- need on kõigest sõnad

[11.38.25.05.2011]

Ma nutan.
Vaimselt, nutan füüsiliselt.
Lahinal ja sosinal.
Kas mind kuulda saadaks või et elusaladus mind ei reedaks.
Ma ei tea, on raske, on keeruline.
On elu vaimu piinatund.
Ma püüan mõelda, püüan üle olla.
Raskus mu kohal tahab lämmatada,
aga ma võtan eeskuju ja enam ei nuta ka Helena sõnade peale.
Lohutuse peale, mis räägib kuidas kõik saavad hakkama.
Hakkama saada. Jah, aga teised just nimelt teised.
Mitte ühtegi Enelini.
Kohati mõtlen, et milleks mulle praegu see.
Kas see meeldib mulle, see on jälle üks kogemus.
Kogemus annab elule mõtte. Annab tee edasi.
Aga milleks mulle see, kui ma ei tea seda teed edasi.
Kuhu ma järgmiseks astun.
Ämbrisse või jalavanni.
Kust ma tean, milline otsus on õige.
Ei ole ainult muret võimega langetada otsus.
See on proosa mis ma kirjutan aga milleks.
Kas on võimalik tahta, et tahta. Mitte tahta..
Milleks.
Mul ei ole raske, nanomeeter põleb lõhki aga mina jalutan rohelistele niitudele.
Natukene ainult veel, natukene veel.
Natukene teed ja rahu ütleb, mis ma teen.

Mu käsi on valus, on valus meelega.

[20.13]