[09.05.2011.23.25]
naeratus,
naeratus,
naeratus,
ma tahan istuda suga kontsertsaalis kus on keset lava üks klaver,
lugu kulgeda võiks niisamuti kui pingiread ühest seinast teise,
looklevalt, vanad retromaitselised rohelised pingid, mida katab vana kalev,
seljas kangased siidkerged õhtukleidid ja saal on rand,
ühest muulast teiseni viib merepealne jalgrada,
mida mööda astuda võib igaühe achilleuse kand
ja päike ikka veel silitab naeratusele vastuseks su sääremarju,
täidab põselohud soojusega ja paneb silmad kihama.
Lugu mööda jalgrada kulgeb liivateradelt kaugemale ja lähedamale,
sammud seatud igaühele on ette juba enne eha saabumist,
sest ehast koiduni ei ole vaid üürike aeg, on aeg veidikene pikem.
Tuleb õhtukülm,
selga sametsäärtega poollahtised kingad ja valged heegelkleidid,
vana uppunud palgi peal on taldikutel marjakoogilõigud,
ootavad söömist, maistmist ja palukeste jagamist.
Liiva peal siblivad sipelgad.
Aeg liigub, seda näitab kaduv valgus ja saabuv pimedus,
saabuv päike seljatagant ja kaduvad õhkõrnad pilvepiirid.
Videvikust saab taas valgusküllus ja külg külje kõrval kord saabub hommik.
Rannalt uhutuks saab sõnum armastusest kuid olevik jääb.
Armastus samamoodi, ent õhku,
suul naeratus.
No comments:
Post a Comment