ei tea mu päevade kellakäigust midagi.
Kõik, mida näed on kest, vaikus, kuid ma olen, elan ja sünnin suren iga pagana päev kui sind näen.
Sest siis ma tahan sulle jälle kooki tuua, kuid sa oled õhkuvõttev.
Sünnin, Suren. Sünnin, Suren. Sünnin. Vaikus.
Subscribe to:
Posts (Atom)