[19.56.29.05.11]
Sia - Breathe me. (again) / Gimme more etc

Mõtted, mõtted, mõtted.
Kõned, tühjad kõned.
Kõned, mida ma ootan ja jäängi ootama.
Kõned, mis tahavad nutma ajada,
Kõned, mis pisaraid kutsuvad kui vihmavari vihma.
Kõned, mis viivad mõtted tuleriidale, mis varjatud äkkviha toodavad.
Need vähesemad kõned, mis mind kõnelevat toru eemale viima viivad.
Kõned, millest ma loobuda ei taha, mis venivad märkamatult.
Kõned, millest keegi teadma ei pea.
Kõned inimestega, keda keegi ei tea.
Mõtted, mõtted, mõtted.
Kõned, mis loovad mõtteid, mis talletatud ei saa.
Mõtteid, mis mind edasi peaksid viima.
Kõned mõttekaaslastega,
Kõned inimestele, keda kunagi ei näe.
Kõned vaimusõpradele.
Kõned, mis inspireerivad.
Kõned, mis saavad teeseldud, et vältida kontakte.
Kõned, mis saavad teeseldud, et vältida ebamugavust.
Kõned, mida mängin ajastatud helinaga.
Kõned, mis on mu päästerõngad.
Ja kõned, mis rikuvad kõike.

Nüüd ma kõnnin mööda rada.
Mind saadab inimene ja paar veel.
Ma ei taha enam naasta, käia tagasi, teedpidi seda sama.
On poisid, on plikad, on afäärid ja petuskeemid.
On väljamõtlemised, on häirivad faktorid.
On fantaasiamaailm, mis nii olematu võiks olla.
On suletud suu ja pisikesed pildid, mis suletud laugude taga jooksevad.
On tühjad read blogis.

On viitamatus,
seletamatus,
paratamatus,
kaitsmatus,
tegutsematus,
püüdmatus,
kärsitus,
rahulolematus.

Peidetud, varjatud, kõnetamatud pisarad..
Nutud, millest räägitakse ja need millest mitte.
On seltskond, on eelistus ja teine eelistus.
Arusaamatused.
Head ja halvad ajad.
Mullikesed. Ja mullid. Mullid.
Mainimatus.
Olukordade raskus ja kergus, teineteise nägematus.
Nägemise tahtmatus.
Suuremad väljategematused, enese pimestamised.
Teadmine aga selle eiramine.
Antud olukorra parandamatus. Seda meelega.
Parapsühholoogiline palagan.
Uinumatus, suurte kätega õhulosside meisterdamine ja viivu veiditamine.
Mahajätmine, algustamine, suitsuhõngu loomine.
Ploomide vahetus kirsside vastu ja tavaline saab ühel momendil mentooliks.
Ja Low Density Lipoprotein rakuseintes kasvab ülemäära suureks, kehast endast saab keha kolesterool.
Vaimne tere-vist ja südame, - veresoonkonna tervist. Või C&U ????

"Fakk you!" sõbrad, kes te arvate, end sõbrad olevat.
"Fakk you!" Enelin, kes sa endast hästi arvata võid.
"Fakk you!" Maailm, mis vahest nii perse kukkunud on.
"Fakk you!" Kool, mis on nii valele süsteemile üles ehitatud.
"Fakk you!" Unistused, mis te veel kuhugi jõudnud ei ole.
"Fakk you!" Debiilsed neandertaalid, kes endast hästi arvavad.
"Fakk you!" Targad, kes end haletsevad ja kes ülehindavad.
"Fakk you!" sina, kes sa arvad, et eksimine on inimlik ja seda mõtet eirad.
"Fakk you!" mõistus.
"Fakk you!" inimesed, kes te mind kütkestate aga hulluks viite.
"FAKK YOU!" ebaõnnestunud katsed ja jõkkeveerenud õnnetused.
"FAKK YOU!" see sitale saadetud maailm.

Ära võta mind nüüd valesti,
sest muud moodi sa ei pruugikski.
Lase lihtsalt lahti, see on minu lugu.
Ära loe mind valesti,
sest muud moodi sa ei tahagi.
Loo lihtsalt pilt, kus loetud read unustad.
Sest, et see on minu lugu.
Ja kui mina olen sinu lugu, siis see lugu on ikka minu lugu.
Ära otsi vabandusi, et võtta isiklikult, see on minu võitlus.
Võitlus ise-enda ja maailma vahel.
Võitlus, mille võidu toob mulle elu võti, mille ma õige pea leian, leides ise-end.
Aga sa ole olemas lihtsalt, kõige lihtsamas võtmes.
Ole Aus.
Mõistmatuse püüan teha selgeks.
... jälle otsus, jälle tühjus.

