veebruar´13

jaa nad ihkavad vabadust ja tuulest tõuget,
seepärast nad omale kanaarilinde tatoveerivadki ja paradiisist vaid laulavad,
kurat keegi seal käinud ei ole aga jutud on suuremad kui holliwoody staarid.

[21.37.26.02.2013]

miski mu sees surub.
ja siis ma jätan mulje halvast käitumismallist.
aga ma kummardan su ees.
ma süütan kõik veel põletatavad küünlad.
panen käima muusika.
asetan kõrvale kõige ebaolulise.
aga.
meil ei ole aega.
mul ei ole kestust.
sul puudub see ajalõik, vahemik,
järk millekski, mis on ja pole mittemiski.

kõlab klaver, lõputu, üksainus.
olen üks ja ainuke.
mina, kes ma sülitan tuultele
hõiskan tupiku vaikusesse ja sean sosinaid enese huultele.
vaikselt.
ma ütlen aga keegi ei kuule.
ja kui kuuldavaks end teen.
ei ole ma enam üksi.
olen kõiksus, olen mittemidagi, sest ma olen kõik.

ei erine ma üheski tänaval jalgu vedavast või taga ajavast kehast,
tükk tuima ollust, mis olematut kohta omale otsib,
ihkab nii väga jõukust, nii väga saavutusi ja uhkust.
aga tahan ma ju midagi hoopis muud.
välja lõksust, sellest nahaalusest sopist.
hing tahab anda suud, seljatada kõik näilisuse ja seigelda kuul.
piiramatust.

ma tahan näha läbi selle kõige näilisuse,
läbi kõige, mis mulle silme ette välja on mõeldud,
ma tahan robustse valu käes endiselt sõdivaid matse näha alistumas,
kuninglikku valgust ja häid valgeid, puhtust võitmas,
verd ja reaalsust,
tahan toime tulla tõelisuse palgega enne kui see mind halvab,
enne vastu hakata, kui veel ei ole hilja.

[12.38.24.02.13]

and then i want to call you but my fingers can´t pick your number,
tongue don´t pronounce a single word and bodylanguage silences.
this is the goldgrammy story of my life.

fuck all the fuckers you have never given fuck about.
dumbeldore.
kaks minutit.
kaks mutti.
kaks higist tundi keppi
ja paks sitane beebi. 

[21.26.17.02.13]

ma jalutan,
ma jalutan,
ma jalutan,
edasi,
tagasi,
tõmmatuna,
tõugatuna,
lükatuna,
lummatuna,

mu samm kiireneb,
rutt viib tiivasirutuseni,
silmapilgutuseta,
hüppega,

kõlatud asted,
lehvivad tiivad,
tunne.

[11.57.13.02.13]

palun väga vabandust langenud pisarate eest.
vabandust minu langenud olemusele ja hirmsale mõttetööle.
sissekäidud radadele kanalisatsiooni paralleelides.
sügavuti pimedusega harjumisele ja õõvastavale hirmule.

[00..28.13.02.13]

pandaks teid purkidesse,
nagu pistetud kopitama mindki on pandud,
et kuis parasiit peremehele,
nõnda peremees parasiidile,
või, et mis mul viga on,
mis mitte,
nagu kaan aga miks ka mitte.
värdjaim elusolend,
vaid parasiitluseks elab,
miks mitte võtta elu, vaat kui kena,
va mädane tiik, va sopaloik,
verine ihu ja see ongi kõik.
väärtusetu soolikas,
ole vait või vali sõnu hoolega,
kaan, sa verine süüdimõistetu,
a kel sind üldse vaja,
ole hea ja kõdune maha.
va parasiit, sabatu mõttetus,
see on vimane hoiatus,
võta end kätte,
va kaan. sitane vereimeja

[12.33.11.02.13]

idioodikari.

