12.12.23.01.13

you never say goodbye.
you leave without kisses.
when i arrive, you don´t bother to awake,
when i leave, you don´t bother to awake,
but i do, i do.
the only thing i didn´t  do,
was to miss you whenever we go apart
apart from eachother whereever we go.
and whatever we do.
we do it apart from the greatest will.
But we promised, to be the best we can,
oh i will, i will.
so much about it, so less is left
we are how we are,
we still want to be,
better than the rest.
so much about it, so less is left
this is how we see it,
it is just a beginning,
prepare ourselves,
we are going to get through this.
this is homewar where home survives.


sa paned mind pettuma,
kordi järjest,
sa elad hoopis teises ilmas ,
teises maailmas.

[19.18.22.01.13]

You aint drowning, drowning.
Sa otsid väljapääsu,
leiad end absurdist,
üldsus puudub.
Eksistents oled ainult sina.
Üks ainuke valge värv,
ja absurd.
Suur ninameeste täringumäng
ja kõik ongi kadunud kui tuhka tina.
Vahest sulanuna,
vahest mitte.
See on võtmekeeramise kõlks,
sa kas kuuled või mitte.
Pääs või mitte.
Iga pintsel ühtmoodi jälge ei jäta.
Aga vahel sa tahadki, et nii oleks.
Kas nii või jaa.
Sa enne ei jäta.
Kompad ulmeraamatutes
ja tikteerid erinevaid maailmu.
Mis siis on reaalsus,
ja mille ise välja mõtled?
Kohe üldse ei taha tunda tähti
kui valmis oled kirjutanud raamatud.
Sõnad tahad unustada ja vaikusega kõik matta,
kui sa oled pidanud lõputuid vestlusi.
Kui sa oled korraga kusagil kinni.
Ja pääsu ei näe.
Otsid ja kompad ikka veel.
Aga võti ei tööta,
suletud iga uks justkui löödud kinni.
Sul pole relva, et endalt elu võtta.
Ja uputad kõik sõnadesse.
Kirjutad üles elu siinpool
ja elu sealpool mittemidagit. 
Ja unustad korraga kõik kirjutatu tähenduse,
sest sa tahtsid sellest lahti saada,
ja see uppus mateeriasse,
sõnadesse.
Seda enam ei ole.
Tähendust enam ei ole.
Lased lahti
ja täitud ebaolulisega.
Mõte kaob enesesse,
kust see ükskord jälle välja kirjutatakse.
Aga mitte veel.
Alles siis kui on mahti.
Kui kõike on juba liiga palju,
et oluline on ebaoluline
ja vastupidi niisamuti.
Sa oled kinni.
Sünnist surmani luku taga.
Ja sa otsid väljapääsu.
Aga seda ei ole.
Kõik eksitab,
mis sa arvad, et on,
ei ole enam.
See kaob kui sa suled silmad.
Mängib sinuga silmalaugude taga.
Sina tahad ka mängida,
ent mitte pimesi.
Sa avad silmad,
kõik on valge.
Eksistents oled ainult sina.
Kõikjal üks ja seesama valge värv,
ja absurd.

[12.00.17.01.13]

Ma tahan su lähedust, see joovastab mind.
Tahaks ise olla mikrofon, mis su huultele nii lähedal on,
et puudub vaid mõte suudluse reaalsusest.
Sest ma näen kuidas sa laulad,
intiimsust ja suhet kahe vahel.
Teie vahele jäävad vaid hingetõmbed. 
Ja nii kuulen või näen juba jälle üht küsimust,
miks sa vaatad mind nagu armunu?
Võibolla sellepärast, et ma ei tea?
Et su lähedus toidab ja täidab tühimikud?