[11.38.25.05.2011]

Ma nutan.
Vaimselt, nutan füüsiliselt.
Lahinal ja sosinal.
Kas mind kuulda saadaks või et elusaladus mind ei reedaks.
Ma ei tea, on raske, on keeruline.
On elu vaimu piinatund.
Ma püüan mõelda, püüan üle olla.
Raskus mu kohal tahab lämmatada,
aga ma võtan eeskuju ja enam ei nuta ka Helena sõnade peale.
Lohutuse peale, mis räägib kuidas kõik saavad hakkama.
Hakkama saada. Jah, aga teised just nimelt teised.
Mitte ühtegi Enelini.
Kohati mõtlen, et milleks mulle praegu see.
Kas see meeldib mulle, see on jälle üks kogemus.
Kogemus annab elule mõtte. Annab tee edasi.
Aga milleks mulle see, kui ma ei tea seda teed edasi.
Kuhu ma järgmiseks astun.
Ämbrisse või jalavanni.
Kust ma tean, milline otsus on õige.
Ei ole ainult muret võimega langetada otsus.
See on proosa mis ma kirjutan aga milleks.
Kas on võimalik tahta, et tahta. Mitte tahta..
Milleks.
Mul ei ole raske, nanomeeter põleb lõhki aga mina jalutan rohelistele niitudele.
Natukene ainult veel, natukene veel.
Natukene teed ja rahu ütleb, mis ma teen.

Mu käsi on valus, on valus meelega.

[20.13]

[09.05.2011.23.25]

naeratus,
naeratus,
naeratus,
ma tahan istuda suga kontsertsaalis kus on keset lava üks klaver,
lugu kulgeda võiks niisamuti kui pingiread ühest seinast teise,
looklevalt, vanad retromaitselised rohelised pingid, mida katab vana kalev,
seljas kangased siidkerged õhtukleidid ja saal on rand,
ühest muulast teiseni viib merepealne jalgrada,
mida mööda astuda võib igaühe achilleuse kand
ja päike ikka veel silitab naeratusele vastuseks su sääremarju,
täidab põselohud soojusega ja paneb silmad kihama.
Lugu mööda jalgrada kulgeb liivateradelt kaugemale ja lähedamale,
sammud seatud igaühele on ette juba enne eha saabumist,
sest ehast koiduni ei ole vaid üürike aeg, on aeg veidikene pikem.
Tuleb õhtukülm,
selga sametsäärtega poollahtised kingad ja valged heegelkleidid,
vana uppunud palgi peal on taldikutel marjakoogilõigud,
ootavad söömist, maistmist ja palukeste jagamist.
Liiva peal siblivad sipelgad.
Aeg liigub, seda näitab kaduv valgus ja saabuv pimedus,
saabuv päike seljatagant ja kaduvad õhkõrnad pilvepiirid.
Videvikust saab taas valgusküllus ja külg külje kõrval kord saabub hommik.
Rannalt uhutuks saab sõnum armastusest kuid olevik jääb.
Armastus samamoodi, ent õhku,
suul naeratus.

[09.05.2011.22.22]

Mulle meeldivad ühehilbu olekud,
meeldib joosta ja tegelikult nina nokkida.
Meeldib chillida üks näpp ninas
ja olla muidu kohal poole protsendiga.
Olla lihtsalt poole kohaga.
Väga suurt intressimäära ma ei vaja
oled sees paar musi, no talletan nende kaja
ja lasen linti kui vaja.
Ma olen ühehilbu neiu ja muidu on
tegelikult neid preilisid niisama ka vaadata hea.

Aga oh ei, ma pühendun sulle,
pühendun kogu ühendatud jõuna sulle ja lootuses leian
mõttevada vaikselt ootamas, mil on kord et liiguks edasi rööpühenduses
adenosiinmullikeste jada.
ootuses seisan ja vaatan, et kord oligi üsna mitu paar kuud tagasi
jah ma värisen jah ma värisen
huuled värelevad ma tahan ja venelaslikkuses slaaviverd särisen,
su käte vahel mitu paar kuud tagasi kui vahel see oli,