[6.00.15.12.12]
kas minust ei piisa, ütle kui mitte?
rõve külmus matab hinge,
ma tahan ära minna, väga,
väga
peitu põgeneda su soojade käte eest,
mida ma armastan nii, et ükski teine paar,
pole nii hoitud minu poolt olnud,
ja pisarad löövad trellide taga lärmi.
tekk on suur, soe ja tihkelt ümber minu,
aga nii külm on.
maitsetu olemus kägistab kurvad häälepaelad kokku
ja kurk muutub nii kitsaks,
et hingamine muutub vaevaliseks.
peitu, peitu. tekk, varja mu õnnetust
ja lase südametuksetel veel kõlada,
kui on et millel.
anna tagasi mu tardund verele soojus,
hoia mind siit minemast ära,
kuhu nii väga minna tahan.
las väsimus mu hommikutunnil,
nii-nii vara või hilja,
võtab polaarse vaikuse.
laseb minna.
No comments:
Post a Comment