[21.50.28.09.13]

Ja siis ma unistan sellest päris kodust, kus on hästi palju valgust ja raamatuid, nii palju patju voodil ja kõikjal aknad ja vaade.
Ja aura, mis loob muusika su kõrvu seda kuulamata. Kus iga sekund on erinev ja nii põnev. Kus võiks mittemidagi tegemata mööda saata päevi, sest seal olemisest lihtsalt piisab.
Kus tegelikult oleksid ka kõikvõimalikud asjad kõikvõimalikes loovuslainetes hullamiseks.
Unistan kohast, kus olemisel end ära unustan. Kus olemise peale inimesed, küsivad, mis toimub aga mina lihtsalt enesest joovastun.
Kohast, kus aeg enam ei loe.

[12.26.21.09.13]

Ma hakkasin mõtlema ja leidsin,
sina loodki mu inspiratsiooni-kire-vilju,
küll paned mind uskumatuid asju välja mõtlema.
Keelepealse sügelema ja ebaloogilisusi ütlema.
Midagi lausuma, mida ei näinud ei kuulnud ma ennem ei olnud.
Justkui doos annet on iga kokkupuude sinuga.
Eriti kui loen ammu kirja pandud täheridu.
Helbelõng ja soodakook.
Paberi ja tindiga silme ees pilt.
Mõni iiri setter tema ööpäevaringse televisiooniga.
Kaugustes mediatsioon.
Mu inimesed, mu inspiratisioon.

Aga ma olen üksinda nüüd.

[14.13.7.9.13]

Mõtted mu sees on nii maagilised,
nii soojad, nii head, nii armulised.
Tunded on joovastavad,
sõltuvust tekitavalt lummavad.
Ja seepärast ma ei jaga neid.
Sest see hoiab sooja mu sees.
Kadedusest ei jaga ma sõnu.
Sest sõnad toovad sisemusse.
Ja ma ei ole kade tegelikult.
Kuid nõnda hea teeb kadedaks küll.