- need on kõigest sõnad

[21.37.26.02.2013]

miski mu sees surub.
ja siis ma jätan mulje halvast käitumismallist.
aga ma kummardan su ees.
ma süütan kõik veel põletatavad küünlad.
panen käima muusika.
asetan kõrvale kõige ebaolulise.
aga.
meil ei ole aega.
mul ei ole kestust.
sul puudub see ajalõik, vahemik,
järk millekski, mis on ja pole mittemiski.

kõlab klaver, lõputu, üksainus.
olen üks ja ainuke.
mina, kes ma sülitan tuultele
hõiskan tupiku vaikusesse ja sean sosinaid enese huultele.
vaikselt.
ma ütlen aga keegi ei kuule.
ja kui kuuldavaks end teen.
ei ole ma enam üksi.
olen kõiksus, olen mittemidagi, sest ma olen kõik.

ei erine ma üheski tänaval jalgu vedavast või taga ajavast kehast,
tükk tuima ollust, mis olematut kohta omale otsib,
ihkab nii väga jõukust, nii väga saavutusi ja uhkust.
aga tahan ma ju midagi hoopis muud.
välja lõksust, sellest nahaalusest sopist.
hing tahab anda suud, seljatada kõik näilisuse ja seigelda kuul.
piiramatust.

ma tahan näha läbi selle kõige näilisuse,
läbi kõige, mis mulle silme ette välja on mõeldud,
ma tahan robustse valu käes endiselt sõdivaid matse näha alistumas,
kuninglikku valgust ja häid valgeid, puhtust võitmas,
verd ja reaalsust,
tahan toime tulla tõelisuse palgega enne kui see mind halvab,
enne vastu hakata, kui veel ei ole hilja.