[22.19.16.01.13]

See tunne jääb kauemaks kui  sina,
niisama ei kao videvikku ega vari seda kata,
see on nagu vihmavari, mis ei jäta mind vihmast kaugele
kuid märjaks ma ka ei saa.
ma olen haaratud kaasa kogu aja,
ja kõik kukub tuhmistuma ümber minu maailma,
värvid on teised ja minu pilk viitab elule minu sisemuses,
minu teise maailma ilule minu sees.

[11.40.15.01.13]

See on minu saladus.
Ma tahan kuulata veel neid samu sõnu, tindist tulnud. 

[11.46.10.01.2013]

mille pagana pärast on mulle nii palju lähedust vaja,
mille pärast ei või ma ise endaga hakkama saada?
minu piiridest ja raamidest rääkides,
ma olen liialt kaugele selle sõrmuse oma sõrme pistnud
kuid keegi ei näe ja keegi ei saa aru juba,
sõlm, mis ühel hetkel tekkis
on tähendanud sinu jaoks midagi muud,
see on see sõlm, mida mina vorpida ei tahtnud,
ja nii kaua läks aega, et ma laseks asjadel omasoodu langeda.
ja siis langesingi.
Selles sõlmes tõmbasin ma sinu endaga kaasa,
kuid sinu mängus ma ei tea oma kohta.
Kas nupud lähevad niisama karpi tagasi
või strateegi kombel tuleb ühe mängu algus viia lõpuni.
Kas strateeg jätab pooleli?
või ongi nii nagu ütlesid, ma tulin strateegiaväliselt.
?????????????????????????????????????????

6.01 Haavaravi on haava looja ise.

31.12Võta see vaev ja jaluta veidi,
ma ütlesin eile esimest korda su kohta elukaaslane,
ei, mitte korterikaaslane, sõbranna, või midagi muud.
polnud enne just tahtnud nii öelda,

ja nüüd jalutan ma ehituspoes ringi,
ja mõtlen,
milline võik olla meie magamis - ja elutoapõrandad..
millised liistud.

14.12lummus, hirmuäratav õudus,
mis mind tabab,
ma mõtlen, et see on kõigiga nii.
suur kujusus su ees,
iidolsus, fännitsism.

kabuhirm ja lõputu jõud,
mis tagant surub edasi minema,
külje alla pugema.
innustab sõna võtma,
kus ölelda pole midagi.
aga kuidas siis võtta vastu kui ise ei panusta.
saada seda, mis sees kõik kallerduma paneb
ja siis väriseb nagu elevalt hiire ees,
nii suur tunne ainult teadmisest.
mõnest üksikust tabavast lausest hariduse kohta
ja ma laskun su ees.
ma toon salakirjakesi ja lilli
ja ma toon niikaua kuni minu ekstaas
sellest hallist hiirekesest ei vaibu,
toon tänu su teadmistele, su olemasolule.
6.01su eksistentsiaalsuse pühadusele kummardan.
aitäh.

[10.34.3.1.13]

mine putsi fucking värd,
pingete talumatuseni su olemisest,
lihtsalt kao,
mine, mine, mine,
ela oma elu ja sure,
nagunii tuleb selleni jõuda,
lase lahti debiilist pihkusittuja,
haara omadest ja nühkige verele,
vampiirist cocksucker selline,
pista perse punni ja katsu naeratada,
normaalsusteni on veel pikk tee,
a tallalakkujana oled vast palju tunda saanud,
virele omadega kuradile
ja pista püssid laetuna rinnarasku,
vitusta oma vennad ja anaalselt katsu rahulduda,
va muidukeeraja,
fucking värd,

[11.42.2.01.13]

Tüdruk, kes ütles, et tema ei nuta.
Et seda juhtub vaid harva.
Et ta nutab üksinda, peidus.
Tüdrukut, kes nii ütles, on raske vaadata.
Tüdrukut, kelle silmades need kraanid kinni olid. 
Tüdrukut, kelle silmad on valgunud täis pisaraid.
Jaks on otsas nägemast tema kurbust.
Tüdrukut, kes vahetpidamata juba kaks nädalat pisaraid poetab.