[11.31.22.12.12]

mind kohutas see mõte,
maailm saab otsa aga sina oled tööl,
mul on kahju, et sa nii vara ja pimedas lahkuma pead,
aga mulle ei meeldi kui sa tuled küla pealt
ja sul on mingid mõtted peas
aga sa ei ütle mitte midagi,
ühtki sõna, mida kuulda tahan
su suu ei kõnele,
ja kui tulengi su jaoks,
olen vahel teisusele,
ja nii sina isegi.
kaugele kõnnivad meie varjud teineteisest,
ja mõtted on peas,
ma ei tea kust need tõid,
need on hirmu äratavad.

[10.00.20.12.12]

Mul lendavad pea kohalt lennukid üle.
Kõlab maailmalõpumuusika esitusloend.
Õues läheb järjest valgemaks.

[13.03.12.12.12]

aga ma tahan vaikselt kusagil kõrgel istuda ja vaadata ja jälgida ja mõelda.
sest mu keha annab tunda iga faking kord kui ma sellele ööle mõtlen.
my ass alaska ja aafrika

[11.02.20.12.12]

näe, järgmine lennuk
ja jälle. 

[6.00.15.12.12]

kas minust ei piisa, ütle kui mitte?
rõve külmus matab hinge,
ma tahan ära minna, väga,
väga
peitu põgeneda su soojade käte eest,
mida ma armastan nii, et ükski teine paar,
pole nii hoitud minu poolt olnud,
ja pisarad löövad trellide taga lärmi.
tekk on suur, soe ja tihkelt ümber minu,
aga nii külm on.
maitsetu olemus kägistab kurvad häälepaelad kokku
ja kurk muutub nii kitsaks,
et hingamine muutub vaevaliseks.
peitu, peitu. tekk, varja mu õnnetust
ja lase südametuksetel veel kõlada,
kui on et millel.
anna tagasi mu tardund verele soojus,
hoia mind siit minemast ära,
kuhu nii väga minna tahan.
las väsimus mu hommikutunnil,
nii-nii vara või hilja,
võtab polaarse vaikuse.
laseb minna.

[9.15.10.12.12]

Asi pole mitte asjades, mis toimub ja juhtub vaid tunnetes, mida need sündmused endaga kaasa toovad.

[19.15.9.12.12]
[8.54.10.12.12]

Minu sõnad on ka sõnad
Minu mõtted on ka mõtted.
Minu kõrvad ka kuulevad.
Ja silmad näevad.
Sa oled loodud olema võrdne.
Sest teisel juhul kaob moraal.
Kõik teised peavad olema sinuga üks.
Ainult sinu mõtted ei ole koraan.
See, mis sa oled ei pruugigi olla enda teha.
Arusaamatu karjainstinkt sunnib kõiki alistuma.
Ainult debiilikud upitatakse üles, alistujate endi käe läbi.
Ja siis  kannatatakse. Räige ülekohtu all.
Sittagi ette ei võeta, sest kujutelm petab silmad ära.
Arvad küll, et me armas karjajuht on liider.
Ise sa upitasid ta sinna, nüüd arvab ta ise sedasama,
olles tegelikult vaid osa hallist massist ja üks alamatest karja sees.
Mõned ei tahagi näha ja panevad siis silmad kinni.
Ent see ei päästa.
Suur roll on  inimese enese tunnetel ja uskumustel,
enesekehtestamisel ja võrdõiguslikkuse eest seismisel.
Aga mõned ei taha lihtsalt ei kuulda, ei kuulata.
See, et sina aru saada ei taha,
et kõik ongi võrdsed,
siin ja sealpool ookeane,
siin ja sealpool sind ennast.
Mitte, et keegi karjast kuldne keskmine olla saaks,
mitte, et kusagil maailma naba oleks,
on kõik siiski arusaamises.
Ja aru ei saa mitte keegi. 

[22.09.30.11.12]

See, see kord kui see guaššvärv mul näos ära kuivas ja täitsa tükkideks auras.
Ja see kord ka kui hästi paljude erinevate inimestega pidi oma suud jagama.
See läheduse ja laheduse tunne.