[16.42.10.02.12]

Kõik juhtus nii, et asjad ei jäänud minu ajada.
Mis nad enam siis teha on kui nagunii aetakse ajada mu aetud asju.
Ajage siis.
Ärge süüdistage mind, kui teavitamata ja täitsa kõrvale jään.
Võtsite oma õlule, nüüd kandke.
Ma tahan alla anda.
Trepist alla kõndida.

Appppiiiiiiiiiiiiiiiiikarje. 

[16.21.10.02.13]

Mida sa mõtled, kui sa mõtled minu peale?

Nad on kõik hundid, kes ootavad, et sa libastuks.
Ja sa libastud kui sa ei tee head nägu.
Ma ei tee.
Ma kasvatan iseloomu.
Ma olen see, kes ma olen.

Vähe ükskõik see vasaku-jala reede.
Vähe külmaks jätab mõni arvamus.
Jah ma olengi see kasimatu tüdruk,
kes ei püüagi enda ühtki külge varjata.
Sügavalt sündsusetu emotsioonitus.
Ei ma ei meelita kedagi.
Andke andeks.

Aga ma toon sulle lilli, sobib?
Ja kommikarbi?
Ja mõne pileti kontserdile, mis sulle meeldiks?
Aga, mis sa arvad näiteks massaazist?
Hea meelega teen! Ülekeha?
Aga aroomiteraapia, küünlad, muusika ja õrnus?
Või rokk, tulipunane kirg ja hirmutav tahe.
Korraga nii jõuline kui hoidev, kindlustunne ja nõrgaksvõttev flirt.
Ehk mõni kinoseanss või õhtusöök?
Maailmamaiustus ja head sõnad?
Ühine uneretk.

MAASIKAD! Serveeritud suudlustega.

Triangel, triangel. 

[15.58.10.02.2013]

Mõtetu naine.
Ta sõi pitsa ära.
Ja ta jalad on alt ära käidud.
Kolleegid vaatavad teda imelikult,
kuid nad ei tee halba nägu.
Mõtetu naine.
Paiskas pisarad eile kellegile näkku.
Aga midagi halvasti öelda ei oska.
Sõnu midagi seletamaks ei ole.
On lihtsalt tunded. Tapvad.
Mõtetu naine naeratab
aga naeratust meenutada tuleb talle tihti.
Käib Mats, käib Inks.
Smile, you sweet, sweet pliks.
Naeratus tuleb suule vaid vahetus läheduses.
Teki all ja.
Kaisus ja.
Käe all ja.
Huule puudutusel ja.
Ja lihtsalt kalleimate armastusest.

Hoidke teda.
Looge rohkem rõõmu.

Mõtetu Naine.

[12.47.4.02.13]

nad ei ole teie sõbrad
ja neid ei huvita te käekäik
ei grammigi elulugu.
nad on kõik isepäised moraalijüngrid
ja tahavad kuhugi jõuda
kuid tegelikult ei huvita see mitte kedagi
kust sa alustasid ja kuhu jõudsid.
kui sul on mõni kirkam hilp
teeb see su ehk veidi värvilisemaks
kuid hinge see ei muuda,
sa oled ikkagi tuhm
ja väike rutiini täiev osake hallist massist.
kõigi jalad jalutavad samadel kõnniteedel
ja rattad veerevad samadel rattateedel
nii tihti on rajad nii samad
nii endameelest erinevatel
kuid keegi põrmugi ei jaga,
et igaüks loob pesa täiust, 
kus kõik on sipelgad.
sipelgad loovad teadmatuses ühtse kogukonna
inimesed väldivad teadlikult selle teket.
kõik tahavad olla veidi kellegi moodi
ja tahavad hirmsasti silma paista
ikkagi erinedes
tihti soovivad, et oldaks üha rohkem iseenda moodi
kuid kes kurat teab, mis asi selles maitses on
ja kes kurat teab, mis asi üldse see mood on
igaüks käib oma rada mis on igalühel täpselt see sama,
kuid silmi keegi lahti ei tee, 
kõik keelduvad nägemast
on vabatahtlikult idioodid,
mis siin sünnib, palun öelge mulle keegi!