Sul on hakanud olema raske mind kuulata. Sa paned oma käe mu suu ette kui ma paar sõna rohkem ütlen. Mis varem oli teistmoodi hea ja "minulik", millest sa vahel nüüd puudust tunned, sa enam ei kuule.
Sa kurdad mu vaikuse üle, sest kõik mis ma räägin on liiga sügavamõtteline ja see pole ju jutt, mida arvad sa kuulda tahtvat. See, mis ennem oli teistmoodi hea.
Kuhu jooksnud on see aeg, mis enam kuulama luba?
Kes võttis aja ära?
