[21.07.1.06.2012]
Kui ma kohtuksin sinuga peale tööd, võtaksin ma sulle kohtumisele kaasa päeva parima koogi ja serveeriksin seda päikesekiirtega, mis on loojumas ning õrna naeratusega.
Laseksin poistel sulle lava peal karkaani tantsida ja kui kord peale pikka ja väsitavat tööpäeva koju jõuan, tajuda enesel, et lummus, mille sa mulle peale pakatad on tappev ja surub mind õhkuvõtvalt läbi erinevate mullakihtide.
Mulle mu ümber on üha vähem ja pilt sinust tuhmub, kuid ma usun ja ten, et näen sind homme taas.
Ma lähen koju ja murdun, kuid ärkan uuesti himme, kui päike tõuseb, nagu tulp iseenesest.
Ma olen, elan ja sünnin, suren.
Ning sa ei tea mu päevade kellakäigust midagi.
Kõik, mida näed on kest, vaikus, kuid ma olen, elan ja sünnin suren iga pagana päev kui sind näen.
Sest siis ma tahan sulle jälle kooki tuua, kuid sa oled õhkuvõttev.
Sünnin, Suren. Sünnin, Suren. Sünnin. Vaikus.
No comments:
Post a Comment