- need on kõigest sõnad

[19.18.22.01.13]

You aint drowning, drowning.
Sa otsid väljapääsu,
leiad end absurdist,
üldsus puudub.
Eksistents oled ainult sina.
Üks ainuke valge värv,
ja absurd.
Suur ninameeste täringumäng
ja kõik ongi kadunud kui tuhka tina.
Vahest sulanuna,
vahest mitte.
See on võtmekeeramise kõlks,
sa kas kuuled või mitte.
Pääs või mitte.
Iga pintsel ühtmoodi jälge ei jäta.
Aga vahel sa tahadki, et nii oleks.
Kas nii või jaa.
Sa enne ei jäta.
Kompad ulmeraamatutes
ja tikteerid erinevaid maailmu.
Mis siis on reaalsus,
ja mille ise välja mõtled?
Kohe üldse ei taha tunda tähti
kui valmis oled kirjutanud raamatud.
Sõnad tahad unustada ja vaikusega kõik matta,
kui sa oled pidanud lõputuid vestlusi.
Kui sa oled korraga kusagil kinni.
Ja pääsu ei näe.
Otsid ja kompad ikka veel.
Aga võti ei tööta,
suletud iga uks justkui löödud kinni.
Sul pole relva, et endalt elu võtta.
Ja uputad kõik sõnadesse.
Kirjutad üles elu siinpool
ja elu sealpool mittemidagit. 
Ja unustad korraga kõik kirjutatu tähenduse,
sest sa tahtsid sellest lahti saada,
ja see uppus mateeriasse,
sõnadesse.
Seda enam ei ole.
Tähendust enam ei ole.
Lased lahti
ja täitud ebaolulisega.
Mõte kaob enesesse,
kust see ükskord jälle välja kirjutatakse.
Aga mitte veel.
Alles siis kui on mahti.
Kui kõike on juba liiga palju,
et oluline on ebaoluline
ja vastupidi niisamuti.
Sa oled kinni.
Sünnist surmani luku taga.
Ja sa otsid väljapääsu.
Aga seda ei ole.
Kõik eksitab,
mis sa arvad, et on,
ei ole enam.
See kaob kui sa suled silmad.
Mängib sinuga silmalaugude taga.
Sina tahad ka mängida,
ent mitte pimesi.
Sa avad silmad,
kõik on valge.
Eksistents oled ainult sina.
Kõikjal üks ja seesama valge värv,
ja absurd.